Friday, January 28, 2011

Tiit Tarlapi "Tuleriitade öö"


Tarlapi seni mahukaima romaaniga võib täiesti rahule jääda... ulmet on siin küll vähem kui enamikus ta teostes ja fantastiline element tuleb mängu alles pärast 100-t lehekülge. Samas on "Tuleriitade öö" süžee palju läbimõeldum kui "Kromanjoonlaste" oma.

See, et romaani tegevus toimub järjekordselt "kusagil Läänes", s.t. tegelastel on mõnevõrra inglispärased nimed, ent konkreetset riiki või kohta pole mainitud, algul häiris veidi, ent hiljem enam mitte ja ju ma siis pole lihtsalt selliseid tekste ammu lugenud. Tegevusajaks võiks olla 20. sajandi algus (eelkõige kirjeldatud tehnoloogilise arengutaseme põhjal), väljamõeldud Trackhilli linna õhustik vastab Metsiku Lääne linnakese omale, ent Trackhilli minevik inkvisitsiooni ning sõdadega näib vihjavat rohkem Euroopale... Lõppkokkuvõttes paras õhustikuline rosolje.

Romaani näol on tegu kokteiliga vesternist, vandenõuteoreetikast ja paravõimetest. Kuulus "Püha vere ja püha graali" vandenõu, ent peategelane Hank Horler, kes seda lahkama peab, on ehtne vesternikangelane, kes oskab oma kahe revolvriga ülihästi ümber käia. Ka näiteks stseen, kus Horler pärast 14-aastast äraolekut esmakordselt Trackhilli ratsutab, pärineks nagu üks-ühele mõnest vestern-filmist.

Esimesed sada lehekülge jäi raamatust suhteliselt väheütlev mulje, ent siis läks tegevus täie hooga lahti ja kestis kuni lõpuni. Ega palju ette heita polegi-on põnevust, on filosoofiat ja kõike seda parajas konditsioonis. Peab ka mainima, et suhteliselt usuvastane tekst.

Raamatut lugedes tekkis mul kohati küsimus, et kui palju võib Trackhillis tükkis kõigi selle proua Butleritega olla Tarlapi kodulinna Sindit (kus ma küll kunagi käinud pole, aga mis on kuuldavasti samuti tihedalt läbipõimunud elanikkonnaga koht, mille linnavalitsus pealegi kunagi üle kümne aasta tagasi näiteks avalikus kohas ropendamise ära keelas, millest võib järeldada, et väikekodanlikel susserdajatel a la proua Butler on seal küllalt oluline roll...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79752

Wednesday, January 19, 2011

Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aeg: Hullud on hundid ja hullud on hagijad"



Triloogia kolmandas köites on ulmeline element juba peaaegu olematu, aga see selleks.

Võrreldes kahe esimese osaga on "Hullud on hundid ja hullud on hagijad" veelgi verisem ja märksa küünilisem... Kohati on tunne, nagu loeks Abercrombiet. Üldse üks verisemaid raamatuid, mida pikema aja jooksul loetud, nõrganärvilistele ei soovitaks. Romaani sisuks on Rooma orjalaevalt põgenenud Ballimari arveteklaarimine saksidest vaenlastega, taustaks sakside ja jüütide invasioon Britanniasse, mida nõrgenenud Rooma impeerium enam kaitsta ei suuda. Ehk siis sama setting, mis kuningas Arthuri lugudes.

Kui Kusnetsi triloogia algas pigem kangelassaagana, siis kolmandaks köiteks on juba päris raske kellelegi tegelastest kaasa elada. Laipu koguneb hulgi, ent kellestki väga kahju ka pole. Meestegelased on skemaatilised traditsioonidesse takerdunud tapamasinad (vähemalt germaanlaste puhul) ja naistegelased iseseisva mõtlemisvõimeta lambad. See polnud mõeldud etteheitena, ilmselt oligi selline tegelaskujude kirjeldamine vajalik lakoonilis-küünilise meeleolu loomiseks, samuti käib ju jutt hoopis teisest aegruumist kui meie kaasaegne maailm. Ja paar viimast lehekülge tekitasid kummalise mõtte, et autor võiks ju käesolevale triloogiale samasuguse järg-triloogia kirjutada...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79572