"Täheaeg 10: Juubeliväljaanne" (koost. Raul Sulbi)

Jutuvõistluse "teine pool" paberile trükituna kiskus antoloogia taseme alla. Kui see osa läbi loetud, hakkasid aga paremad lood tulema.

Liina Laksi "Väike needus"

Ajaloolase/folkloristi taustaga eksortsistitibi seiklustest kirjutamine ei tundugi ju nii halva ideena. Ehkki loo tegevus toimub fiktiivses Eesti maakohas, meenutab loo õhustik rohkem gootilikku õudust a la M. R. James, kui kohalikku etnohorrorit. Ka paralleelid Hargla Grpowski-sarjaga, eriti selle avalooga "Kliendi soov", on kerged tekkima.

Paraku pole see kõik just eriti originaalselt ja huvitavalt kirja pandud, ning nagu eelmine arvustaja maininud, panevad paar viimast lehekülge arusaamatuses kulme kergitama. Folkloristist erak elab tondilossis mitme erineva naisega, sundides neid kõiki aborti tegema. Kuidas? Või ei suutnud autor tõesti lihtsalt lugu normaalselt ära lõpetada...

Leila Taeli "Roxanne"

Raske isegi aru saada, kas see 8-leheküljeline jutt on mõeldud paroodiana või tõsiselt kirja pandud. Eksortsismiteema näib olevat kodumaiste algajate ulmeautorite seas päris populaarseks saanud ja seda tüüpi õudus(?)looga on ka Taeli novelli näol tegu.

Kojamehena töötava eksortsisti ja vampiiritari armastuslugu on tuim, veidralt kokkuvõtlik ning kubiseb kentsakatest vasturääkivustest. See, et vampiiritar ööbib harvakülastatavas kirikus, mille preester on juba ammu harjunud tema pihtimusi kuulama, on neist vast veel üks väiksemaid-minu teada ei ole Eestis just katoliiklaste ega roomakatoliku kirikute üleküllust...

Taavi Kanguri "Kirjutatud elu"

Eelarvustajaga nõus. Lugu on tugevam kui antoloogia kaks esimest lugu. Võib-olla ei ole sellised sentimentaalsed lood päris minu maitse, aga hindeks igatahes tugev "3".

Aleksander Batanovi "Dahlbergide aed"

Jah, tugev "3" sobib hästi ka selle loo hindeks. Lõpplahenduse osas õnnestus autoril mind ära petta, ootasin midagi karmimat.

Segaseks jäi tegevuskoht-vaheldumisi inglise- ja saksapärased nimed, baltisaksa kunstnikest üks inglise noormees aga vaevalt et kuulnud on...

Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan"

Pean tunnistama, et millegi nii jabura otsa pole ma ammu sattunud. Väga ei imesta, et lugu jutuvõistlusel alles 10-ndale kohale tuli. Nagu Taeligi loo puhul, tekib siingi küsimus, mõtles autor seda tõsiselt või on tegu mingi eriti peene paroodiaga...

Tekst peaks olema õuduslugu... Teismelisest tüdrukust, kelle ema on surnud ja kes põgeneb isa juurest kodust, saades lapsega maha. Ja suguvõsa needusest, mis ta last ähvardab. Enamik loost on pandud kirja minategelasest tüdruku melodramaatilise ja teatraalse halana jubeda needuse teemal, mis teda ning ta maimukest on tabanud. Ning kui lõpuks needuse kirjelduseni jõutakse, kõlab see tapvalt ning uskumatult jaburalt. Rääkimata sellest, et tänapäeval on olemas valuvaigistid, et kogu loo saladuseshoidmine suguvõsa poolt abiotsimise asemel oli põhjendamatu, jne. Ja loo pealkiri on muidugi klass omaette.

Kristjan Sanderi "Mere pruut"

Rannakalurite-teemaline etnohorroriks liigituv lugu, mis meenutab veidi Karen Orlau omaaegseid tekste "Rannahiidsed" ja "Sealtmaalt". Loo sisuks on vana kaluri kõhedusttekitav pajatus II maailmasõja eelsest ajast, rannarahva poolt neetud kohaks peetud varemetest ja salapärase ning jubeda saatuse osaliseks saanud tüdrukust, kes oli seal enne sõda elanud...

Ma pole väga suur õuduslugude fänn, aga see tekst oli täiesti korralikult kirja pandud.

Maniakkide Tänava "Must muna"

Niivõrd originaalse süžee ja puändiga loole ei saa jätta maksimumhinnet panemata. Tavalise õudusloona alanud tekst muutus mingil hetkel jõhkraks, vaimukaks ja originaalseks ning mängu tuli kõvasti musta huumorit. Ehkki õuduskirjanduse ja novelližanri osas jagan esimese arvustaja seisukohti...

Marcus Kaasi "Viimane vahetus"

Tegu traditsioonilises laadis kummituslooga, mille tegevus toimub tänapäeva Eestis. Pereisa ostab odava hinnaga vana mõisa härrastemaja ja laseb selle remontida. Seda, et majaga kõik korras pole, ei pea vist mainima...

Sellises laadis lugusid kirjutati Inglismaal üle saja aasta tagasi, nüüd siis näivad need ka meil populaarsust koguvat. Eesti olustikku sobivad sellised kummituslood hästi. Antoloogia esimese poole lugudest, kus samuti "veidra maja" motiiv esines, on Kaasi jutt veidi paremini kirja pandud. Millegipärast meenus lugedes hiljutine juhtum, kus Tartu lähedal elamiseks tasuta maja pakuti-mitte, et ma üleloomulikesse asjadesse usuksin...

Triinu Merese "Sulavesi ja vereside"

Jah, Ove nimi tekitab huvitavaid seoseid küll. Eriti episoodis, kus sellise nimega tegelane täringuid mängis. Muidu ta just väga päris-Ovet ei meenutanud.:)

Lugu võiks nimetada korralikult kirja pandud naisfantasyks. Soost tulenevalt pole just tegu mu lemmikut tüüpi tekstidega, ent "nelja" teenib see lugu ära küll, hoolimata teatud puudujääkidest nagu esmaarvustaja mainitud paljusõnalisus. Ei kipuks väga Martiniga võrdlema-ehkki ka Meres kirjutab feodaalsest fantaasiamaailmast, pelgamata kirjeldada seksi ja vägivalda, on Martin ikkagi mehelik autor, ka siis, kui tema romaani sündmustikku nähakse parajasti naistegelase vaatenurgast. Martinil on olulisemad sõjapidamine ning intriigid, Meresel tunded ning peategelase sisemaailm. Pigem võrdleks lugu näiteks Marion Zimmer Bradley loominguga. Minu meelest ei pruugi Martini fännid sellest loost üldse vaimustuda.

Üks huvitav detail veel-Meresel on kohati huvitavalt arhailine sõnakasutus/lauseehitus.

Ursula K. Le Guini "Lahtisidumise sõna"

Le Guini Meremaa-sarja üritasin esmakordselt lugeda, kui selle eestikeelne tõlge "Merlini Raamatukogus" ilmus. Olin toona 11-12 aastane. Sari jättis tuima ja raskepärase mulje. Ülelugemine kümmekond aastat hiljem seda ei parandanud, eriti ebameeldivalt tüütu mälestus on jäänud "Tehanust". Võib-olla nüüd, vanema ja targemana seda tsüklit kolmandat korda lugedes jääks parem mulje. Seni on pannud sarja ülim kiitmine ja eriti esiletõstmine moodsast noorsoofantasyst parema asjana mind vaid nõutult õlgu kehitama.

Selles valguses ei jäänudki sellest lühijutust väga hull mulje. Polnud ta niivõrd pikk, et oleks tüütuks muutunud, ja ka maagilist tulevärki on siin oluliselt rohkem, kui romaanides minu mälu järgi oli.

Ursula K. Le Guini "Nimede seadus"

George R. R. Martini "Tema laste portreed"

Martini teosed, mis ei kuulu "Jää ja tule laulu" saagasse, on äärmiselt erinevate teemade, stiili ja kvaliteediga. Kohati jääb mulje, nagu autoril oma stiil puuduks. Kui ma seda teksti lugedes ei teaks, et see on Martini kirjutatud, pakuksin autoriks ehk Stephen Kingi, ehkki Martini lugu pole nii õudne ega verine.

Üldiselt Lauri arvustusega nõus. Korralikult kirja pandud, ent mitte väga huvipakkuv lugemiselamus. Eks mainitud dilemma ole kirjanikele muidugi oluline ja mõistan seda ka ise, ent lugu selle dilemma teemal polnud just väga hea.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80819

Tiit Tarlapi "Roheliste lippude reservaat"

Alustuseks peaks mainima, et see tegevusmaailma tehniline areng torkas isegi minusugusele tehnikavõõrale inimesele romaani lugedes kohe silma. Selle põhjal võib öelda, et käesoleva romaani näol on tegu "tuumapungiga" (aurupungile viitav mõiste, kus 19. sajandit asendavad 1950-ndad). Ja kindlasti pole ka aastal 2600 olulisteks probleemideks televisiooni pealetung (mis juba praegugi Interneti ees tähtsust minetab), väikepoodide asendumine supermarketitega, vms. See kõik on ikka ehe 20. sajandile viitav retro.

Romaani sisust on Raul juba piisavalt rääkinud. Võrreldes "Kromanjoonlastega" on käesoleva romaani maailm ja sisu tükk maad läbimõeldumad (olgu, elamiskõlbliku planeedi "steriliseerimine" ainult ühe ohtliku narkootikumi hävitamiseks tundus küll veidi ülepingutatud). Tegu on seiklusliku looga, mis sisaldab ka filosofeerimist. Oma maailmavaadet esitab Tarlap "Roheliste lippude reservaadis" päris palju. Osaga sellest nõustun, osaga (paadunud linnainimesena) kindlasti mitte. Samas tsitaadi "pinsaklipsluse" kohta tahaks lausa kuldtähtedega kuhugi üles märkida.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/single.asp?rets=34707&sort=row

Vernor Vinge'i "Sügavik taevas"

Hinne kõikus algselt "nelja" ja "viie" vahel, ent lõpuks otsustasin maksimumhinde kasuks. Nagu eelarvustaja maininud, hakkas raamat tõesti vahepeal venima, eriti inimeste omavaheliste suhete kirjeldamisel pärast kokkupõrget ning katastroofi. Ämblike tegevusest samal ajal oli märksa huvitavam lugeda. Algul häiris ämblike tsivilisatsiooni ülemäärane antropomorfsus, ent see seletati teksti käigus lahti.

Minu meelest on tegu klassikalist tüüpi SF-romaaniga, mis paneb sügavalt mõtlema. Milliseks areneb mittehumanoidne tsivilisatsioon niivõrd veidrates looduslikes tingimustes, kuidas mõjutab see nende kultuuri ja tavasid? Sel teemal esitab Vinge vägagi omanäolise nägemuse.

Nii mõnedki on raamatule ette heitnud ämblike tsivilisatsiooni arengu liigset kiirust. Mind see ei häirinud. Niivõrd ekstreemsed tingimused peavadki ühe liigi nutikaks muutma, ja kui pikad jääajaperioodid toovad endaga kaasa sunnitud talveuneperioodid, on ka päris loogiline, et uuendusmeelsed jõud ei kõhkle näiteks asjade muutmiseks tuumaenergiat kasutusele võtmast. Isegi, kui traditsioonid selle vastu on. Lisaks veel erisuhe antigravitatsiooniga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=17091

Andrzej Sapkowski "Viimane soov"

Ega eelarvustajate kiidusõnadele palju lisada polegi. Autor, keda vaid nädal aega tagasi teadsin vaid omal ajal "Marduses" ilnunud ühe loo tõttu, tõusis selle kogu lugemise järel mu vaieldamatute lemmikute hulka. Kiitus "Tiritammele" Sapkowski loomingu eestikeelsele lugejale tutvustamise eest!

"Nõidur"

Hea tekst. Sõna " sorts" ei ole minu meelest nii ebaõnnestunud valik midagi. Tõlge on päris korralik, jutt on seikluslik ja omapärane. Autorit tasuks veel tõlkida.

02.03. 2012.

Lugesin maakeelsest Sapkowski kogust ka uue tõlke üle. Lugu, mis meeldis mulle kümme aastat tagasi, meeldib ka praegu, tekitades uue huvi autori loomingu vastu. Jyrka tõmmatud paralleelid Gogoli "Viiga" tekkisid seekord ka mul, Sapkowski loo esmalugemisel polnud ma vist Gogoli tekstiga tuttav.

Viis pluss.

"Tõetera"

"Vähim kurjus"

Sapkowski (kelle loominguga tutvumist ma alles nüüd õieti alustasin, ehkki vene keele kaudu tõlgitud "Sortsi"/"Nõidurit" sai omal ajal "Mardusest" loetud) loomingut näivadki iseloomustavat hea/kurja segane piir, dramaatilised suhted ja mõningane must huumor. Mulle see kombinatsioon väga meeldib ja Sapkowskil on tõsine šanss üheks mu lemmikkirjanikuks muutuda.

Jah, läbi musta huumori kirjeldatud äraspidine Lumivalgekese-töötlus on see lugu tõesti, ent mitte ainult. Ka mul hakkas Renfrist tohutult kahju, hoolimata temaga seotud negatiivsetest detailidest, nagu etteheited loomapiinamises või konfliktide lahendamine pantvangikriiside abil.

"Hinnaküsimus"

Jah, jääb kogumiku eelnevatele lugudele alla, millest võib tekkida kiusatus maksimumhinnet mitte panna. Samas objektiivselt võttes on tegu hea looga, mis kogumikust väljaspoolt loetuna jätaks ilmselt võimsama mulje. Pavetta tegevus meenutas veidi üleloomulike võimetega teismelisi tüdrukuid Stephen Kingi loomingust, eriti Carriet. Välimust puudutava needuse mahavõtmine naissuhte läbi oli küll väga sarnane looga "Tõetera" samast kogust.

Erinevalt Jyrkast ma loo lõpplahendust väga traagiliseks ei peaks...

"Maailma äär"

Lugu hakkas aeglaselt arenema, mingi hetkeni paistis, et pole nii hea, kui kogumiku eelnevad lood. Lõpptulemus aga oli siiski hea. Sapkowski oskab ka fantasys niivõrd läbileierdatud teemast nagu haldjad kaasakiskuvalt kirjutada.

Väga kahju neist haldjatest ei hakanud, jätsid suhteliselt ülbe, julma ja kohanemisvõimetu mulje.

"Viimane soov"

Seekord peab siis tugeva "neljaga" piirduma... Polnud nagu päris nii tugev kui eelmised kogumiku lood. Loo algus, täpsemalt džinni esilemanamine, Jaskieri kaks esimest soovi ja teda ootamatult tabanud haigushoog olid Sapkowskile omases musta huumori võtmes ning hästi kirja pandud, ent lõpupoole kippus lugu sellega võrreldes veidi ära vajuma.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=86

Peter F. Hamiltoni "Judas Unchained"

Hinne kõigub kahe vahel, aga paneme siis 4-.

Raamatu lugemine võttis mult peaaegu kaks kuud. Vaba aega oli muidugi vähem, kui esimest köidet lugedes, ent nii pika aja peale jõuab iga teos veidi tüütuks muutuda. Eks see mõjutab hinnet, aga mitte ainult.

Esimene osa oli vägagi omanäolise tulevikumaailma kirjeldus koos teatava sense of wonderi efektiga. Teine köide läks rohkem märuli peale, ent millegipärast see nii kaasakiskuvalt ei mõjunud. Pigem hakkas "Judas Unchained" meenutama "The Naked God"i-otsustav viimane võitlus kurjuse jõududega, meeleheitlikud questid inimkonna päästmiseks, armunute kokkusaamised ja lahkuminekud, "peapahade" likvideerimised suurte tulevärkidega ja idüllilised lõpp-pildikesed. See kõik meenutab rohkem Hollywoodi märulifilmi kompositsiooni, kui korralikku ulmeromaani. Romuralli osas nõustun Ipuga. Ja sinna, et need Far Awayl tegutsevad Guardians of Selfhoodi liikmed tõid mulle meelde L. Ron Hubbardi kurikuulsas rämpsromaanis "Võitlustanner Maa" tegutsenud šotlased, ei saa ma vist midagi parata...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=68769