Saturday, May 26, 2012
Thursday, May 24, 2012
Tiit Tarlapi "Lõhestusjoon"
Romaani võiks liigitada soft-alternatiivajalooks... soft selles mõttes, et erinevalt näiteks mõnedest Hargla tekstidest peaks käesolev raamat sobima ka ajaloost mittehuvitatud lugejatele.
Romaani äraspidises tegevusmaailmas on indiaanlased loonud tehnilise tsivilisatsiooni enne eurooplasi ja (vist?) kunagi varakeskajal Euroopasse tunginud. Romaani tegevusajaks on indiaani kolonistide riigid enamiku Euroopast omavahel ära jaganud ning mängivad "esimest viiulit" ka ülejäänud maailmas. Inglismaa kuulub asteekidele, Prantsusmaa mayadele, Venemaa irokeesidele jne. Valged on muudetud alamaks rassiks ja kontrollivad vaid Läänemere-äärseid maid hõlmavat Põhjala Liitu pealinnaga Tarbatus (!). Üldse mängivad eestlased Põhjala Liidu valitsemises suurt rolli. Indiaani riikide arengutase on jõudnud meie mõistes umbes 19. sajandi lõpu tasemele, Põhjala Liit aga jäänud suuresti keskaega pidama (rüütliseisus, külmrelvad ja indiaanlastelt hangitud musketid). Kohati meenutab Põhjala Liidu õhustik mingit veidrat kokteili keskaegsest Euroopast ja Metsikust Läänest.
Indiaani teadlaste hulgas on hüpotees paralleelmaailmade olemasolu kohta juba tükk aega olemas olnud, ja veidraid nägemusi nägeva Põhjala külapoisi Asko olemasolu ainult võimendab seda. Asko näeb nimelt nägemusi viibimisest Pariisi-nimelises suurlinnas, kui on ometi teada, et Pariis oli kõigest pisike küla, kuhu mayadest vallutajad Uus-Copani-nimelise suurlinna rajasid. Asko saatuse vastu hakkavad kiiresti huvi tundma nii teadlaste ja seltgeltnägijate rühmitused kui ka indiaani suurriikide luure. Romaani peategelaseks on indiaani-eesti segapäritolu Kallo, mõnevõrra Clint Eastwoodi filmikangelast meenutav mees, kes aitab dimensioonidevaheliste kontaktide loomise vastu huvi tundvat teadlaste rühmitust, lootes, et traditsiooniliste teadmiste taasväärtustamine aitab ka tehniliselt mahajäänud valgel rassil ellu jääda. Traditsiooniliste seiklusjutu reeglite järgi kõik siiski ei kulge, tegelikult on tegemis parajalt nukra raamatuga. Tarlapi teostest meenutab "Lõhestusjoon" oma meeleolult kõige rohkem "Kromanjoonlasi".
Romaani suurimaks miinuseks on indiaani ühiskonna kirjeldus. Kui jätta välja võõrapärased nimed, astmikpüramiidid ja viited indiaani religioonile, jääb teksti lugedes kohati mulje, nagu toimuks tegevus 19. sajandi Inglismaal või USA-s. Isegi tiitlid (doktor, professor jne) on analoogsed meie maailma omadega. Tehnoloogiline indiaani tsivilisatsioon peaks olema midagi totaalselt võõrast, erinedes läänemaailmast veelgi rohkem kui Hiina või Jaapan. Seda raamatut lugedes ei paista see aga üldse välja, mis langetabki hinde "4" peale. Eriti teravalt paistab see silma ehedate Põhjala Liidu kirjelduste kõrval.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80644
Sunday, May 20, 2012
Genius Party Beyond
Aasta:2007
Režissöör:Mahiro Maeda, Kazuto Nakazawa, Shinya Ohira, Tatsuyuki Tanaka, Koji Morimoto
Unustatud häälte püüdjad/Hoshi o Ou Kodomo
Aasta:2007
Režissöör:Makoto Shinkai
Sisukokkuvõttest võis jääda mulje kui nunnust ja sentimentaalsest lastefilmist, ent tegelikult tegu täitsa korraliku animega. Lugu rännakust müütilisse allilma (Shambhallasse?) eesmärgiga surnute elluäratamine...
Saturday, May 19, 2012
Appleseed Ex Machina
Aasta:2007
Režissöör:Shinji Aramaki
Esimest "Appleseedi"-animet olen koguni kaks korda näinud, esimest korda kunagi aastate eest JAFF-il, teist korda Zurguti juures Tiigi ühika keldris. Sellest on mul jäänud head mälestused ja viga polnud ka järjel. Põnev lugu globaalse sõja järgsest tulevikumaailmast, kus tegutsevad nii inimesed, bioroidid kui küborgid.
Genius Party
Aasta: 2007
Režissöör: Mahiro Maeda, Koji Morimoto, Kazuto Nakazawa, Shin'ya Ohira, Tatsuyuki Tanaka
See lühianimesid sisaldav "filmikassett" oli minu esimene vaadatud anime tänavusel JAFF-il, samuti mu esimene kord Tartu uusimat kino ehk Tartu Elektriteatrit külastada. Niivõrd väikest ja hubast (toolil istumise asemel on võimalik filmi vaadata ka patjadel külitades) kino nägin ma küll esmakordselt.
"Genius Party" oli pildiliselt vägagi värvikas ning vastuoluline (lapsikusest süvafilosoofiani) anime. Kohati oli tunne, nagu vaataks lastefilmi, siis jälle, nagu mõnd Tarkovski linateost. Üldmulje väga paha polnudki ja homme on kavas ka järg "Genius Party Beyond" ära vaadata.