Saturday, November 4, 2017

"Me armastame Maad 2: Viimane laev" (koost. Veiko Belials)

"Me armastame Maad 2" meeldis mulle rohkem kui antoloogiasarja mulluilmunud esimene osa. Lood olid põnevamad ja sisaldasid vähem melanhoolset ängi ning tegelaste sisemaailmas sobramist.

Georgi Gurevitši "Lohe Infra"

Mulle see lugu meeldis - vanamoodsalt (või täpsemalt kirjutamise/esmaailmumise aegruumile kohaselt) pateetiline ja optimistlik, samas poeetiline ning nukker. Ja nagu paljudes vanades tulevikuainelistes ulmelugudes, on siingi rohkem kirjutamisaja õhustikku kui tänapäeval realistlikuna tunduvat tulevikunägemust.

Valentina Žuravljova "Astronaut"

Loo minategelaseks on astropsühhiaater, pikkadest kosmoselendudest tekitatud psüühiliste probleemide ravimisele spetsialiseerunud kosmoselaeva pardaarst. Oma teadustöö kirjutamiseks peab astropsühhiaater, kes on oma elu jooksul osalenud kolmel tähtedevahelisel ekspeditsioonil, sukelduma esmapilgul igavasse uurimistöösse tähelendude keskarhiivis, mis asub looduse ümberkujundamise tagajärjel tekkinud Siberi mere kaldal. Arhiivis avastab ta Barnardi tähele toimunud ekspeditsiooni puudutavad dokumendid...

Ilmselt on tegu viiekümnendate-kuuekümnendate nõukogude ulmele üsnagi iseloomuliku tekstiga: helge kõrgtehnoloogiline tulevik, vaprad kosmonaudid (Žuravljova loos küll astronaudid), ülipikad tähelennud, eneseohverdus kosmoselendudel ja vaenuliku keskkonnaga võõrastes maailmades...

Täitsa korralik lugu, ent maksimumhindest jääb midagi puudu.

Valentina Žuravljova " "Kotkapoeg" ei naase"

Näib, et lugu on vene keeles ilmunud kahe erineva pealkirja all. Baasis originaalpealkirja "Orljonok" nähes tekkis mul kerge imestus, et kas tõlkija on tõesti otsustanud loo pealkirja eestikeelses tõlkes "poeetilisemaks" muuta. Siiski on antoloogia "Me armastame Maad 2: Viimane laev" tiitellehel loo originaalpealkirjaks märgitud "Orljonok" nje vjernjetsja.

Loo minategelaseks on tähelaevale Kotkapoeg raadioinseneri dublandiks määratud neiu. Kotkapoja meeskonna ülesandeks on lennata Maalt Elektrale, kummalisele süsihappegaasist küllastunud atmosfääri ja veidra elusloodusega planeedile, et tuua sealt koju Avastaja - seitse aastat üksi Robinsonina Elektral elanud noormees, kes pole kunagi elus Maal viibinud. Kotkapoja meeskond soovib väga Maale naasta ja ka Avastaja on inimkonna ilusa koduplaneedi nägemisest siiralt huvitatud, ent lend koju ei kulge kaugeltki nii, nagu oodatud...

Jälle üks selline jutt, mida võiks iseloomustada sarnaste märksõnadega nagu antoloogia "Me armastame Maad" kaht esimest teksti. Poeetiline, nukker ja heroiline lugu helgest kõrgtehnoloogilisest tulevikust ning kosmosenautide eneseohverdusest.

Minu meelest hea lugu, poeetiline ja ilus.

Ilja Varšavski "Otsusta ometi, piloot!"

Juttu lugedes tekkis vahepeal kartus, et selle puändiks saab olema maapealse eluga kohanemisvõimetu vananeva kosmonaudi surm tervisehädade kätte - mis olnuks üsna pateetiliselt ja klišeelikult mõjuv. Õnneks suutis autor meeldivalt üllatada.

Nii suurt vaimustust nagu eelarvustaja ma käesolevast loost tunda ei suuda, ent "4" saab kätte küll.

Dmitri Bilenkini "Tema Marss"

Olga Larionova "Päike jõuab Veevalajasse"

Sergei Kazmenko "Viimane laev"

Lugu kujutab endast võõrplaneedil õnnetusse sattunud ja vigastatuna soos roomava kosmonaudi sisemonoloogi. Meest ilmselt kadunuks pidavate kaaslaste kosmoselaev on kohe lahkumas ja surm silmaga näha...

Üldiselt sellised valulikele mõtisklustele ja sisekaemustele keskendunud tekstid, mida vene ulmes on rohkelt, mulle väga ei meeldi. See peegeldub ka loo hindes.

Kir Bulõtšovi "Kolmteist aastat teel"

Päris kena ja südamlik lühiromaan. Lugu sellest, kuidas teleportatsioon tähelendusid läbi aitab viia ja mis võib juhtuda, kui teleport ühel hetkel üles ütleb? Peamiselt on see aga lugu inimsuhetest ja sellest, kuidas tulevikutehnoloogia (ning sellega seonduvad probleemid) neid mõjutada võivad.

Mihhail Puhhovi "Üles visatud"

Lühiromaani minategelaseks (vähemalt teose alguses, sest mingist hetkest läheb minategelase defineerimine küllaltki keeruliseks) on Aleksandri-nimeline kosmonaut, kes vahetult enne kolmanda aastatuhande algust üheinimese-kosmoselaevaga Jupiteri kuudel baseeruvatele kolonistidele vajalikke aparaate ja jõulupuud veab. (1990. aastal ilmunud loo autor on olnud järgneva kümnendi jooksul kosmosevallutuse valdkonnas toimuvate arengute osas küll äärmiselt optimistlik. Ja ilmselt pole tegu ka varem kirjapandud ning Gorbatšovi aja vabamates tingimustes ilmunud looga, sest selle lõppu on aastaarvuna 1990 märgitud). Paraku põrkab Aleksandri kosmoselaev teel mingi tundmatu objektiga kokku, ta saab surma ja ta külmunud laip triivib kosmoses - kuni 25. sajandi lõpus Altairile suunduv tähelaev selle otsa komistab ning ta uuesti ellu äratatakse. Sellega toimuv mõistagi ei piirdu...

"Üles visatud" kuulub nende ulmeteoste hulka, kus peategelane ühel hetkel mingiks kosmiliseks üliolendiks muutub ja kogu teos üheaegselt filosoofiliseks ning segaseks muutub. Üldiselt ei kuulu sellised tekstid mu lemmikute hulka ja seda just oma üheaegse filosoofilise pretensioonikuse ning segasuse tõttu. Muus osas on aga tegu päris huvitava tulevikunägemusega.

Boriss Rudenko "Limaan"

Vesisel Flora planeedil hädamaandub lennuk kolme inimesega limaanil - madalal mudase põhjaga merelahel. Üks kolmest mehest saab õnnetuses raskelt vigastada. Raadioühendus kolonistide baasiga ei toimi ja pääsenud peavad kuidagi uttumattunud nätske põhjaga limaanilt, mille ümber liiguvad ka kohalikud kiskjalikud mereelukad, minema pääsema...

Karm lugu, mis meenutas veidi Gromovi "Arvestajat".

Vladimir Iljini "Kaugkosmose seadus"

Suure osa loost on edasi antud dialoogina kaugreisi-kosmoselaineri Sibes kapteni Dino Mezzanotti ja eriülesandega kosmoselaeva Puri kapteni Lais Trouti vahel. Sibesega on keset kosmoseavarusi õnnetus juhtunud ja laineri tuumareaktor ähvardab plahvatada ning tappa lisaks Sibese meeskonnale kõik laineri pardal viibivad reisijad. Mezzanotti soovib, et Puri hädasviibivale Sibesele appi tuleks, ent paraku pole see nii lihtne...

Loo sisuks on erilisest olukorrast põhjustatud karmid eetilised valikud. Lugu ei tekitanud minus päris sellist vaimustust, et seda maksimumhindega pärjata, ent "4" saab kätte küll.

Aleksandr Zolotko "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika"

Lühiromaani tegevus toimub koloniste teise tähesüsteemi vedaval kosmoselaeval. Kolonistidele on pikal teekonnal loodud väga meeldivad tingimused, et nad oma uude kodumaailma väga otsalõppenud olekus ei jõuaks - päevitamine, sportimine, basseinis suplemine... Meeskonnaliikmed on seevastu oma üksluisest ja stressirohkest tööst tülpinud ning nende seas kasvab tasapisi viha kolonistide vastu, keda koheldakse nagu kauge vahemaa taha transporditavaid eluskalu. Paraku sisaldab ka eluskalade kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika mõningaid kaladele ebameeldivaid nüansse...

Teksti tegevus kulgeb algul üsna aeglaselt, ent saab siis korraliku hoo sisse. Kokkuvõttes igati põnev ja huvitava ideega lühiromaan.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, October 29, 2017

Brian Aldissi "Peatumata"

Alustaksin ehk tõdemusest, et ka mulle meeldis käesolev romaan Heinleini "Taeva orbudest" kõvasti rohkem. Aldissi stiil on kuidagi oluliselt huvitavam kui Heinleinil ja kogu üldine sündmustik koos puändiga märksa keerukam ning põnevam.

Tarmo on oma arvustuses käesolevat romaani võrrelnud Clarke'i "Linna ja tähtedega". Mulle meenutas Aldissi romaani algus hoopis Gluhhovski "Metro 2033." Apokalüpsisejärgne ühiskond, mis varjab end kuskil siseruumides ja käikudes, sünge ning hämar, kohati lausa õudussegusesse müstikasse kalduv õhustik... Aldissi romaani stiil muutub aga kiirelt koos tegevusmaailma järk-järgulise avanemisega, üks üllatus järgneb teisele ning põnevaid sündmustikupöördeid tuleb kuhjaga. Ilmselt tuleks märkida veel üht ulmeteost, mida "Peatumata" mulle meenutas - Hargla "Gondvana lapsi".

Kokkuvõttes: meeldis ja isegi väga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Monday, October 23, 2017

Lois McMaster Bujoldi "Komarr"

Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Komarri planeet oma eripäradega ja separatistide vandenõu üksikasjad olid päris põnevalt kirja pandud. Suhteseepi oli muidugi ka päris palju ja ehkki selle üleküllus kohati tüütuks läheb, suudab Bujold seda päris inimlikult ning soojalt kirjutada.

Kokkuvõttes pole "Komarr" eriline meistriteos, ent lugeda täitsa kõlbab. Hindeks mõninga kõhkluse järel "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, October 8, 2017

"Täheaeg 17: Päästa meid kurjast" (koost. Raul Sulbi)

Heinrich Weinbergi ja Reidar Andresoni "Päästa meid kurjast"

Planeet Oregonil (mida asustavate kolonistide nimed kõlavad üsna Sahara-taguse Aafrika moodi, ehkki nende nahavärvi pole tekstis otseselt mainitud) käib verine kodusõda ja inimkaubitsejad veavad sealt kosmoselaevadega lapspagulasi orjanduslikule Stonehenge´i planeedile. Loo kangelasteks on kosmosejaama audiitorid, kes räpast äri tõkestada püüavad, ehkki kosmoses kehtivad seadused on pigem inimkaubitsejate poolel...

Lugu kuulub samasse maailma, mis enamik Weinbergi loomingust, ja ka romaanist "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" tuttavaid tegelasi võib loos kohata. Loo temaatika on praegusel hetkel üsna päevakajaline, samas tulevad selles sisse ka ulmelised momendid, nii et ei saa öelda, et kusagil Liibüa rannikuvetes toimuvad sündmused oleksid lihtsalt kosmilisse ruumi üle kantud. Weinbergi looming hakkab mulle järjest rohkem meeldima ja ka "Päästa meid kurjast" tundus põneva ning sümpaatse tekstina, mis väärib maksimumhinnet.

Maniakkide Tänava "Tsölibaadi lõpp"

Lugu kujutab endast segu kosmoseooperist ja küberpungist ning räägib Saturni orbiidil asuvas kosmosejaamast elavast kummalisevõitu perekonnast, mis peab jõud ühendama, kui peretütre teadvus virtuaalsel teel röövitakse ning tüdruk "juurviljaks" muutub...

"Tsölibaadi lõpu" tegevusmaailm oma küberpungi- ja transhumanistlike elementidega on igati vahva. Loo teostuse juures jääb aga miski häirima... kuidagi veidi liiga koomiksilik-palaganlik on see asi, tegelased rebivad kriitilises olukorras ülemäära kildu ja pidevalt targutava pereema tegelaskuju mõjub veidi tüütult. Need asjaolud langetavad loo hinde "4" peale.

Dani Adleri "Juhtmevaba armastus"

Ulmekriminullina algava loo minategelaseks on naispolitseinik, kes saabub Kwenluni-nimelisele kaevandusasteroidile tsirkuseartisti salapärast mõrva uurima...

Üldiselt päris hästi kirjapandud lugu, põneva sündmustiku ja ettearvamatu lõpuga. Siiski ei jätnud see mulle päris nii head muljet, et maksimumhinnet pälvida.

T. K. Jürgensi "Jumala hingus"

Ahne vana ärimees Eusebius Goodman peab pärast seda, kui talle kuulunud kangavabrik Indias koos mitmesaja töölisega maha põleb, paremaks valeidentiteedi all GleiaP4-nimelisele planeedile pakku minna. Kohapeal hakkab talle huvi pakkuma võimalus sealsetelt humanoidsetelt pärismaalastelt teemante välja petta...

"Kolmest" madalamat hinnet oleks käesolevale loole anda vast ebaõiglane - enam-vähem normaalselt kirja pandud ja piisavalt lühike tekst, et mitte tüütuks muutuda. Samas loo intriig tundus kuidagi moraliseeriv, karikatuurne, väheusutav ja aegunud. Primitiivsest ahnitsejast paha kapitalist, looduslastest pärismaalased... Kui siia lisada veel loo sündmustik, siis ilmselt mõjunuks tekst üsna primitiivselt ka 70 aasta eest.

Mitte et ahneid ja lurjuslikke suurettevõtjaid olemas poleks - nad lihtsalt tegutsevad märksa kavalamalt ning meie tänapäevane maailm on märksa keerulisem. Rääkimata tuleviku maailmast.

Piret Frey "Kõik kivide pärast"

. Segane lugu baarikülastuse käigus inimröövi ohvriks sattunud pereemast ja paralleelreaalsuste segunemisest.

Ei meeldinud.

Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"

Loo ilmselgeks eeskujuks on Ülle Lätte jutt "Udriku küla naised". Väljasurev küla kuskil Eesti maapiirkonnas, mille elanikeks on lisaks leseseisuses vanamuttidele veel mõned joodikud ja üks tõsiusklik noor tüdruk. Ja üleloomulik õudus ja splätter.

Hästi teostatud ja kohati päris naljakas lugu. Toimetamise koha pealt torkas küll silma, et Murka-nimelist koera oli vahepeal ekslikult Mukiks nimetatud...

Triinu Merese "Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost"

Loo tegevus toimub kummalisel feodaalsel koloniaalplaneedil, mida valitsevad aadlikud ja mille lihtrahvas on pärisorja seisuses. Ühelt poolt on selle maailma arengutase justkui keskaegne, teiselt poolt eksisteerivad kõrgtehnoloogia elemendid (aadlike kõikvõimas satelliidisüsteem põgenenud pärisorjade püüdmiseks, viljakusravi). Sellest, kuidas nii kummaline ja vastuoluline ühiskond on tekkinud, me loost teada ei saa - loo sündmustik keskendub hoopis naisterahvale, kes asub karistuse hirmus trotsima üht lihtrahvale kehtestatud majavärvimispiirangut...

Loo tegevusmaailm on päris huvitav ja süžee omapärane. Tegu pole küll seda tüüpi tekstiga, mis mulle niiväga meeldiks, et maksimumhinnet pälvida, ent "4" saab see mult küll. Negatiivse külje pealt mainiksin keelekasutust - autor püüab kuidagi "omapäraselt" väljenduda, muutes sõnade järjekorda lausetes (näide: ... jõi siis teed, mida Kuido ei olnud teinud, Bill ei olnud teinud, ent vahepeal tuppa tulnud Leila ja Kuido tütar tegi), ent nagu enamasti juhtuma kipub, ei muuda sedalaadi eksperimenteerimine teksti paremaks ega loetavamaks.

Miikael Jekimovi "Tuulerändur"

Jekimov on üllatuslikult kirjutanud sedapuhku žanripuhta fantasyloo, mille peategelaseks on ühesilmne noor nõid Uku, kes tegutseb külmas, metsases ja metsikus maailmas.

Mingil põhjusel see lugu mulle meeldis, isegi niivõrd, et otsustasin maksimumhinde kasuks. Autori loodud maailm jättis hea mulje, nagu ka maagia ja üleloomulike olendite käsitlus.

Aleksander D. Lannese "Enne kui lahvatab leek"

Loo peategelaseks on kahekümneaastane TÜ tudeng Johannes Ojamaa, kes Siberis süstamatkal viibides pimesoolepõletikku haigestub ja kaaslaste matkamiskohast eemale komberdades veidra matkaseltskonna otsa satub, kes ta imelisel moel põletikust terveks ravivad... (Eeltoodud sisukokkuvõttele peaks ilmselt lisama, et loo tegevus ei toimu Nõukogude ajal, vaid tänapäeval).

Autor kasutab loos toimuva lahtiseletamiseks juhmivõitu peategelast (Johannes on küll otsapidi ülikooli jõudnud, ent pole just karbi kõige kirkam kriit), kellele õpetatud reisiseltskond toimuvat lahti seletab. Samas on Johannes tegelaskujuna üsna kummaline. Tegu pole nagu autentse tänapäeva Eestis elava kahekümneaastase noormehega, vaid pigem mõnevõrra vanema autori ettekujutusega sellest, milline üks selline isik olema peaks. Mõtleb kogu aeg selfide tegemisele ja nende Facebooki postitamisele jne. Samas kõnepruuk pole tal kohati üldse nagu mingi suvalise ossi oma, pigem selline haritud-irooniline. Pärast taigas kadumaminemist ei huvita Johannest ka absoluutselt lähedaste või reisikaaslaste võimalik muretsemine tema pärast. Lisaks ei maini autor loos kordagi, et mis eriala tudengiga Johannese näol täpselt tegu on.

Peategelasse (kelle vaatenurgast kogu loo toimumist esitatakse) puutuvad asjaolud ja loo liiga äkiline lõpp (täpselt lõpetamatus) ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna, ehkki kirjeldatud visioon paralleeluniversumite arengu kohta on üsna võimas.

Manfred Kalmsteni "Raske vihm"

Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...

Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.

Kaisa-Liina Nääri "Mina: kaitsja"

Lugu kujutab endast nooruki päevikut, kellest pärast surma mingusugune taevane kaitseingel saab. Loo temaatika ja stiil meenutavad veidi Tael-Mikešini "Loojate mänge", ent Nääri jutt on kuidagi lapselikum.

Ühelt poolt võiks loole ju lihtsalt "3" panna ja nentida, et ilmselt pole ma vanuse ega soo poolest päris selle sihtgrupiks. Samas siin tekstis logisevad ikka nii paljud asjad... Esiteks, eelmainitud sihtgrupi teema. Loo puhul on võimatu aru saada, kellele see täpselt suunatud on - täiskasvanutele, teismelistele, lastele? Täiskasvanute loo jaoks liiga lapsik, teismelistele mõeldud teksti jaoks ka nagu lapsik (vaevalt, et tiinekad väga lasteaialaste tegemistest lugeda tahavad), lasteloo jaoks liiga tõsiseid teemasid käsitlev ja sünge.

Teiseks - kohutavalt kaootiline stiil, autor kirjutab eri asjadest ja teemadest pidevalt segamini.

Kolmandaks - minategelasse puutuv. Tolle maine elutee lõppes 1970. aastate Eestis. Samas 1970. aastate ENSV-d kirjeldatud õhustik (narkoärikad, karnevalid, tätoveerimisputkad) küll ei meenuta. Queeni muusikat võis toona noorte hulgas isegi liikuda, kui keegi välismaa raadiojaamadest lindistama sattus... Lisaks on autor kasutanud vastassoost minategelast, kelle käitumine ja mõttemaailm ei meenuta mingitpidi meesterahva oma.

Ehk leiaks neid kummalisi asju sellest loost veel, kui väga detailidesse süveneda, aga seda ma teha ei viitsi.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, September 23, 2017

George R. R. Martini "Seitsme kuningriigi rüütel"

Kogumiku tõlke iseärasustest (millest osa on võrreldes "Jää ja tule laulu" eestikeelse tõlkega üsna silmatorkavad) on tõlkija eelmises arvustuses juba rääkinud.

"Seitsme kuningriigi rüütli" kolme lühiromaani tegevus toimub sadakond aastat enne "Jää ja tule laulu" oma, mil Seitsmes Kuningriigis oli võimul Targaryenide soost kuningas Aerys ja valitses suhteline rahu (vandenõusid muidugi toimus ja raudsaarlastest "kaheksajalad" tekitasid probleeme, ent võrreldes "Jää ja tule laulus" kirjeldatud maapealse põrguga oli olukord ikka üsna stabiilne). Peategelaseks on Dunki-nimeline noor rändrüütel, juhmivõitu mehekolakas, kes pärast kogumiku esimeses lühiromaanis kirjeldatud sündmusi saab endale kuninglikku verd poisikesest kannupoisi - prints Muna (kelle hüüdnimi viitab kiilaksaetud peale). Kuna ka Muna printsist isa on huvitatud asjaolust, et poeg "tõelist elu" tundma õpiks, laseb ta tollel inkognito koos rändrüütel Dunkiga mööda Seitset Kuningriiki seigelda.

Ehkki tegevusmaailm ja autori stiil on samad, erineb "Seitsme kuningriigi rüütel" "Jää ja tule laulust" üsnagi olulisel määral. Tegelaste kujutamine on märksa mustvalgem ("Jää ja tule laulus" poleks Dunki-taoline ausameelne, ent juhmivõitu tegelane ilmselt kuigi pikalt elus püsinud), künismi ja julmust on vähem (ehkki veriseid episoode tuleb siingi kuhjaga ette). Oma põhjus on kindlasti tegevusmaailma ajaloolises muutumises - Aeryse-aegne Westeros tundub sada aastat hilisemaga võrreldes üsna rahuliku ja turvalise kohana, kus rüütlid käituvad õilsalt ning tekkivad probleemid lõppkokkuvõttes lahenduse leiavad. Ilmselt sellest ka eelarvustaja mainitud "naiivsus", mida "Jää ja tule laulule" ei saaks ette heita ka need lugejad, kellele mainitud romaanisari ei meeldi. Lühiromaanide sündmustik on võrreldes "Jää ja tule lauluga" märksa etteaimatavam ja "traditsioonilisem" (et nüüd mitte ülearu spoilerdada).

Kokkuvõttes - huvitava tegevusmaailma ja kohati ka põneva sündmustikuga lood õilsatest rüütlitest, mis võrreldes "Jää ja tule lauluga" siiski mõnevõrra naiivsed tunduvad. Kogumiku parimaks lühiromaaniks oli minu meelest avatekst "Rändrüütel", seda eelkõige tänu tekstisisele dünaamikale ja ehk ka mõningale uudsusele.

"Rändrüütel"

Eelarvustajatele polegi palju lisada. Põnev rüütlilugu, mis meenutab erinevaid klassikalisi seiklusjutte (mul isiklikult tekkisid mingil põhjusel lisaks "Ivanhoe'le" paralleelid ka "Kolme musketäri" algusega) ja milles ainsaks ulmeliseks elemendiks on tegevusmaailm.

Sarnaselt Harglale kippusid ka mul need Targaryenide printsid omavahel segi minema...

"Ihukaitsja"

Lühiromaan on üldiselt päris korralikult kirja pandud, ent jääb minu meelest kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" avatekstile "Rändrüütel" veidi alla ja maksimumhinnet ma sellele anda ei suuda. Võrreldes "Rändrüütliga" on "Ihukaitsja" näol tegu veidi laialivalguvama ja vähempõneva tekstiga, ka "Ihukaitsja" sündmustiku ülesehitus ning dünaamika pole päris see mis "Rändrüütlil".

Mainima peaks ehk ka seda, et Dunki rüütellik käitumine omandab järjest enesetapjalikumaid mõõtmeid...

"Salarüütel"

Dunk ja Muna on parajasti kahekesi mööda Seitset Kuningriiki hulkumas, kui nad komistavad ootamatult maanteel võõraste isandate reisiseltskonna otsa. Nende hulgas on ka noormees, kes nimetab end hulkuvaks rändrüütliks ser John Viiuldajaks, ent kelle kilbil olevat kummalist viiulite ja mõõkadega vappi ei suuda isegi heraldikahuviline Muna ära tunda. Võõrad kutsuvad Dunki osalema Valgemüüri kindluses toimuval turniiril, mis on osaks äsja verinoore abikaasaga naitunud isand Butterwelli pulmapidustustest. Dunk nõustub ja satub Valgemüüril koos oma kõrgest soost kannupoisiga ohtlike intriigide keskmesse...

"Salarüütli" kohta võib öelda paljuski sama, mis "Ihukaitsja" kohta. Westerose maailm on nauditav nagu ikka ja ka sündmustik on päris põnev, ent midagi jääb puudu, et lühiromaanile maksimumhinnet anda. Ilmselt on põhjuseks ka teatud erinevused Dunki ja Muna tsükli ning "Jää ja tule laulu" vahel, millest kirjutan pikemalt kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" arvustuses.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, September 17, 2017

David Zindelli "Neverness"

Käesoleval aastal ilmunud maakeelse ulmeantoloogia "Shanidar" nimilugu tekitas huvi Zindelli loomingu ja tema loodud kummalise tulevikumaailma vastu, mille keskmes on jäine Nevernessi-nimeline planeet. "Nevernessi" sündmustik on Eesti lugejatele tuttava lühiromaaniga üsna tugevalt seotud. Nagu pealkirjastki võib arvata, toimub ka romaani tegevus valdavalt Nevernessi planeedil ning tegelaste hulgas on "Shanidari" nimitegelane-tõsi küll, juba surma ootava vana mehena, sest "Nevernessi" tegevus toimub "Shanidari" omast kõvasti hilisemal ajal.

Romaani minategelaseks on Nevernessilt pärit noor kosmosepiloot Mallory Ringe ja süžee keskmes on tema eksirännakud kosmost ning inimkonna saatust puudutavate saladuste otsinguil, mis viivad teda nii kaugel kosmoses pesitseva veidra jumalolendi juurde, Nevernessil elavate neandertallaselaadsete ja primitiivset eluviisi harrastavate alaloide elupaika, kui ka muudesse kummalistesse kohtadesse.

"Nevernessi" tegevusmaailma üldine õhustik peaks "Shanidari" lugenutele tuttav olema. Neverness on veider külma kliimaga maailm, kus tänavatel liigutakse uisutades ja transpordis omavad olulist rolli jääpurjekad. Igapäevases kasutuses olevatele tehnilistele seadmetele on kehtestatud karmid piirangud - pole isegi telefone ja raadiosaatjad on vähelevinud. Samas on Nevernessi näol tegu transhumanistliku ühiskonnaga, kus inimesi noorendatakse ja ümber töödeldakse ning kus tegutsevad kõiksugu veidrad sektid ja kultused.

Teose stiil erineb siiski mõnevõrra "Shanidarist" (millele liigset kokkusurutust ette on heidetud). Romaan on äärmiselt filosoofiline ja raskepärane, palju lehekülgi pühendatakse minategelase sisekaemustele ning kõiksugu abstraktsetele mõtisklustele. Tänu sellele mõjus "Nevernessi" lugemine ka veidi väsitavalt ja masendavalt, seda huvitava tegevusmaailma ning heade ideede kiuste. See asjaolu sunnib mind ka romaani hinnet "4" peale langetama. Järg-triloogat "Reekviem Homo Sapiensile" ma ilmselt lugema ei hakka, vähemalt lähiajal mitte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis