Tuesday, March 20, 2018

Poul Andersoni "The Merman's Children"

Autor väidab romaani eessõnas, et selle idee põhineb ühel vanal Taani rahvaluule-ballaadil. Ilmselt on müüdid sarnastel teemadel Taanis üsna levinud... mulle igatahes meenutas see romaan Anderseni klassikalist muinasjuttu Väikesest Merineitsist, kes peab valima 300-aastase eluea ja armastatud printsi ning surematu hinge vahel.

Romaani sündmustiku kirjelduse osas pole eelarvustajatele palju lisada. Sarnane teema (kristlus ja/või tehnoloogiline progress maailma maagilist mitmekesisust maagilisel moel hävitamas) kordub päris paljudes Andersoni teostes ("Murtud mõõk", "Südasuvine torm"). Nõustun eelarvustajatega selles osas, et eskimote mütoloogia sissetoomine oli hea leid. Romaani sündmustiku Gröönimaal toimunud osa oligi ilmselt kõige huvitavam, osalt ka seetõttu, et käsitles üht ajaloo põnevat mõistatust: Skandinaavia kolonistide saatust Gröönimaal. Detailne ja põhjalik ajalooline taust on kahtlemata raamatu üheks suureks plussiks.

Pean tunnistama, et ka mind hakkas see ängistav ja lootusetu kristluse triumfi õhustik veidi häirima. Ma ei tea isegi, kas seda "vagajutulisuseks" nimetada... Anderson kirjeldab kristlust (tahtlikult või tahtmatult) üsna eemaletõukavalt, vähemalt minu meelest. Lõpupoole hakkas ka romaani sündmustik mõnevõrra venima ja mingil hetkel tundus mulle, et teose Baasi hindeks saab "4", ent lõpplahendus kergitas hinde minu jaoks siiski "5" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, March 15, 2018

Jules Verne'i "Back Cupi saare saladus"

Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda.

Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik).

Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus.

Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, March 7, 2018

Steven Brusti "Yendi"

Romaani esimene pool oma maagilise maffiasõja kirjelduse ja ülikiire sündmustikuga jättis väga põneva mulje. Lõpupoole keskendus autor aga rohkem dragaelaste omavaheliste ülisegaste intriigide kirjeldamisele, mis enam nii põnev polnud, langetades teose hinde minu jaoks "4" peale. Ent see "4" on tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, March 3, 2018

Kir Bulõtšovi "Kosmoselaevastiku agent"

Käesoleva kogumiku kaante vahel olevad kaht ulmeteost võiks liigitada sotsiaalseks seiklusulmeks. Tekstid on algselt ilmunud Gorbatšovi-aegses Nõukogude Liidus, ent kirjutatud on need vist märksa varasemal ajal (Jyrka on oma arvustuses "Nõiakoopale" maininud, et teos on kirjutatud hoopis 1967. aastal). Selles pole ka midagi imelikku, sest Bulõtšovil oli Nõukogude ajal teatavasti probleeme võimude ja avaldamisvõimalustega.

Üldjoontes on teoste tegevusmaailm ehitatud üles nõukogude ulmes levinud skeemi järgi. Tähtede vahel reisivad tulevikuinimesed on eetilised ja rahumeelsed (ehkki nad muus osas oma kommetelt ja käitumiselt vägagi tavalisi 20. sajandi inimesi meenutavad), teaduslik-tehnilise progressiga käib käsikäes ka sotsiaalne progress. Vähemarenenud planeetide elanike seas löövad aga välja metsikud ja võimujanulised tendentsid. Kõik see meenutab mõnevõrra Strugatskite loomingut ja progressorite/vaatlejate raskusi vähemarenenud tsivilisatsioonide abistamisel. Bulõtšovi maailmas eksisteerivad küll vähemarenenud tsivilisatsioonidega ametlikud, s.h. kaubandussuhted, samuti pole Maa elanikud seal ainsaks tähtedevaheliseks tsivilisatsiooniks. Ja hoolimata kogu oma tehnoloogilisest võimsusest on kosmosetsivilisatsiooni esindajad metsikute pärismaalastega kokku sattudes üsna abitud ning kultuurikonfliktidest tingitud arusaamatuste klaarimine võib osutuda vägagi veriseks ning vaevaliseks. Ilmselt tasuks veel mainida, et kui "Kosmoselaevastiku agent" on rohkem sotsiaalsete teemadega tegelev teos, siis "Nõiakoopas" lisandub sellele võõrmaailma kummaline floora-fauna ning muud pöörased ulmelised ideed.

Autor on võõraid maailmu ja nende veidraid kombeid ning õhustikku vägagi detailselt ja põnevalt kirjeldanud. Lisaks tuleks veel mainida teoste hoogsat ja seikluslikku sündmustikku, ootamatuid süžeepöördeid ning põnevaid ideid.

Kokkuvõttes: hea raamat, mille ilmumisest eesti keeles võib küll vaid puhast rõõmu tunda.

"Kosmoselaevastiku agent"

"Nõiakoobas"

Alguses tundus, et "Nõiakoobas" on ülesehitatud enam-vähem sama skeemi järgi, mis "Kosmoselaevastiku agent" - sõjakad ja verejanulised humanoidid võõrplaneedil ning nende võimuahne liider; tehnoloogiliselt kõrgemal arengutasemel, ent rahumeelsed ning pahaaimamatud kosmoseühiskonna inimesed, kes nende humanoidide pealiku intriigidesse mässitakse ning muidugi Andrei Bruce ja tema armastuslugu järjekordse võõrplaneetlasest neiuga. Bulõtšov siiski ennast kordama ei hakka ja "Nõiakoopa" sündmustik võtab üsna ootamatuid pöördeid.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, February 22, 2018

Poul Andersoni "Orion Shall Rise"

"Orion Shall Rise" kuulub Andersoni Maurai-tsüklisse, mis on Eesti lugejatele tuttav kogumiku "Taevarahvas" nimiloo kaudu. Ühtlasi on käesoleva teose näol tegu selle tsükli ainsa romaanipikkuse tekstiga.

Maurai-tsükli tekstide tegevus toimub paarsada aastat pärast globaalset tuumasõda. Selles maailmas on supervõimuks kujunenud Maurai Föderatsioon, mida valitsevad Uus-Meremaa põliselanike maooride järeltulijad (mainitud saareriik jäi tuumasõjast otseselt puutumata ja maoorid elasid globaalse tsivilisatsiooni kokkuvarisemise valutumatult üle kui linlikuma elulaadiga valged uusmeremaalased). Mauraide eesmärgiks on ühelt poolt maailma oma käpa all hoida, teiselt poolt aga kannustab neid roheline mõtlemine ja soov hoida ära planeedi biosfääri kahjustavate tehnoloogiate taastekkimine (eriti on neil hambus muidugi tuumatehnoloogia ja ülepea on mälestus paari sajandi tagusest sõjast kõik selle tehnoloogiaga seonduva globaalseks tabuteemaks muutnud). Kogu see maailm on küll märksa keerulisem ja oma rolli etendab siin ka Skyholm - tuumasõja üleelanud mehitatud stratosfääriõhupall, mis on juba sajandeid taevas hõljunud ja mille kunagise meeskonna järeltulijad kontrollivad suurt osa Lääne- ning Kesk-Euroopast. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab kohati 20. sajandile, ent näiteks Prantsusmaa on langenud tagasi umbkaudu keskaegse ühiskonnakorralduse juurde.

Romaani sündmustiku käivitajaks on Loode Unioon - tänapäeva Loode-USA, Lääne-Kanada ja Alaska territooriumidel asuv libertaanliku ühiskonnakorraldusega tehnokraatlik ühiskond, mille elanikel on kavas "keelatud" tehnoloogiaid arendada ja mauraide poolt globaalselt pealesurutud "loodussäästlikku" tagurlust ignoreerida. See viib sõjani mauraidega, mis lõpeb Loode Uniooni lüüasaamisega ja rahulepinguni, millega kehtestatakse Loode Unioonile tehnika arendamise piirangud. Rühmitus nimega Hundi Loož jätkab aga ka pärast sõja lõppu salajast tuumatehnoloogia arendamist, käivitades põraandaluse Orioni Projekti, mille eesmärgiks on muuta kogu maailma...

Romaanis on õige mitmeid olulisi tegelasi ja selle tegevus toimub maailma ei paigus, ent peategelaseks võib lugeda Talence Iern Ferlayd, Skyholmi meeskonnaliikme ja Prantsuse aristokraadi tütre sohipoega, kes suureks saades ise Skyholmi meeskonnaga ühineb, ent ootamatu reetmise tõttu sealt põgenema peab. Teiseks oluliseks tegelaseks on kindlasti Ronica Birken, Loode Unioonist pärit neiu, kelle isa on hukkunud sõjas mauraidega ja kes Hundi Looži salaagendina Orioni Projekti heaks töötab.

Teose sündmustik kulgeb algul üsna aeglaselt - tutvustatakse tegevusmaailma ja tegelasi. Mingil hetkel muutub sündmustiku kulg aga vägagi hoogsaks ja lõpupoole tundub, et teos on kirjutatud vähemalt osalt mingi üldlevinud valemi järgi: apokalüptiliste tagajärgedega otsustav võitlus enne lõppu ning sellele järgnev.

"Orion Shall Rise" pole üldsegi paha raamat - tegevusmaailm on huvitav, samuti probleemid, mida romaan käsitleb. Maksimumhinnet ma sellele teosele siiski anda ei saa, sest mõned asjad hakkasid häirima.

Mõnevõrra venivat sündmustikku (eriti romaani alguses) sai ülalpool juba mainitud. Romaani teine pool läks kuidagi teise äärmusse - peategelaste Ierni ja Ronica hullumeelne tõmblemine ning täiesti jaburana tunduv tegevus, lisaks veel veidi siirupisena tunduv jutlustamine inimarmastusest ning maailma paremast tulevikust.

Teiseks - võib-olla olen ma lugejana veidi liiga küüniline, ent kogu see sajanditetaguse tuumasõja tagajärgede ja üldise ebavõrdsuse all kannatav maailm tundus kuidagi liiga roosilise kohana. Suure südamega mauraide muretsemine planeedi biosfääri pärast, laialtlevinud Maaema-kultus ehk niinimetatud Gaia hüpotees organiseeritud religiooni kujul ja seda praktiseerivate mongide (tuumasõja järel Põhja-Ameerikasse välja rännanud venelaste, hiinlaste ja mongolite järeltulijate) looduslähedus, teadmislembus ja leebe suhtumine orjadeks muudetud endistesse USA kodanikesse, peategelaste õilsus ja ennastohverdavus ideaalide nimel...Võiks arvata, et selline postapokalüptiline maailm on tegelikult märksa julmem ja küünilisem koht.

Kokkuvõttes võib öelda, et romaan meenutab väga mõnd Hayao Miyazaki joonisfilmi - on ulmeline tegevusmaailm, armastuslugu, hoogne madin erinevate õhu- ja veesõidukitega ning ökoteemad. Viimastest olulisemaks näib Anderson siiski pidavat inimkonna tehnoloogilist progressi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, January 23, 2018

Mark Hodderi "A Red Sun Also Rises"

Briti aurupungi-kirjaniku, kuueosalise "Burtoni ja Swinburne'i" romaanisarja autori üksikromaan "A Red Sun Also Rises" on üsna omapärane teos. Aurupungiks võiks seda romaani otsapidi liigitada küll - teos on kirjutatud 19. sajandile omases stiilis, osa selle tegevusest toimub viktoriaanlikul Inglismaal ja ka anakronistlikke tehnilisi leiutisi tuleb raamatus näpuotsaga ette. Viktoriaanlikest anakronistlikest olulisem on siin siiski võõra maailma ja sealsete eluvormide kirjeldus.

Romaani ülesehitus on omane vanamoelisele seiklusjutule. Autor esitleb romaani kui käsikirja, mille tema harrastussukeldujast sõber on leidnud 1947. aastal uppunud auriku pardalt. Loo minajutustaja, Aiden Fleischer, on noor nohiklik vaimulik 1880. aastate Inglise maakolkas. Ühel päeval saabub Aideni elamisse Clarissa-nimeline noor ja igatpidi vigane naishulgus - neiu on küürakas, kõverate jalgadega ning lisaks sunnitud valgusetalumatuse tõttu veidraid prille kandma. Selgub, et tegu on Šoti aadliku lord Huffertoni kasutütrega. Kui Clarissa valgustundlikkus on kaasasündinud, siis tema muud puuded pärinevad lapsepõlvest, kui Huffertoni 13-aastane poeg Rupert tema ja ta isa eksperimentaalse auruautoga alla ajas, tappes ta isa käigupealt ning põhjustades talle endale eluohtlikke vigastusi. Hiljem oli süümepiinadest haaratud lord küll Clarissa oma hoole alla võtnud, ent pärast lordi surma oli pärijaks saanud Rupert ta isa elamisest välja visanud ja neiust oli saanud hulkur.

Aiden pakub Clarissale tööd oma abilisena, ent paraku on nad mõlemad varsti sunnitud kodust lahkuma, põhjuseks Aideni ühepoolne armumine Alice'i-nimelisse kaunitari ja nurjunud saamatute lähenemiskatsete tõttu ähvardav skandaal. Aiden otsustab vaimulikutööst Inglismaal loobuda ja suunduda misjonärina Melaneesiasse Koluwai saarele. Paraku satuvad Aiden ja Clarissa ka Koluwail tõsistesse jamadesse ning leiavad end ühel hetkel Ptallaya-nimeliselt planeedilt, mille taevas paistab kaks päikest ja mida asustavad veidrad mittehumanoidsed eluvormid...

"A Red Sun Also Rises" on üsna omapärase ülesehitusega teos. Romaani alguses areneb sündmustik aeglaselt ja teos meenutab väga mõnd vanamoodsat seiklusjuttu. Hetkest, kui Ptallaya telepaatidest põliselanikud hakkavad oma maailmast viktoriaanliku Londoni koopiat üles ehitama, tekib tunne, nagu loeks mõnd vana allegoorilist satiiri väljamõeldud maailma kohta - nagu "Gulliveri reisid" või "Alice Imedemaal". Sel hetkel tekkis mul küsimus, et mis mängu autor õieti mängib ja milliseid tänapäeva lugejaid võiks küll viktoriaanliku Inglismaa allegooriline kujutamine huvitada - ent siis algas hoogne ning pulpilik märul maailma päästmise nimel, mida jagus peaaegu romaani lõpuni.

Päris korralik romaan, ehkki "Burtoni ja Swinburne"'i sari meeldis mulle rohkem. Ilmselt tuleks ära mainida veel asjaolu, et Rappija Jacki puudutav osa jäi kuidagi poolikuks ega haakunud hästi ülejäänud tegevusliiniga...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, January 11, 2018

Richard Garfinkle'i "Celestial Matters"

Käesolevat romaani on žanriliselt liigitatud "alternatiivajalooliseks science-fantasyks" ja selle tegevus toimub maailmas, kus nii universum kui ka selles toimivad füüsikaseadused on täpselt sellised, nagu Vana-Kreeka õpetlased neid ette kujutasid (huvitaval kombel on sarnast ideed oma loomingus kasutanud ka Poola ulmekirjanik Jacek Dukaj). Ehk siis - Maa on universumi keskpunktiks, kristallsfääridega ümbritsetud Päike, Kuu ja planeedid tiirlevad selle ümber. Kõik asjad koosnevad neljast elemendist - maast, õhust, tulest ja veest, mis omakorda koosnevad spetsiifilistest aatomitest. Ja ka inimeste meeleolusid ning üldist tervist mõjutavad nelja põhitemperamenti (sangviinilist, koleerilist, melanhoolset ning flegmaatilist) põhjustavad kehavedelikud.

Romaani minategelane, Kreeka teadlane Aias, on sündinud 935 aastat pärast Delia Liiga asutamist ja romaani tegevuse ajal 43-aastane, seega leiab teose sündmustik aset umbkaudu aastal 500 P. Kr. Kirjeldatud universumis on ajalugu läinud küll hoopis teisiti ja see, et ristiusku pole seal tekkinud, on vast isegi kõige väiksem võimalikest muudatustest. Nimelt on Aleksander Suur elanud kõrge vanuseni ja tema õpetaja, kuulus filosoof Aristoteles, on muutnud Ateena filosoofide Akadeemia sõjatehnika arendamisega tegelevaks haridus-teadusasutuseks. Aleksandril on õnnestunud vallutada India ja rünnata Hiinat (mida teoses Keskmiseks Riigiks kutsutakse). Vastukaaluks Kreeka tehnikaimedele on hiinlased arendanud välja omaenda traditsioonilisel maailmanägemusel põhineva teaduse ja tehnika (romaani pealkiri näib viitavat 2. sajandil Hiinas tegutsenud taoistlikule sektile Taevaste Asjade Tee). Aiase eluajaks on kestnud globaalne sõjategevus hellenistlikku tsivilisatsiooni esindava Delia Liiga ja Keskmise Riigi vahel juba üheksa sajandit, ilma et kumbki osapool teist lõplikult võita suudaks. Maailm on vahepealse aja jooksul tehnoloogiliselt tohutult edasi arenenud, ehkki teistsuguste füüsikaseadustega maailmas on see areng olnud üsna kummaline - lisaks aurujõul töötavatele transpordivahenditele ka kõiksugu "taevalaevad", "kuukelgud", mingi veider torutransport ja "tuleaatomite" füüsika abil liikuvad laevad. Kuna kirjeldatud universumis on avakosmoses inimeste jaoks hingamiskõlbulik õhk ja teised taevakehad asuvad Maale üsna lähedal, on ka kosmoseuurimises üsna kaugele jõutud.

Ateena Akadeemias õppinud Aias suhtub õppeasutuse jätkuvasse militaareesmärkidele keskendumisse ja lõputusse sõtta Keskmise Riigiga üsna kriitiliselt. Samas on ta seotud Delia Liiga salajase sõjalise projektiga Päikesevaras, mille eesmärgiks on lennata kuukivist tehtud kosmoselaevaga Tšandra Pisar Päikese juurde, võtta kaasa tükk Päikesest ja kasutada seda massihävitusrelvana Keskmise Riigi pealinna hävitamiseks. Vaenlase eriteenistus tunneb Aiase isiku vastu suurt huvi - juba romaani alguses ründavad laeva, mille pardal ta viibib, Keskmise Riigi sõja-tuulelohed, misjärel ta ihukaitsjaks määratakse Atlanteas ehk kreeklaste Uue Maailma koloonias sündinud tšerokii päritolu Sparta naissõdalane Kollane Jänes. Hoolimata Keskmise Riigi sabotaažikatsetest asub Tšandra Pisar lõpuks Päikese poole teele...

Kui ülaltoodud sisukirjeldus kõlas üsna pööraselt ja segaselt, siis seda see romaan tõepoolest on. Autor on selles suhteliselt õhukeses teoses (üle 300 lehekülje) loonud ülimalt kummalise maailma, kus lisaks teistsugusele ajaloole on ka teistsugune astronoomia, füüsika, tehnoloogia ja meditsiin. Seejuures on Garfinkle püüdnud seda kõike kirjeldada realistlikult ja Vana-Kreeka kultuuri esindaja vaatepunktist - nii peab Aias näiteks pidevalt mõttelisi vestlusi jumalate ning muusadega, kelle olemasolusse ta siiralt usub, romaani peatükkidel on pealkirjade asemel kreeka tähestiku tähed jne. Lisaks tuleks mainida ka üsna omalaadset armastuslugu...

Kokkuvõttes võib öelda, et Garfinkle teeb siin romaanis Vana-Kreeka (ja osalt ka Vana-Hiina) arusaamadega teadusest ja tehnikast sama, mis aurupunk viktoriaanliku ajastu ning aurumasinatega. Seda, milliseks "pungiks" tulemust nimetada, ma täpselt ei teagi, aga alternatiivajaloo ja kummaliste ideede fännidel soovitaksin Garfinkle'i romaani lugeda küll. Midagi sarnast ma varem lugenud polegi. Ja hindes pole mõistagi kahtlustki...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis