Sunday, October 24, 2010

Kirill Jeskovi "Viimane sõrmusekandja"


Lõppkokkuvõttes otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki see "Umbari gambiidi" osa absoluutselt ei meeldinud-tüütu sehkendamine äärmiselt halvasti väljamaalitud pseudokeskaegsel taustal. Kui Gondor, haldjate valdused ja muud Tolkienil "heade" asupaigaks olnud maad on siin nagu Tolkienil ikka ning Mordor meenutab mõnusalt Kesk-Aasiat, siis Umbari kirjeldamisega pole autor eriti hakkama saanud.

Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.

Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.

Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.

Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.

Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:


http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=16207

Thursday, October 14, 2010

Lois McMaster Bujoldi "Sõduri õpilane"




Suhteliselt üllatustevaba seikluslik kosmoseooper, midagi raputavalt originaalselt siin küll ei olnud. Aga Bujoldi kiituseks peab ütlema, et tema stiil on äärmiselt sümpaatne ja vähemalt pole tegu igava tekstiga, millest peaks ennast läbi närima.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=682

Thursday, October 7, 2010

Peter F. Hamiltoni "The Reality Dysfunction"





Ma ei suuda kuidagi panna maksimumhinnet teosele, mille läbilugemiseks kulub umbkaudu kaks kuud. Ma arvan, et veidi konsentreeritumalt (umbes kolm korda vähem mahukal kujul) olnuks parem lugemine, praegu läks kohati tüütuks ja hoolimata hoogsast tegevusest polnud just väga kaasahaarav.

Tegevusmaailmad, nagu edenistide Veskimehe loomingut meenutav utoopia või 16. sajandi Inglismaa pealt kopeeritud Norfolk, on kohati päris hästi üles ehitatud. Samuti on see elluärganud surnute teema kosmoseooperi põhiintriigina suhteliselt originaalne. Lalondel toimuv on rohkem splätter-õuduka kui kosmoseooperi moodi ja kurjadele jõududele jälile jõudev katoliku preester (kes veidi meenutab Kingi isa Callahani) ainult süvendab seda muljet.

Kas kunagi ka triloogia ülejäänuid köiteid loen, näitab aeg. "The Reality Dysfunction" igatahes saab minult nelja miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13791