Saturday, October 22, 2011

Lois McMaster Bujoldi "Lõputuse piirid"


"Leinamäed"

Bujoldi Miles Vorkosigani sarjast oleksin pigem oodanud järjekordset hoogsat kosmoseseiklust. Selle asemel on aga selle loo näol tegu rahulikult kulgeva ulmekriminulliga, kus märulit suhteliselt vähe.

Pean nõustuma mitme eelarvustajaga-korralik lugu, ehkki ei midagi suurepärast. Kusjuures ulmeline element on siin pigem vähetähtis-väikeste modifikatsioonidega saaks sama sisuga loo kirjutada ka näiteks tänapäevasest Aafrikast või Indiast.

"Labürint"

Algul tundus lugu Minotaurose-müüdi SF-versioonina, ent hetkest, mil Miles Üheksaga kohtus, see mulje muutus.

Minu meelest äärmiselt sümpaatne ja sügavamõtteline lugu, hoogne ning põnev samaaegselt. Üks vaieldamatuid lemmikuid seniloetud Bujoldi tekstidest.

"Lõputuse piirid"

Bujoldile omaselt põnev ja hoogne tekst, ent mu lemmikute hulka autori loomingust ei kuulu. Päästeoperatsiooni ootamatu sissetoomine jättis deus ex machina mulje-nagu autor oleks paigutanud Milesi lootusetusse olukorda, ja suutmata seda lahendada, keeraks kogu loo sisu pea peale. Ka see, et Miles oma füüsilist nõrkust ja hapraid konte arvestades vabatahtlikult sellisesse kohta ronis, jättis masohhismi mulje-mõttekam oleks olnud mõni oma turskem abiline saata...


Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=4026

Saturday, October 15, 2011

Maniakkide Tänava "Euromant"


"Euromant"

Õuduskirjanikuna tuntud Tänav on sedapuhku kirjutanud stiilipuhta küberpunkloo lähituleviku Eestist. Olemata ise suurem küberpungi fänn, pean tunnistama, et mulle see lugu meeldis. Veidi meenutab William Gibsoni loomingut.

Minategelaseks häkkerite jõugu liige, kes Tartus Plasku keldrikorrustel toimepandud nurjunud operatsiooni käigus vastiku peavigastuse saab, ja peab tulema toime nii selle ravimise, politsei kui ka operatsiooni tellija palgatud killeritega. Loo vaieldamatuteks plusspunktideks on tuleviku-Eesti kirjeldused-hiina keel on nii laialt levinud, et minategelane isegi vannub selles keeles, Eesti majanduslik olukord on veel halvem kui praegu ja emigratsioon Soome veelgi intensiivsem, Tartu linnavalitsus on maksustanud tänavatel kõndimise, nii et paljud eelistavad liikuda katuseid mööda, jne.

"Võõra laip"

Lugu prostituudist, kes komistab varahommikuses pargis meesterahva laiba otsa. Laip aga ärkab ellu ja osutub vampiiriks, kellest saab tema põhiklient...

Minu meelest on tegu õudukaelemente sisaldava tüütu sotsiaalpornoga. No ei viitsi sellest raskest Eesti elust ilukirjandusest lugeda, ehkki ta kohati täpselt nii ongi. Oleks see sotsiaalkriitika siis veel läbi ulmelise prisma näidatud, nagu kogumiku avaloos, võiks päris lahe olla, aga antud tekstis mitte.

Loodan, et Mant jääb oma pungiliku stiili juurde ega tee läbi sarnast muutust, nagu Marek Simpson kümmekond aastat tagasi.

"Unistus"

Müstiline lugu (õudukaks ei tahaks nimetada) soovahetussooviga noormehest, kes röövib tütarlapse, et nõia abiga selle keha üle võtta. Asjad aga ei lähe plaanipäraselt...

Ei jätnud see lugu eriti meeldivat ega ebameeldivat muljet, mida peegeldab ka hinne.

"Omadega kuival"

Seekordne lugu räägib siis jällegi Jõgeva-kandi tuletõrjujatest, kes seekord on hädas tuletõrjeauto tsisterni peitunud kehakratist näkiga.

Lugeda täitsa kõlbas.

"Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?"

Taas pole kahele eelarvustajale eriti midagi lisada.

"Musta mantliga mees"

"Nekromandi kombel"

Ilmselt elas Johannes kunagi 20. sajandi alguses, nii et kaasaja inimesele Kurgile ei saanud ta küll kuidagi halba teha, nagu Lauri Heinsalu oletas. Aga see selleks, jutt oli hea!

"Choronzon"

Olen seda lugu varemgi lugenud... katkendina romaanist "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi..." ja võimalik, et ka "Algernonist". Nüüd sattus Mandi kogus "Euromant" veelkord ette ja võin öelda, et täitsa korralik jutt. Mitte autori tippteoste hulka kuuluv, aga omapärane ja huvitav.

"Teoloogiatudengi katse"

Aastaid hiljem üle lugedes pean hinde "kahe" peale langetama, sest tekst tundub ikkagi arusaamatu ja sisutu sogana.

Lool põhinev lühinäidend, mida esitati "Euromandi" esitlusel Tartu Lutsu-nimelises raamatukogus ja mille videosalvestus on YouTube`iski üleval, jättis aga kuidagi jaburalt lõbusa mulje-võimalik, et seetõttu, et näitlejaid ise hästi tunnen...

"Elasid, siis surid"

Lühinäidend elukaaslasega tülli läinud neiust, kes naaseb kalmistuvahist isa majja. Ümbrus on sünge ja kurjakuulutav, majas kummitab neiu ema vaim, kelele rahu andmiseks otsib isa abi okultistilt...

Näidendi tegevus toimub kaasajal (ilmselt Eestis, ehkki kuna tegelastel pole nimesid, on sellest võimatu aru saada). Samas näidendi stiil-verine, melodramaatiline ja pateetiline-näib kuuluvat rohkem kuhugi 19. sajandi algusse. Tegelased on pidevalt haaratud suurtest tunnetest, valmis tapma ennast ja teisi, jne. Ma ei tea, kas see stiililine anakronism on taotluslik.

"Taadeldus"

Minu meelest on see jutt paras soga, nagu "Teoloogiatudengi katsegi" samal teemal. Õnneks on Mant 13 aasta jooksul ikka kõvasti edasi arenenud.

"Sinna ja tagasi: Aeg"

Sedapuhku on autor siis kirjutanud puhtakoelise SF-loo, mille tegevus toimub lähituleviku Eestis, kus ajarännud on võimalikud. Loos jutt töötava ajamasina loonud naisteadlasest, tema enesetapjalike kalduvustega tüütust austajast ja lesbiarmukesest, kes kõik kistakse seiklustesse erinevate reaalsuste vahel...

Algul jättis lugu veidi karikatuurse ja imeliku mulje (üheks põhjuseks kindlasti ka see, et tegelased esinesid nimede all, nagu Tütreke ja Kloun), ent lõpupoole hakkas rohkem meeldima.

"Doonorelundid"

"Sinna ja tagasi: Ruum"

Tegu pole järjega loole "Sinna ja tagasi: Aeg", nagu pealkirja järgi võiks arvata, vaid segasevõitu SF-laastuga põllule allakukkunud UFO-st. Miks mõlemad lood kannavad sarnast pealkirja, jääb arusaamatuks. Jah, esimeses loos rännati ajas, teises ruumis, ent rohkem neil ühist ei ole.

"Kambavaim, ehk Mees peeglitaguselt maalt"

"Verepulm pritsimajas"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80356



















Friday, October 7, 2011

"Täheaeg 9: Joosta oma varju eest" (koost. Raul Sulbi)



Triinu Merese "Joosta oma varju eest"

Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...

Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.

Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.

Kadri Pettai "Muna"


Peab eelmise arvustusega nõustuma. Imelik tulevikunägemus, mille puhul on arusaamatu, kas autor mõtles seda tõesti tõsiselt, ja mida ta sellega öelda tahtis. Paroodia muljet ka ei jäta, sest naljakas ei ole. Miks peaks Eesti tulevikus muutuma millekski amišite ühiskonna sarnaseks, on küll raske ette kujutada...

Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad"

Mulle see gooti õuduse ja aurupungi segu jälle päris meeldis. Tegevusmaailm meenutab veidi Hargla "Frenchi ja Koulut", ent tükk maad süngem ja ka aurupungilikum-aurutõllad jne. Muide, enne lugemahakkamist olin arvamusel, et sõna "ajudega" on pealkirjas omastavas käändes, aga oli hoopis osastavas.

Tea Roosvaldi "Nõiamoori Miisu"

Kaasaegne Tallinn. Mehest lahkuläinud noor naine üürib korteri vanas majas, kus tema seltsiliseks saab salapärane kass. Korteris toimuvad imelikud asjad-näib, nagu seal kummitaks, tubadesse tekivad salapärased esemed, ahi saab ise käetud jne. Sündmuste põhjused näivad peituvat eelmises üürnikus.

Peab ütlema, et lugema hakates ei meeldinud lugu mulle üldse-jäi mulje kui ülemäära literatuursest, tarbetuid kirjeldusi täis ja igavalt argireaalselt ulmelise elemendiga tekstist. Ka autori sõnakasutus on kuidagi veidravõitu. Lugemise kestel aga hakkas lugu meeldima ja elasin sellesse sisse. Väga meenutab Charles de Linti loomingut.

Ülle Lätte "Udriku küla naised"

Pean tunnistama, et ulmefändomis varem tundmatult lasteraamatute ja luuletuste autorilt poleks nii verist splätterit küll oodanud. Aga seda see lugu on, ja Mandi kiidusõnadega jääb üle vaid nõustuda.

Lugu hakkab peale nagu tavaline külarealism-Udriku küla vanemapoolsete naiste elu-olu kirjeldus. (Udriku-nimeline koht on Lääne-Virumaal reaalselt olemas ja kui see nimi Google`isse kirjutada, näeb veidral kombel ühena esimestest kirjetest uudist laiba leidmise kohta samast kohast eelmisel aastal). Alates hetkest, kui ühe lesknaise keldrist mingi jube ebamaine koletis ennast välja murrab, läheb lugu aga täiesti ulmeliseks kätte... Edasi lugege ise.

Kui suur osa loost meenutas lugusid sarimõrvaritest a la Rappija Jack, siis lõpuks hakkas juba väga Mandi loomingut meenutama. Suuresti tänu lõpule teenib lugu mult maksimumhinde.

Jeff VanderMeeri "Hanoveri parandamine"

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80331