Thursday, January 11, 2018

Richard Garfinkle'i "Celestial Matters"

Käesolevat romaani on žanriliselt liigitatud "alternatiivajalooliseks science-fantasyks" ja selle tegevus toimub maailmas, kus nii universum kui ka selles toimivad füüsikaseadused on täpselt sellised, nagu Vana-Kreeka õpetlased neid ette kujutasid (huvitaval kombel on sarnast ideed oma loomingus kasutanud ka Poola ulmekirjanik Jacek Dukaj). Ehk siis - Maa on universumi keskpunktiks, kristallsfääridega ümbritsetud Päike, Kuu ja planeedid tiirlevad selle ümber. Kõik asjad koosnevad neljast elemendist - maast, õhust, tulest ja veest, mis omakorda koosnevad spetsiifilistest aatomitest. Ja ka inimeste meeleolusid ning üldist tervist mõjutavad nelja põhitemperamenti (sangviinilist, koleerilist, melanhoolset ning flegmaatilist) põhjustavad kehavedelikud.

Romaani minategelane, Kreeka teadlane Aias, on sündinud 935 aastat pärast Delia Liiga asutamist ja romaani tegevuse ajal 43-aastane, seega leiab teose sündmustik aset umbkaudu aastal 500 P. Kr. Kirjeldatud universumis on ajalugu läinud küll hoopis teisiti ja see, et ristiusku pole seal tekkinud, on vast isegi kõige väiksem võimalikest muudatustest. Nimelt on Aleksander Suur elanud kõrge vanuseni ja tema õpetaja, kuulus filosoof Aristoteles, on muutnud Ateena filosoofide Akadeemia sõjatehnika arendamisega tegelevaks haridus-teadusasutuseks. Aleksandril on õnnestunud vallutada India ja rünnata Hiinat (mida teoses Keskmiseks Riigiks kutsutakse). Vastukaaluks Kreeka tehnikaimedele on hiinlased arendanud välja omaenda traditsioonilisel maailmanägemusel põhineva teaduse ja tehnika (romaani pealkiri näib viitavat 2. sajandil Hiinas tegutsenud taoistlikule sektile Taevaste Asjade Tee). Aiase eluajaks on kestnud globaalne sõjategevus hellenistlikku tsivilisatsiooni esindava Delia Liiga ja Keskmise Riigi vahel juba üheksa sajandit, ilma et kumbki osapool teist lõplikult võita suudaks. Maailm on vahepealse aja jooksul tehnoloogiliselt tohutult edasi arenenud, ehkki teistsuguste füüsikaseadustega maailmas on see areng olnud üsna kummaline - lisaks aurujõul töötavatele transpordivahenditele ka kõiksugu "taevalaevad", "kuukelgud", mingi veider torutransport ja "tuleaatomite" füüsika abil liikuvad laevad. Kuna kirjeldatud universumis on avakosmoses inimeste jaoks hingamiskõlbulik õhk ja teised taevakehad asuvad Maale üsna lähedal, on ka kosmoseuurimises üsna kaugele jõutud.

Ateena Akadeemias õppinud Aias suhtub õppeasutuse jätkuvasse militaareesmärkidele keskendumisse ja lõputusse sõtta Keskmise Riigiga üsna kriitiliselt. Samas on ta seotud Delia Liiga salajase sõjalise projektiga Päikesevaras, mille eesmärgiks on lennata kuukivist tehtud kosmoselaevaga Tšandra Pisar Päikese juurde, võtta kaasa tükk Päikesest ja kasutada seda massihävitusrelvana Keskmise Riigi pealinna hävitamiseks. Vaenlase eriteenistus tunneb Aiase isiku vastu suurt huvi - juba romaani alguses ründavad laeva, mille pardal ta viibib, Keskmise Riigi sõja-tuulelohed, misjärel ta ihukaitsjaks määratakse Atlanteas ehk kreeklaste Uue Maailma koloonias sündinud tšerokii päritolu Sparta naissõdalane Kollane Jänes. Hoolimata Keskmise Riigi sabotaažikatsetest asub Tšandra Pisar lõpuks Päikese poole teele...

Kui ülaltoodud sisukirjeldus kõlas üsna pööraselt ja segaselt, siis seda see romaan tõepoolest on. Autor on selles suhteliselt õhukeses teoses (üle 300 lehekülje) loonud ülimalt kummalise maailma, kus lisaks teistsugusele ajaloole on ka teistsugune astronoomia, füüsika, tehnoloogia ja meditsiin. Seejuures on Garfinkle püüdnud seda kõike kirjeldada realistlikult ja Vana-Kreeka kultuuri esindaja vaatepunktist - nii peab Aias näiteks pidevalt mõttelisi vestlusi jumalate ning muusadega, kelle olemasolusse ta siiralt usub, romaani peatükkidel on pealkirjade asemel kreeka tähestiku tähed jne. Lisaks tuleks mainida ka üsna omalaadset armastuslugu...

Kokkuvõttes võib öelda, et Garfinkle teeb siin romaanis Vana-Kreeka (ja osalt ka Vana-Hiina) arusaamadega teadusest ja tehnikast sama, mis aurupunk viktoriaanliku ajastu ning aurumasinatega. Seda, milliseks "pungiks" tulemust nimetada, ma täpselt ei teagi, aga alternatiivajaloo ja kummaliste ideede fännidel soovitaksin Garfinkle'i romaani lugeda küll. Midagi sarnast ma varem lugenud polegi. Ja hindes pole mõistagi kahtlustki...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, January 2, 2018

Philip Pullmani "Põrmu raamat. Esimene osa: La Belle Sauvage"

Pullmani "Tema tumedate ainete" triloogia lugemisest on mul praeguseks möödunud ümmarguselt 10-15 aastat. Mäletan esialgset kõhklust enne "Kuldse kompassi" lugemahakkamist ("mingi lastekas"), millele järgnes kiiresti vaimustus romaanis kirjeldatud põnevast aurupungilikust maailmast (kuna ma tol ajal veel inglise keeles ei lugenud ja eesti keeles aurupungiks liigituvaid teoseid peaaegu polnud, oli see žanr mulle suuresti kättesaamatu). Hiljem sai veel Ekraani kinos triloogia esimese osa ekraniseeringut vaadatud. Aastad kulusid ja Pullmani loominguga ma rohkem kokku ei puutunud - kuni eelmise aasta lõpuni, mil sain ootamatult teada, et eesti keeles on ilmunud "Tema tumedate ainete" eelloo-triloogia "Põrmu raamat" esimene osa "La Belle Sauvage". Kuna mu omaegsed mälestused "Tema tumedatest ainetest" on üsna positiivsed, otsustasin selle raamatu ära osta ja läbi lugeda.

"La Belle Sauvage'i" tegevus toimub nii 10-15 aastat enne "Tema tumedate ainete" oma. (Sellise eelloo kirjutamise idee tundub mulle mõneti kummaline, samas oleks "Tema tumedatele ainetele" ilmselt ka keeruline järge kirjutada - arvestades kui põhjalikult "Vaigust kiikris" kõik otsad kokku sõlmiti). "Tema tumedate ainete" peakangelane Lyra on äsja sündinud ja nunnakloostri hoolde antud. Suurbritannias omandab kirik järjest suuremat mõjuvõimu, kruvisid keeratakse kinni ja Konsistoriaalse Distsiplinaarkohtu agendid tahavad imik-Lyrat (kelle tulevaseks saatuseks on kirikule ja ühtlasi Jumalale endale lõpp peale teha) oma võimusesse saada. Lyra peamiseks kaitsjaks osutub Malcolmi-nimeline kõrtsmiku poeg...

Erinevalt "Tema tumedatest ainetest" "La Belle Sauvage" mulle väga ei meeldinud. Kui "Kuldses kompassis" paisati lugeja kohe omapärases maailmas toimuva tempoka sündmustiku keskele, siis käesoleva romaani sündmustik venib kohutavalt ja valdavalt on tegu igavapoolse lugemisega. Romaani järjed (mida autor küll praeguseks kirjutanudki pole) jäävad minust igatahes lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, December 20, 2017

"Eestid, mida ei olnud" (koost. Indrek Hargla)

Käesoleva antoloogia näol on tegu üsna ainulaadse projektiga Eesti ulme ajaloos - 12 alternatiivajaloolist (või mingitpidi alternatiivajalooga seostuvat või seostuda soovivat) lugu Eesti autoritelt. Lugude tegevus toimub väga erinevatel aegadel, vasekiviajast (Mahkra) kuni lähitulevikuni (Krafinna) ja tegevusajast lähtuvalt on need lood ka antoloogias paigutatud.

Üks asi, mis antoloogia lugude puhul silma torkas: nö. poliitilise alternatiivajaloo ("Mis saanuks siis, kui üks või teine asi ajaloos läinuks teisiti?") kõrval on õige mitmeid jutte, milles on oluliseks fantasy- või õuduselement, mis kohati isegi domineerib "reaalsuse piirides" ajalooga mängimise üle (Friedenthal, Laurik, Loper, Sander). Eriti torkab see silma vanemat ajalugu käsitlevate lugude puhul. Samas muudab see asjaolu ilmselt antoloogia paljudele ajaloost mitte niiväga huvituvatele ulmelugejatele põnevamaks ja loetavamaks. Ja antoloogia lõpulugu, Krafinna "Elu jõudu", ei suuda ma mingist otsast alternatiivajalooliseks pidada, ehkki selle temaatika antoloogia omaga omal moel hästi kattub.

Mainiks ehk veel ära, et kohalike alternatiivajaloo-autorite eriliseks vihaobjektiks näib olevat tsaar Peeter I - tema jaoks on koguni kahes erinevas loos verine alternatiivne surm välja mõeldud.

Jaagup Mahkra "Tarvaste tulek"

Vase-kiviajal toimuva loo tegevus arenes küllalt aeglaselt ja tekst paistis algul pigem tavalise eelajaloo-teemalise seiklusjutuna, ent lõpuosa ning puänt päästsid selle loo minu jaoks, kergitades hinde maksimumi peale.

Enne loo lõppu õnnestus mul ka ära arvata, mis jõgi ja küngas need täpselt olid, mille vahel Rahomeel elas.

Indrek Hargla "Clemens Fellinus, Rex Estonicum"

Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

Heinrich Weinbergi "Vabavalla kaotamine"

Lühiromaan "Vabavalla kaotamine" põhineb 2014. aasta oktoobris Reaktoris ilmunus samanimelisel laastul. Teksti tegevus toimub alternatiivajaloolises 13. sajandi alguse Eestis ja seda võiks liigitada soft-alternatiivajalooks - tegevusmaailma loomisel pole ajalooline usutavus autori jaoks ilmselt kõige olulisem olnud, küll aga on lühiromaanis rohkelt kirjanduslikke ning mütoloogilisi vihjeid. Sisuks siis see, et erinevalt reaalsest ajaloost on eestlastel õnnestunud 13. sajandi alguses endale mingi riiklik moodustis tekitada. Nimeks on sellel Vabavald ja selle eesotsas on Virumaa vanem Uku Kalevipoeg, kes püüab Vabavalla valitsemisel ka vähemtähtsate vanemate soovidega arvestada. Ka ristiusk on vabatahtlikult vastuvõetud ja seega ristisõja sihtmärgiks sattumist välditud. Paraku heidab Uku liitlane, saarlaste vanem (kelles võib hoolimata skandinaaviapärasemast nimekujust kergesti ära tunda Suure Tõllu) silma nii Uku noorele naisele kui ka võimule Vabavalla üle...

"Vabavalla kaotamisest" jääb mulje kui teosest, mida autor pole väga tõsisena mõelnud. Juba tegelaste nimed ja neis peituvad kirjanduslikud ning folkloorsed vihjed muudavad lühiromaani ülemäära tõsiselt võtmise raskeks, sama käib pidevalt ö-tähtedega rääkivate saarlaste kohta (vahel lipsab nende juttu küll kogemata ka mõni "õ" sisse). Tuleks veel mainida, et lühiromaani lõpp jätab teose kuidagi poolikuks ja tekitab küsimuse, et kas selle näol pole tegu omakorda osaga mingist veel pikemast tulevasest teosest.

Päris nii hea see lühiromaan polnud, et talle maksimumhinnet anda, ent "nelja" väärib "Vabavalla kaotamine" küll.

Meelis Friedenthali "Kasuksepp"

Lugu põhineb ühel suhteliselt vähetuntud Eesti ajaloo sündmusel. 1520. aastatel levis Liivimaa linnades tasapisi luterlik reformatsioon, kusjuures oma roll oli ka radikaalsetel reformaatoritel anabaptistidel, kellest Luther ise hiljem lahti ütles. Aastatel 1524-26 tegutses Tartus siia Saksamaalt rännanud anabaptistist kasuksepp Melchior Hoffmann, kelle tegevus viis veriste usuliste rahvarahutusteni, mille käigus muuhulgas rüüstati ka tänapäeval varemetes seisev Tartu Toomkirik.

Friedenthali lugu võib alternatiivajalooks nimetada küll, ehkki teoloogilise taustaga üleloomulik õudus on "Kasuksepas" vast olulisem. Loo tegevusmaailmas on kuradid ja deemonid vägagi reaalsed ning keskaja katoliku kirikus levinud arusaamal puhastustulest on hoopis teine ning märksa süngem tähendus...

Lool pole väga viga, ehkki päris viievääriliseks ma seda ei pea. Ootasin loost rohkem põnevaid alternatiivajaloolisi ideid, mitte kuraditesse ja deemonitesse puutuvat üleloomulikku õudust.

Mairi Lauriku "Jumala armulikkus"

Fantasylugu räägiks justkui Liivi sõjast, ent seda üsna kummalises tegevusmaailmas - ristiusu asemel on võõrvallutajad toonud Eestisse Kreeka-Rooma usundi, Setumaal labürindis elav Paan valvab, et venelased üle idapiiri sisse ei tungiks jne...

Väga see lugu mind ei kõnetanud, samas tegevusmaailm oma mütoloogiliste vihjetega oli kohati ikka päris pöörane ja jabur. Hinde osas kõhklesin "4" ja "3" vahel, olgu selleks hindeks siis "4-".

Mann Loperi " "See linn on meile kalliks maksma läinud" "

Alternatiivajalooline fantasylugu tugineb Tartu ajaloo kõige kurvemale sündmusteahelale - linna vallutamisele Vene vägede poolt Põhjasõjas 1704. aastal, millele mõned aastad hiljem järgnes Tartu peaaegu täielik õhkulaskmine ja linnaelanike küüditamine. Loo peategelaseks on Luke mõisa lähedalt pärit noor talupoeg Madis, kes ka mõnevõrra nõidusega kursis on. Põhjasõja puhkedes mobiliseeritakse Madis Rootsi maakaitseväkke ja saadetakse Tartu kaitsele...

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et loo temaatika on mulle südamelähedane - kodulinna minevik on minus alati suurt huvi tekitanud. Põhjasõja-aegse Tartu kirjeldused on igati põnevad, nagu ka loo ulmeline osa.

Mart Sanderi "Saatan Robert"

Loo pealkiri vihjab Giacomo Meyerbeeri samanimelisele ooperile ja selle tegevus toimub 1850. aastatel Tallinnas... mõnevõrra teistsuguses maailmas. Kohalikule baltisaksa ooperiteatrile on määratud Transilvaaniast pärit direktor, kellega ei paista kõik just päris korras olevat ja kellesse konservatiivselt meelestatud teatritrupp üsnagi kahtlustavalt suhtub...

Lugu võib alternatiivajalooks liigitada küll, ehkki ma ise eelistaksin sellest mõelda kui alternatiivses tegevusmaailmas toimuva sündmustikuga gootilikust õudusloost. Autor on loos üsna põhjalikult kirjeldanud 19. sajandi keskpaiga Tallinna, seda nii üldisesse linnaruumi kui ka kohalikesse baltisaksa aadlisuguvõsadesse puutuva osas, samuti leiavad iroonilist ja anakronistlikku äraspidist äramärkimist ka mõningad viimastel aastatel Eesti ühiskonda lõhestanud (pseudo)probleemid.

Pärast romaani "Lux Gravis" ja käesoleva loo lugemist võib öelda, et M. Sander ei kirjuta ulmet küll tihti, aga kui kirjutab, siis väga heal tasemel.

Maniakkide Tänava "Kolmanda Reichi triumf!"

Ingliskeelses alternatiivajaloolises ulmes on Hitleri võit Teises maailmasõjas ilmselt kõige levinum teema üldse - kohe meenub Dicki klassikaline "Mees kõrges lossis", samuti mitmed teised seda teemat käsitlevad romaanid. Eestis sel teemal ja kohalikku õhustikku kasutades minu teada seni alternatiivajaloolisi tekste kirjutatud pole. Eks eestlaste jaoks ole Teine maailmasõda mõistagi märksa mitmetähenduslikum ajaloosündmus ja vastaval teemal alternatiivajaloo kirjutamine mõjub nii ehk naa veidi provokatiivsemalt kui USA-s või Suurbritannias. Mandi loo tegevus algab kusagil 20. sajandi keskpaigas Jõgeva lähedal Udu (!) koonduslaagris. Võrreldes reaalse ajalooga on Mandi loodud Hitleri võidu järgses maailmas arenenud märksa kiiremini nii kosmosenautika kui ka arvutitehnika, Kuul paikneb natside robotikoloonia ja koonduslaagrivangide sunnitöö seisneb programmeerimises. Loo keskmes on Udu laagri erineva minevikutaustaga eestlastest vangid, kellest üks teab Kolmanda Reichi olulist saladust...

Lool pole väga vigagi, ehkki kohati on see rabedavõitu.

Esiteks tegevusmaailm. Kolmanda Reichi koosseisus oleva Eesti kirjeldus mõjub üsna realistlikult (kardetavasti hakkab varem või hiljem mõni natsihelbekesest lugeja ülemäära negatiivse teemakäsitluse üle virisema). Samas on kogu see maailm tehnoloogiliselt kuidagi liiga arenenud... kohati isegi arenenum kui meie reaalne maailm tänapäeval. On ka täiesti võimalik, et autor polegi kogu seda lugu ja maailma väga tõsiselt mõelnud, sest veidi meenutab loos toimuv mõnd vana Teise maailmasõja teemalist seiklusfilmi (hulljulged põgenemised koonduslaagrist, eluvõõras hull natsiteadlane oma veidrate leiutistega jne).

Teiseks, loo intriig. Arvestades seda, millega peategelane ja tema kaaslased hakkama on saanud, ei tohiks nad üldse elus olla. Ei koonduslaagris ega väljaspool seda. Kolmandaks: loo eestlastest tegelased kipuvad kogu aeg omavahel segi minema, eristudes üksteisest vaid nime järgi. Samuti paistab, et ka autoril on nad kohati omavahel segi läinud (loo alguses jääb mulje, et Arved Tamm on koonduslaagri hukkamiskomandi poolt maha lastud, aga kohe pärast seda mainib autor, et tegelikult kisti ta hoopis okastraadil rippudes Reichshundede poolt pisikesteks tükkideks).

Mihkel Seederi "Ernst Meele Eesti"

Loo tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, kus 1937. aastal on Konstantin Päts rahvaülestõusuga kukutatud ja võimule tulnud vapside juht Artur Sirk. Ka Teine maailmasõda ja järgnenud Nõukogude okupatsoon on toimunud reaalsest ajaloost mõnevõrra erinevalt. Loo tegevus toimub 2004. aastal, mil tähistatakse Eesti iseseisvuse taastamises olulist rolli mänginud Ernst Meele kümnendat surma-aastapäeva...

Seederi lool on üsna läbinähtav maailmavaateline sõnum ja ilmselt leidub nii lugejaid, kellele see meeldib, kui ka neid, kellele mitte. Loo kvaliteedi osas pole mainitud sõnum siiski nii oluline, teksti peamine häda on see, et selle tegevusmaailm on lohakalt kirja pandud ja logiseb igast otsast. Teises maailmasõjas toimunu jääb kuidagi häguseks, nagu ka põhjused, miks Soome, Eesti ja Läti lõpuks ikkagi Nõukogude võimu alla sattusid. Veelgi segasemaks jääb see, et kuidas Eesti siis ikkagi tänu Sirgi diplomaatiale "eritingimustel" Nõukogude Liiduga ühendati ja mida need "eritingimused" endast kujutasid. (Massirepressioonidest vaba liiduvabariik olnuks Stalini ajal võimatu nähtus, kodumaa mahajätmist paljude eestlaste poolt saanuks ennetada aga vaid kommunistliku režiimi mittekehtestamine). Absurdne on ka Eesti taasiseseisvumise kirjeldus 1984. aastal - arvestades toonast olukorda maailmas ja Nõukogude Liidu rahvusvahelist positsiooni. Pluss see kummaline taasiseseisvunud Eesti "totalitaarse otsedemokraatia" kirjeldus.

Kokkuvõttes võib öelda, et autor on püüdnud kirjutada poliitikateemalist alternatiivajalugu, aga 20. sajandi Euroopa poliitiline ajalugu pole ilmselt ta tugevaim külg. Peale ideelise kondikava aga Seederi loost suurt muud midagi polegi - ja ka see kondikava on mõnevõrra vigaselt kirja pandud. Samas polnud lugu ka päris nii paha, et sellele "kolmest" madalamat hinnet anda.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Piisab, kui seinale kritseldad B"

Veidi raske on erapooletu arvustajana arvustada teksti, mille loomisega seotud arengutega oled reaalajas vahetult kursis olnud ja mille alternatiivajaloolise taustmaailma loomiseks ka autoritele nõuandeid jaganud.

"Piisab, kui seinale kritseldad B" (seda, millele see pealkiri vihjab, pole vist vaja lahti seletada) räägib alternatiivajaloolisest maailmast, kus Vene keiser Peeter I atendaadi ohvriks langes, järgnev Venemaa nõrgenemine viis aga peaaegu sajand hiljem Eesti ala langemiseni Napoleoni võimu alla. Veidi hiljem on siiski õnnestunud Vene impeerium taastada ja tsaarivõim püsib Eestis ka 21. sajandi alguses. Napoleonist on aga saanud Eesti rahvuskangelane ja tema isikust inspireerituna on siinmail tekkinud kummaline subkultuur - bonabartistid. Veidi skinheade või punkareid meenutava rühmituse liikmed austavad Napoleoni, kasutavad prantsuspäraseid hüüdnimesid, kannavad Napoleoni-aegset sõjaväeriietust, kulistavad veini, kaklevad anarhistidega ja teevad muid tempe. Mainitud subkultuuri näol on seejuures tegu äärmiselt pikaealise nähtusega, mis suudab noori ja mässumeelseid isikuid kaasa tõmmata rohkem kui 150 aasta jooksul.

Tegu on täitsa lõbusa looga ja nii mõnedki kohad sellest (nagu alternatiivse Pronksiöö kirjeldus) toovad lugedes muige suule. Belialsil ja Metsavanal tuleb kahassekirjutamine päris hästi välja (meenutagem või nende ühist tuumapungi-lugu "Kuldse päikse all me elame...", mille lõbusa stiili käesolev jutt mõnevõrra meelde tõi). Mingil põhjusel meenusid ka Tõnu Trubetsky ja tema sõprade kirjutatud kummalised raamatud Eesti punkarite tempudest... Belialsi-Metsavana ühisloo stiilis oli midagi sarnast.

Maksimumhinnet ma käesolevale loole siiski andma ei hakka, tundub kuidagi liiga fragmentaarne ja hakitud. Olgu siis sedapuhku hindeks "4+". Ehk kirjutavad autorid sellest maailmast kunagi veel.

Siim Veskimehe "Valendab üksik prooton"

Käesolevas loos on Veskimees loonud oma ideaalse paralleelmaailma. 21. sajandi alguses on Skandinaavia riigid ühendatud 120 miljoni elanikuga Põhjamaade Konföderatsiooniks, kuhu kuulub ka Eesti ja kus valitseb monarhia (meenub, et mingist sarnasest maailmast oli ka ta romaanis "Poolel teel" juttu). Põhjamaade Konföderatsioonis valitseb ideaalne kord, saadakse hõlpsalt hakkama nii islamiterroristide kui ka pagulastega ja muuhulgas on politseil õigus teolt tabatud tõsisemaid kurjategijaid kohapeal hukata, sest "muidu on ainult mingid naisi põlema panevad või vägistavad islamivärdjad". Paraku häirivad kirjeldatud idülli mitmed asjaolud, sealhulgas kuuldused Alternatiivmustrist - paralleelmaailmast, kus Põhja-Euroopa ajalugu on läinud nii, nagu see meie maailmas täpselt läks...

Veskimehe looming tekitab minus järjest segasemaid tundeid. Käesoleva loo kohta võiks öelda - nii halb, et peaaegu hea. Loed ja saad mõistusega aru, et õudne sopakas, samas on see nii uljalt ja hoogsalt kirja pandud, et tundub päris põnev. Samuti on autor käesolevas loos loobunud mitmetest talle omistatud vigadest - pikkade ja nämmutavate dialoogide asemel on rohkem hoogsat märulit, ka erootika osakaalu on vähemaks võetud. Ühe Veskimehe loomingule omase tunnusena on selles loos küll hulk üksteisest eristamatuid ja ühesugust juttu rääkivaid peategelasi. Pluss selgelt üle võlli keeratud rassism - mis ongi ilmselgelt autori taotlus olnud.

Hindeks kokku "4-".

Krafinna "Elu jõud"

Ehkki jutt on ilmunud alternatiivajaloo antoloogias "Eestid, mida ei olnud", ei oska ma seda kuidagi alternatiivajalooks pidada. Puhas tulevikuaineline SF. Lugu on üsna keerulise ülesehitusega ja pikemalt ei tahakski ma selle sisust rääkida - niivõrd lühikese ning tiheda teksti puhul on liiga suur oht midagi liigset välja lobiseda.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, December 9, 2017

Clifford D. Simaki "Jumalate valik"

Enne kui seda raamatut lugema hakkasin, hoiatas sõber mind, et kindlasti see mulle ei meeldi - teoses on kõvasti tehnoloogiavaenulikkust ja "looduslähedase" eluviisi ülistamist. Üsna kurjakuulutavalt mõjus ka Andrease arvustus Baasis, mistõttu asusin romaani lugemise kallale väga madalate ootustega.

Eks see "Jumalate valik" üks igavavõitu ja viletsapoolne romaan on ning sarnaselt Hannesele pidin minagi ennast sellest jõuga läbi närima. "Kolmest" madalamat hinnet ma käesolevale teosele siiski panema ei hakanud - looduskirjeldused on ju päris ilusad, ideid kah nagu oleks, ehkki need on paksult veidrasse müstitsismi ja primitivistliku ideoloogia jutlustamisse mähkunud. Romaani ideoloogia mind niiväga ei ärritanudki, ilmselt tunduvad sellised ideed lihtsalt nii uskumatult tobedatena, et ma ei suudagi neid väga tõsiselt võtta. Ja lõppude lõpuks pole romaani tegelased meie mõistes enam päris inimesed, ehkki nad pealtnäha inimesi meenutavad, nii et nende tegevusloogikat ning mõttearendusi ei saagi inimkonna jaoks selle reaalsel ning tänapäevasel kujul mingiks "moraliseerivaks eeskujuks" pidada. Kindlasti mängib romaani "sõnumi" juures oma rolli ka kirjutamisaeg - seitsmekümnendate alguses hakkas sajandi keskpaigale omane meeletu usk tehnoloogilisse progressi tasapisi taanduma ja süvenesid hirmud looduskeskkonna, ülerahvastatuse ning muude probleemide pärast.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, December 5, 2017

Indrek Hargla "Merivälja"

"Merivälja" näol on teatavasti tegu samanimelise kodumaise telesarja romaniseeringuga, mille tegevus toimub 1997. aastal Merivälja-nimelises Tallinna aedlinnas. Romaani sündmustik tugineb 1980. aastatel levinud linnalegendile, mille kohaselt Meriväljalt olevat välja kaevatud maa alla mattunud UFO. "Merivälja" peategelaseks (tegelikult on romaani peategelast kohati raske kindlaks määrata, sest sündmustikku nähakse mitme erineva tegelase pilgu läbi) on Elvast pärit tütarlaps nimega Karin, kes saab Meriväljal tööd Juliuse-nimelise invaliidi hooldajana. Merivälja on endiselt haaratud kunagise UFO-juhtumi järelkajadest, salapärane väljapressija terroriseerib telefoni teel aedlinna elanikke ja kogu olukord muutub järjest segasemaks...

Kas "Merivälja" näol on tegu ulmeteosega? Jah, minu meelest on see romaan lõppkokkuvõttes puhas žanriulme, ehkki romaani ulmeline intriig üsna aeglaselt paljastub. Kahjuks on tegu halva ulmega. Romaani esimeses pooles ei toimu õieti midagi. Autor üritab justkui pinget kruttida, ent see ei tule tal üldse välja, kõik need aedlinlaste omavahelised sahmerdamised, väljapressimiskatsed jne meenutavad pigem mõnd halba teleseriaali (romaani aluseks olevat telesarja ma näinud pole, nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska). Siis läheb tegevus veidi kiiremini käima, samas upub see kõik mingite vandenõuteooriate, paravärgi ja tundlemise sohu (mingil hetkel tuuakse mängu isegi jaburad vandenõuteooriad Estonia katastroofi teemal). Selles osas võib nõustuda Andri Riidi arvustusega Reaktoris - "Meriväljat" lugedes jääb mulje, et tegu on paranähtuste ja vandenõuteooriate käsitlemisega ulmeromaani võtmes. Mis koos üsna igavalt kirjapandud suhteseebiga mõjub üsna tüütult.

"Meriväljat" lugedes tekib kohati küsimus, kas pole romaani intriig otseselt seotud tegevusaja, 1990. aastate Eesti "ajavaimuga". Toona levisid kõiksugu parateemad ja vandenõuteooriad ju kulutulena, eesti keeles ilmusid isegi vastavad ajakirjad nagu Paradoks B. Mulle endale meenub lapsepõlvest ajalehe Nelli Teataja "paralisa" lugemine - sarnaselt käesolevale romaanile kirjutati ka seal vaheldumisi UFO-dest ja nõidadest, mis on ju ometi üsna erinevad teemad. Iseenesest oleks üheksakümnendate Eesti teemaline retroulme ju päris huvitav idee, aga teostama peaks seda kuidagi teisiti.

Lõpetuseks veel üks detail romaanist. Tundub veidi imelik, et 1980. aastate Eesti NSV KGB osakond jättis endast maha eestikeelseid dokumente (otsused, korraldused agendile vms). Tegu oli ju ikkagi üleliidulise organisatsiooni kohaliku sektoriga, mille personalgi osalt vene keelt rääkivatest ja sisserännanud isikutest koosnes.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis