Herbert W. Franke "Vaatemäng"
Gert Prokopi "Kasperle oli siin"
Ei ole hea lugu, mitte ei ole. Nagu B-filmi stsenaarium-kusagil on mingi salajane labor, kus "asendusemasid" sunnitakse kentsakaid mutante sünnitama, vapper ajakirjanik, kes seda lugu uurib... Lisaks masendavale klišeedesse klammerdumisele kisub lugu tobedalt sentimentaalseks (raske uskuda, et meesterahva kirjutatud).
Wolfgang Jeschke "Nekromanteion"
Andreas Eschbachi "Juuksevaibakudujad"
Lugu sisaldab endas mõttetute traditsioonide naeruvääristamist ja teeb seda korralikult, nii et ma ei saa talle maksimumhindest vähemat anda. Eks imelikke kombeid ning traditsioone ole reaalses maailmaski küll ja küll, autor on lihtsalt loole fantastilise vindi peale keeranud. Ju ma siis olen Kriku mainitud "ühe mõtteviisi" toetaja, aga igatahes mulle lugu meeldis.
Johanna Sinisalo "Üheksa savipotti"
On ikka ulme küll-maagia ja zombiteema tugevalt sees.
Tegelikult on need naljad "zombie Jesusest" suhteliselt laialt levinud. Päris korralikult kirjapandud lugu. Eks ta teatud määral "laibamõnitamine" ole, nagu Ats mainis-mingis klerikaalses ühiskonnas mõjuks ilmselt lahedalt provokatiivsena, 21. sajandi Euroopas aga mõjub pigem kirikuseina vastu kusemisena.
Petri Salini "Täiskuusirp"
Kuidagi halli ja igava mulje jättis see lugu. Süžee pole ka just väga põnev-paha suurfirma kiusab vaeseid ahvikesi ja likvideerib halastamatult oma vaenlasi. Igasugustele paranoilistele aktivistidele sellised lood kahtlemata meeldivad, minu meelest aga on pigem tüütud.
Lino Aldani "Quo vadis, Francisco?"
Katoliku preester isa Francisco otsustab võtta oma missiooniks planeet Geroni põliselanike ristiusku pööramise. Geroni eripäraks on kohaliku keskkonna mõju inimeste füsioloogiale-aasta aja jooksul vananeb planeedil viibiv maalane üheksa aasta võrra.
Katoliku preestrile sobilikule käitumisele ei õnnestu isa Franciscol Geronil viibides truuks jääda-hapra kehaehitusega geronlase tapmisele enesekaitseks järgnevad pealesunnitud abielud naissoost geronlastega ja rituaalsed kahevõitlused rivaalidega. Geronlaste ristiusustamine näib siiski vilja kandvat, ent loo lõpplahendus on ootamatu...
Lugu on täiesti talutavalt kirja pandud-ei midagi rabavat, mis motiveeriks maksimumhinnet panema, ent lugeda kõlbab.
Adalberto Cersosimo "Ballaad Tirivelist"
Eks ta suhteliselt traditsiooniline fantasy ole, aga lugedes väga hamba all ei karjunud ka. Kohati võis ka välja lugeda, et tegu oli science-fantasyga.
Lugu ise räägibki kahest kangelasest keskaegses maailmas ja nende võitlusest väljastpoolttulnute, (kosmilist päritolu?) sissetungijate vastu.
Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest"
Loo tegevus toimub 19. sajandi Firenzes ja selle minategelaseks on petisest vanamehe poolt üles kasvatatud orvust tütarlaps, keda vanamees ka pettuste läbiviimisel ära kasutab. Saabunud on külm talv. Tüdruk läheb tänavale meestele külge lööma, et nende kallal sulitempe toime panna, ja satub ühe härrasmehe otsa. Hetkest, mil too ümiseb Puccini meloodiat ja hetk hiljem meenub talle, et seda polnud tol ajal veel kirjutatud, saab iga ulmefänn aru, millest selles loos jutt...
Tegelikult täitsa armas lugu.
Antonio Bellomi "Ääretu mõistatus"
24. sajandil (vihjetest võib aru saada, et katoliku kirik on oma keskaegse võimu taastanud, ent samas toimuvad tähtedevahelised lennud) leitakse maailmaruumist võõrtsivilisatsiooni valmistatud ja ülevalguskiirusel liikuv hiigelmuna. Munast leitud inimkondid näikse Jeesus Kristusele kuuluvat ja kosmoselaeva kaplan peab vajalikuks isiklikult kasahhi rahvusest paavsti Karim II-ga rääkida...
Lugu saab maksimumhinde just oma puändi eest.
Donato Altomare "Viimase kevade laul"
Selline muinasjutulaadne fantasy, mille tegevus toimub keskaegset või uusaegset Itaaliat meenutavas kohas. Ja räägib noormehest, kes on otsustanud maksta kätte oma hertsogist isale ema ning kasuema surmade eest...
Eks ta lastele mõeldud muinasjutu mulje jäta. Mis puutub eelarvustaja mainitud kõrtsikaklusse, siis Diego oli oma linguga ikkagi väga osav ümber käima, vaatas kaklust pealt ja sai enda valitud hetkel sekkuda. Purjus inimeste reaktsioonikiirus sellistes olukordades on aga tihtipeale väga vilets, noa väljavõtmiseks ja hoobi andmiseks võib parajalt aega kuluda. Tihti jõuavad kõrvalseisjad kaklejaid lahutada enne, kui nood teineteist lüüagi jõuavad, miks peaks siis täpne linguvise pigem kainelt noorsandilt endast tapvat loogikaviga kujutama?
Donato Altomare "Conan, Igavene"
Lugu 60-aastasest Conanist, kes suundub Vilajeti merest maavärina järel välja kerkinud mausoleumi, kust veel keegi pole eluga naasnud...
Pigem nimetaksin pastiššiks kui paroodiaks. Altomare stiil on küll hoopis teine kui Howardi oma, ent tegevus ikkagi samas maailmas ja nalja eriti ei saa.
Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?Raamat=79981
