Wednesday, December 21, 2011

Arthur C. Clarke'i "Comarre'i lõvi"


Minu meelest üks parimaid loetud Clarke`i tekste ("Linn ja tähed" on parem, "Kauge Maa laulud" meeldis mulle ka). Siin on sellist eksootilis-unistavat õhustikku, mis esineb osades Clarke`i kaugtuleviku-ainelistes teostes, muutes need lummavaks. Lisaks veel tänapäeval omapäraselt mõjuv tuumapungilik stiil. (Ei saa aru, miks aurupunki peetakse lahedaks, 20. sajandi keskpaiga ulmet aga lootuselt kopitanuks, ehkki mõlemad jätavad tänapäeval retrofuturistliku mulje-esimene küll taotluslikult, teine mitte).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=4114

Monday, December 19, 2011

Siim Veskimehe "Ennesõjaaegne kullakarva"


See romaan alustab "Kuu ordu" eellugu. Aastal 2061 on Kuu ordu alustanud lähikosmose hõivamist... nende kontrolli all on ka Madagaskar. Keelatud tehnoloogiaid arendav ja igasugustele seadustele sülitav salaühing on muidugi pinnuks silmas maistele suurvõimudele. Nii kirjeldabki romaan sündmusi, mis viivad järjest lähemale USA ja India ühendatud armeede sõjakäigule Kuu ordu vastu. (Pealkiri, muide, on ikka ehtne lausemonstrum-miks mitte "Sõjaeelne kullakarva"?-ent ju see siis oli taotluslik).

Romaan on nii tüüpiline Veskimehe tekst, kui vähegi olla saab, autorile omaste plusside ja miinustega. Need, kellele Veskimehe stiil ei meeldi, võiksid teosest küll eemale hoida. Siit ka üks etteheiteid-erinevalt näiteks Harglast ja Tarlapist kirjutab Veskimees täpselt samamoodi, nagu kümme aastat tagasi.

Autori tugevaks küljeks on tema ideed ehk siis täpsemalt tänapäeva ühiskonna vaimsele kopitusele vastanduv mässuline tulevikunägemus, samuti seikluslik sündmustik. Veskimees on üks neid autoreid, kelle tekstid muudab rohke märul paremaks-dialooge ega psühholoogiat ei kanna ta hästi välja. "Ennesõjaaegse kullakarva" miinuseks alguses ja keskpaigas ongi tegevuse liigne lohisemine, mistõttu hinne kaldus minu silmis vahepeal isegi "kolme" kanti... Lõpuks venitas küll nelja välja.

Suurimaks miinuseks vast see, et ehkki romaani tegelaste hulgas on muuhulgas eestlasi, sakslasi, jaapanlasi, ameeriklasi ja Madagaskaril elavaid prantsuse kolonistide järeltulijaid, on neid käitumise ning dialoogi järgi võimatu üksteisest eristada. Prantslase tunnuseks on prantsuskeelne vandumine, ent see on ka kõik. Tegelased käituvad ja räägivad täiesti ühtmoodi, neil puudub isikupära, mis paneks kaasa elama. Oskust karaktereid luua peaks Veskimees veel kõvasti harjutama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80402

Friday, December 9, 2011

Last Exile




Riik: Jaapan

Aasta: 2003

Režissöör: Koichi Chigira

26 osa


Omapärane aurupungiliku õhustikuga animesari retrofuturistlikust maailmast, mis meenutab veidi 19. sajandi Euroopat, ent kus on samas kõrgelt arenenud lennumasinad ja õhusõjad. Siiski on tegu teise planeediga kauges tulevikus, kus areng on mõnevõrra oma teed läinud (sellele viitab ka pealkirjas mainitud "exile" ehk siis tegelikult kunagi mainitud planeedile jõudnud tähelaev). Põnev (ehk isegi liiga kirjult kiire) sündmustik ja väga omapärane tegevusmaailm.