Sunday, December 15, 2013

"Kääbik: Smaugi laastatud maa"/"The Hobbit: The Desolation of Smaug"

Riik: Uus-Meremaa/Suurbritannia/USA

Aasta: 2013

Režissöör: Peter Jackson

Tüütuks läheb see õhukese raamatu põhjal tehtud ülipikkade filmide triloogia ja näib, et kolmas osa jääb minust küll kinos vaatamata. "Sõrmuste Isanda"-filmitriloogia oli hea, aga "Kääbiku"-filmid võinuks minupärast ka tegemata jätta.

Sunday, November 17, 2013

"Tuumahiid: Ulmeajakirja Reaktor parimad lood aastail 2011-2012" (koost. Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana ja Ove Hillep)

Kui midagi ette heita, siis seda, et antoloogia küljendus on lugedes suhteliselt vastik-teksti paigutamine kahte tulpa sama lehekülje piirides võib mõjuda päris segadusttekitavalt. Samuti peab ära mainima, et päris paljud autorid kasutavad veidraid, algusaegade Algernoni meenutavaid pseudonüüme.

Tea Lalli "21. detsember"

Maniakkide Tänava "Valuhoidjad"

Mulle Mandi looming üldiselt meeldib ja olukorras, kus Hargla on ulme asemel ajaloolistele krimkadele keskendunud ning Veskimees ja Tarlap oma maailmavaate promomisse uppunud, pean teda Eesti ulme peamiseks tulevikulootuseks, aga see lugu jättis külmaks. Algus tundus tõesti olevat nagu hullumeelse naise hallutsinatsioonide ja õudusfilmiklišeede kokteil, lõpposa aga kergitas hinde "3" peale. Psühholoogiliselt on raske ette kujutada, et ükski inimene nii võigast ja ebaloomulikku olukorda (elada üksi korteris kummituslapsega, kes pealegi on ta enda poolt tehtud abordi tulemus) üldse pikalt taluda või sellega kohaneda püüda suudaks.

(:)kivisildniku "Kõik vihkavad Arvosid"

Postmodernistlik autistlik jama.

1695. "Võõrad suled"

Minu jaoks tõmbab hinde alla loo jabur algus. No kesse laseb kuninga imikust tütart hoida mingis suvalises maaubrikus, kus ta võib vale liigutuse korral otse tulle kukkuda? Ja seejärel kuulutada lindpriiks isiku, kelle vale liigutuse tõttu lõpuks tõesti õnnetus juhtub? Edasine osa, kus Nevel külast põgeneb, läks veidi paremaks, ent hinne jääb "3" peale.

Eelmised arvustajad mainivad, et tegu pole "kirjandusega" ja seetõttu ei tohiks seda Baasis arvustada. Meenub, et tundsin hiljuti ühes Facebooki lõngas huvi, mis teeb teose "kirjanduseks" ja kas halb kirjandus polegi "kirjandus", s.t., kas sõna "kirjandus" tähistab vormi või kvaliteeti? Mulle vastati, et "mittekirjandus" tähendab lihtlausetega kirjapandud koolikirjandi-laadset teksti. 1695. lugu pole eriti hea, ent lihtlausetest see nüüd küll ei koosne...

Demoni "Varjud ja kutse"

Jätkan siis Metsavana soovil "Reaktoris" ilmunud tekstide lugemist ja Baasis arvustamist, sest erinevalt "Algernonist" ei paku see väljaanne kohapeal arvustamisvõimalust (lahendus, mida pean ise mõistlikuks). Sellest, kes kirjutab ühesõnalise pseudonüümi Demon all, pole mul küll õrna aimugi, ehkki mitmed "Reaktori" autorid kuuluvad mu lähemasse tutvusringkonda. Ka tekitab veidi raskusi sellele laastule hinde panek... Olgu siis "4-".

Tegu on painajaliku õuduslooga Lovecrafti ja Chambersi laadis, mõlema autori loomingule jõutakse lühikese teksti jooksul ka otseselt vihjata. Ühelt poolt pole sellised õudukad päris minu "tassike teed", teiselt poolt on see jutt algaja (?) kohta ikka väga stiilselt kirja pandud. See viimane fakt päästab ka hinde.

Jaagup Mahkra "Verepulm vaksalis"

Loo nimi viitaks justkui Mandi kunagisele loole "Verepulm pritsimajas", ent ühist on neil lugudel vaid niipalju, et kuuluvad splatterõudukate hulka.

Valdavalt eesti rahvusest, ent Vene maffia ridadesse kuuluv jõuk saabub väiksesse raudteejaama lumetormist haaratud talvises Siberis. Eesmärgiks röövida väärtuslikku saadetist sisaldavat rongi. Loo meeleolu on algusest peale kurjakuulutav-raudteejaama lähedalt leitakse avarii läbi teinud inimtühi liinibuss, lumehangest leitud poolsurnuks külmunud tädikesele rakendavad gängsterid karmi eutanaasiat, kuhjates talle lund peale, misjärel saabutakse inimtühja stalinistlikus stiilis jaamahoonesse...

Kannibalistlikku zombimammutit võib pidada päris originaalseks ideeks. (Autor, kes kuulub ka minu tutvusringkonda, on "Hauamammutit" kunagi naljatamisi death metal bändi nimeks pakkunud). Ma pole väga suur õudukate ega splatteri austaja, ent tugeva "nelja" saab see lugu mult kätte küll.

Canis Vedru "Läbimurre"

Lugu tundus veidi tuumapungilik, seda just maailma tõttu, mille tehnoloogiline arengutase näis kohati vastavat 20. sajandi keskpaigale-kino olulisus meelelahutuse/propagandavahendina, televisiooni ega arvuteid polnud isegi mainitud... Samas võis Lennart Meri mainimisest aru saada, et autori tulevikunägemuses on maailm tuumasõja järel just sellisele arengutasemele taandarenenud, kus täispika mängufilmi valmimine ja näitamine on harukordne sündmus. Eks siin vihjeid Punaarmee tegevusele II maailmasõjas muidugi oli (trahviväeosad, politrukid, viina jootmine sõduritele enne pealetungi), samas kohtab samavõrd masendavaid, räpaseid ja õõvastavaid tulevikusõja-kirjeldusi ka lääneriikide ulmekirjanduses, esimesena meenub L. Ron Hubbardi "Lõplik pimestus". Käesolevas loos oli vähetähtsate detailide teemal leierdamist tõesti palju, nagu ka Soobel on maininud, aga "4" saab Vedru tekst mult kätte küll.

J. J. Metsavana "Masina nõrkus"

Loo esialgset varianti lugesin Ulmejutulaborist, kus see ilmus pealkirjaga "Mida masinad kardavad?" ja oli kirjutatud vastavat teemat käsitlevate juttude võistluse raamides. Minu meelest väga hea lugu, ja usun, et Metsavanast võib tulevikus üks meie parimaid ulmekirjanikke saada, sest entusiasmi näib tal vähemalt praegu jätkuvat.

Lugu ise on klassikalises laadis 1950-ndate stiili meenutav SF tulevikulinna hooldavast robotist Tondist, kelle maa-aluse elu ainsaks seltsiliseks on üks vana insener. Kui insener ootamatult kaob, otsustab robot sõbra üles otsida, millel on tõsised tagajärjed...

Väga stiilne tekst.

Vincent Arckharumi "Orkisepp"

Segasevõitu fantasylugu orjatööst orkide kaevanduses Tolkieni Keskmaal. Tekst jäi katkendlikuks, arusaamatuks ja väheütlevaks.

Heino Nõpsi "Lõpp tuli ootamatult"

See SF-laast on sisukokkuvõtte tegemiseks liiga lühike. Kellele huvi pakub, võib ise lugeda.

Eks katsega puänteeritud novelli kirjutada ole tegu. Ma ei tea, kas pole puänt just kõige õnnestunum või pole sellised "novellilikud" lahendused lihtsalt päris minu rida, igatahes "kolmest" kõrgemat hinnet see tekst minult ei saa.

Toomas Kripsi "Teene võlgu"

Martin Kirotari "Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel"

Maniakkide Tänava "Ordu ja asum"

Lugu kuulub Siim Veskimehe "Kuu Ordu"-tsükli paroodiamaigulise fanfictioni alla, nagu ka J. J. Metsavana "Vasekarva sõjajärgne". Veebiajakirjas "Reaktor" on Tartu aktiivsed noorema põlvkonna ulmekirjanikud loonud Veskimehe loomingul põhineva maailma, kus Kuu Ordust on saanud düstoopia ning mitmetele Veskimehe loomingus esinenud detailidele (Kuu Ordu hierarhiline ülesehitus, kurjategijate pagendamine Titaanile, ordulaste tuimavõitu käitumine kombineerituna seksuaalse hüperaktiivsusega) on antud hoopis uued tähendused.

Loo algus meenutab veidi Veskimehe "Taevaranna hõimu"-Maa valitsuste luuretegevus ja sabotaažid Kuul, jne. Siis aga keeratakse loole mitu vinti peale ja miski pole enam nii, nagu paistab.

Veskimehe loomingut hästi tundvatele inimestele peaks see lugu äratundmisrõõmu valmistama. Teistele lugejatele jääb tekst ilmselt arusaamatumaks.

J. J. Metsavana "Vasekarva sõjajärgne"

Olen seda lugu varem failist (mille autor mulle saatis) lugenud, aga kuna nüüd on ta ka ametlikult "Reaktoris" ilmunud, võib ka Baasis arvustada.

Pealkiri vihjab muidugi Siim Veskimehe romaanile "Ennesõjaaegne kullakarva" ja Veskimehe Kuu Ordu maailmas loo tegevus toimubki. Neile, kes Veskimehe loominguga tuttavad pole, jäävad paljud vihjed ilmselt mõistetamatuks. Sisuliselt muudetakse selles loos Kuu ordu utoopiline konseptsioon düstoopiliseks ja keeratakse Veskimehe loodud maailm pea peale. Kuidas täpselt, sellest võib igaüks ise lugeda, viimases "Reaktoris" on käesolev lugu täiesti tasuta kättesaadav.

Triinu Merese "Nagu nuga vööl"

Martin Kirotari "Surnud mehe kirjad"

II maailmasõja-aegne Prantsusmaa. Normandia dessandi käigus haavata saanud USA sõdur paraneb mingis Prantsuse rannikulinnas asuvas haiglas ja saadab oma naisele kirju, mille kaudu lugu ongi edasi antud. Kõik pole siiski päris nii nagu paistab, ja sellele viitab ka loo pealkiri.

Lugu, mida võiks alguses pidada õudukaks, keerab mingil hetkel teaduslikuks fantastikaks. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tegu on suhteliselt väheütleva tekstiga.

Artur Räpi "Infos on jõud"

Tea Lalli "Kui süda ei sure"

Lee Leithammeli "Kombinaat"

Lugu jätab päris originaalse (sellist ideed pole nagu kusagil varem kohanudki) ja värvika mulje, nii et pärast mõningat kõhklust otsustasin maksimumhinde kasuks.

Krafinna "Lihtsalt lima"

Lugu segasevõitu maailmast, kus tegutsevad üheaegselt deemonid, deemonikütid ja geneetilise eksperimendi käigus aretatud rottinimesed. Ei tea, kas tegevusmaailma umbmäärasus oli taotluslik või ei jõudnud autor seda lihtsalt nii lühikeses loos pikemalt lahti kirjutada.

17.11.2013:

Praeguseks on mul loost ainult ebameeldivalt sogane mälestus... Et oli mingi roopiva koeraga detektiiv, vms. Nii et otsustasin hinde "2" peale langetada.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, November 9, 2013

Charles Strossi "Tulundusühistu klann"

Näib, et kogu see 6-osaline romaanisari on tegelikult mõeldud lihtsalt ühe pika romaanina, mis veidi kokkusurutumalt ja ilma osadeks tükeldamata mõjuks ilmselt efektsemalt. Alternatiivajalooliste paralleelmaailmade vahel rändamise ühendamine narkoäri ja tuumaterrorismiga on kahtlemata hea idee, sekka 11. septembri rünnakute järgse USA paranoilist õhustikku (NSA-st kirjutas Stross aastaid enne seda, kui see organisatsioon tänu Snowdeni paljastustele kurikuulsaks muutus). Mulle kui aurupungi fännile meeldis Uus-Britannia tegevusliin muidugi kõige rohkem...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Enderi mäng"/"Ender's Game"

Riik: USA

Aasta: 2013

Režissöör: Gavin Hood

Film mormoonist ulmekirjaniku Orson Scott Cardi samanimelise romaani põhjal, mis ilmus eesti keeles aastal 2000 ja mida ma ka umbes sel ajal lugesin. Cardi romaani näol on tegu romaanisarja esimese köitega, järjed pole seni eesti keeles ilmunud ja originaalis ma neid samuti lugenud pole.

Linateos tulevikusõjast, kus intelligentsete mittehumanoidsete tulnukate ("sipelgate", romaani eestikeelses tõlkes esines küll sõna "sitikas") invasiooni tagasitõrjumiseks koolitatakse Maa orbiidil asuvas sõjakoolis-kosmosejaamas välja üliintelligentseid lapssõdureid, oli minu meelest vägagi hästi õnnestunud. Ma ei tea, kas Hollywoodi filmide kvaliteet on viimasel ajal tõesti paranenud, aga päris korralikul tasemel lombitaguste SF-filmide otsa satub ikka päris tihti. See, et niivõrd keerulise süžeega ja ilma selge hea-kurja võitluse ning õnneliku lõputa romaan Hollywoodis ekraniseerimiseks ette võeti, on päris meeldiv üllatus. Huvitav, kas ülbe juudipoiss oli "poliitilise korrektsuse" huvides filmist välja jäetud...?

Saturday, November 2, 2013

Indrek Hargla "Süvahavva: Esimene suvi"

Sarja näinud ei ole, raamatu kohta ütleks, et selline päris lobe lugemine. Meenuvad Hargla varasemad etnohorror-tekstid ja Grpowski-sarja lood, esimesed Võrumaa õhustiku ning mõnede motiivide (Liina/Marta) põhjal, teised aga eksortsismikirjelduste järgi, kus ekstrasensid kasutavad oma töös moodsat elektroonikat. Ristimändide motiivi võib leida juba 1999. aastal Algernonis ilmunud "Uskmatuse hinnast", mis oli vähemalt minu mälu järgi "Süvahavvast" ikka märksa hoogsam ja vihasem tekst. Ja eks autori nägemus Eesti ajalugu kujundanud jõududest (kasvõi baltisakslastest ja kommunistidest) on selle aja peale jõudnud kõvasti muutuda ka, aga see on juba omaette teema...

Karakterite kohta ütleks, et see maale koliv haritlastest abielupaar jättis nagu suhteliselt juhmi mulje... kasvõi selle tõttu, et tausta uurimata tundmatusse kohta (mis pealegi ei asu Tartust väga kaugel) elama kolimine paistab päris mõtlematu tembuna, kui seal aga mingid üleloomulikud nähtused hakkavad ilmnema, hakkaks iga elementaarset enesealalhoiuinstinkti omav inimene lahkumise peale mõtlema. Lapsed olid neist märksa värvikamalt kirja pandud ja vähemalt Arnika jättis ka terasema mulje.

Alžeerias toimuva sõjategevuse mainimine tekstis näib veidi anakronistlik, verine kodusõda selles riigis möllas peamiselt 1990-ndatel ja aastast 2002 on seal rahulik olnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, October 27, 2013

"Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond" (koost. Raul Sulbi)

Catherine Asaro "Virmalised neljal häälel"

Lühiromaani tegevus toimub Skolia impeeriumi maailmas, kus kosmiliste avaruste kontrolli pärast võitlevad mutantidest Kauplejad ja tavaliste inimeste poolt võitluseks nende orjastavate ambitsioonide vastu loodud Skolia impeerium. Käesoleva teksti maakeelne tõlge "Täheajas" on mu esimeseks kokkupuuteks nii selle autori kui ka tema loominguga.

"Virmalised neljal häälel" räägib Ansatzi-nimelisel veidral planeedil Nightingale`i-nimelises igavesti pimedas linnas lõksus olevast mehest Jatost. Ansatzi asustab veider unelejate-nimeline kunstikalduvustega inimrass. Jato on sattunud Ansatzile, sest unelejad on lubanud anda talle ühe oma väärtuslikest kunstiteostest vastutasuks ühe ta unenäo vastu, ent pärast Ansatzile jõudmist on ta alusetult mõrvas süüdi mõistetud ja ellu jäetud, millegipärast ei luba unelejad tal planeedilt lahkuda. Ootamatu kohtumise järel hakkab nukrasse pagendusse määratud mehele lootuskiir koitma...

Lühiromaani plussiks on unenäoline ja eksootiline tegevusmaailm, miinusteks võiks pidada vast karaktereid ning psühholoogiat-koht, kus Jato tunneb muret, et Soz võib teda "ära kasutada" ja maha jätta, näitab, et autor ei tunne meeste mõttemaailma ega käitumist just väga hästi. Süzee poolest selline hoogne ja seikluslik tekst. Hindeks "4+".

Siim Veskimehe "Asteriuse kodutee"

Lühiromaani minategelaseks on krabikujuliste tulnukate poolt röövitud ja kaugele planeedile toimetatud 6. sajandi Rooma õpetlane Asterius. Tekst kujutabki endast Asteriuse monoloogi elust krabide planeedil, katset luua kosmoseavarustes uut inimtsivilisatsioon, jne...

Minu meelest suhteliselt igav tekst ja pean ütlema, et kunagi mu kodumaiste lemmikute hulka kuulunud autori looming hakkab ennast minu jaoks lõplikult ammendama. Antiikkultuuri sissetoomine oli küll üllatav ja Veskimehe loomingus kohtan ma seda esmakordselt, ent muidu kujunes tekst lihtsalt üheks pikavõitu heietuseks.

Manfred Kalmsteni "Põgeneda rottidelinnast..."

Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused.

"Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.

Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja"

"Stardiloenduse" järjes pöördub Maalt Vene kosmoslaevaga Kuule põgenenud eestlaste seltskond aastaid hiljem koduplaneedile tagasi. Maale jäänud Eesti elanikkond valitsuse juhtimisel on koondunud hiiglaslikku maa-alusesse varjendisse, katastroofist laastatud maapinnal on hakanud peremehetsema Toonilt pärit võõreluvormid... Taaskohtumine koduplaneediga ei saa sugugi valutu olema. Nii mõnigi tegelane lahkub siit ilmast võimalikult vastikul moel ja neis kirjeldustes on Mant jäänud oma traditsioonilise stiili juurde, kirjutades ka SF-i gore`i võtmes.

Tegelikult täitsa korralik tekst, ehkki mulle meeldis millegipärast "Stardiloendus" rohkem, võib-olla seetõttu, et selles oli rohkem hoogsat tegevust ja vähem filosofeerimist rahvus- ning muudel teemadel. Eesti ulme suurimaks komistuskiviks ongi minu meelest praegu see, et autor upub oma maailmavaate tutvustamisse-Mandi kui kohaliku ulmekirjanduse tulevikulootuse puhul loodan siiralt, et ta ei astu tulevikus samasse auku, mis Veskimees ja Tarlap-s.t. ei hakka kirjutama ulmekirjanduseks maskeeritud ühiskonnakriitikat. Käesolevale lühiromaanile hindeks "4" tugeva plussiga.

Helena Alexandra Altroffi "Defectis"

Mulle see teaduslik-fantastiline lugu oma äärmiselt eksootilise ja kohati lausa gootilikkuse kalduva tulevikumaailmaga-sulametallist mered kauge planeedi kuudel, magnetsõidukid, igavene noorus ning geenimanipulatsioonid-igatahes meeldis, mistõttu otsustasin maksimumhinde kasuks. Õhustik on hästi loodud ja lugu on piisavalt lühike, et mitte ülearust ballasti sisaldada ning tüütuks muutuda.

Lew R. Bergi "Musta Roosi vennaskond"

Kaheksa aastat pärast Bergi traagilist hukkumist on tema käesolev, eluajal lõpetamata jäänud lühiromaan lõpuks ära lõpetatud ja trükki jõudnud. Seda, milliseks võinuks eluajal rohket negatiivset kriitikat pälvinud autori looming kujuneda, võime "Musta Roosi vennaskonna" põhjal aimata... Olgu ka kohe öeldud, et kui lühiromaan oleks ka Bergi enda poolt lõpetatud, oleks ilmselt tegu märksa tugevama tekstiga.

Iseenesest on tegu meelelahutusliku seikluslooga, mille peategelaseks on Arnahari planeedilt pärit aadlik Lockhart, kes pärast isakodust põgenemist ja kümne aasta pikkust kosmoses ringiseiklemist lõpuks Arnaharile naaseb, et ootamatult päritud feodaalvaldused üle võtta. Arnahar... Kõige lihtsam oleks ehk öelda, et see planeet meenutab enim Barrayari planeeti Bujoldi loomingus-feodaalne inimtsivilisatsioon (Bergi loomingus ei käi jutt küll kaugest tulevikust, vaid sarnastest inimtaolistest humanoididest kõikjal universumis), mis on pärast kosmilise sissetungi tagasilöömist kiiresti moderniseerunud ja kosmoseimpeeriumi loonud, säilitades seejuures feodaalse ühiskonnakorralduse. Ka lühiromaani peakangelasel Lockhartil on Bujoldi loomingi Miles Vorkosiganiga nii mõndagi ühist-tegu on Arnahari aadliku ja teiselt planeedilt pärineva võõramaalasest naise pojaga, kes peab ennast Arnahari ühiskonnas tõestama. Erinevalt Milesist on ta siiski füüsiliselt terve ja tugev. Nagu 12. "Täheaja" koostaja on saatesõnas maininud, kirjeldatakse sama kosmosemaailma ka mitmetest teistes Bergi teostes. Sisult on tegu sellise pretensioonitu seiklusjutuga, kust kõrgkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiat jne väga otsida ei maksagi.

Postuumnne lõpetamine teiste autorite poolt on loo paraku suhteliselt ebaühtlaseks muutnud. Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, arvan ma, et lühiromaani esimesed 6 lehekülge ( "Täheajas" leheküljed 179-185) on suuresti tema poolt kirja pandud ja tema stiil erineb kadunud Bergi omast päris kõvasti. Tegevusmaailma tutvustamine proloogis ja järgnenud sõjakirjeldus võõrplaneedil (kus dialoogis esineb ka Veskimehe loomingule iseloomulik sõna "kviteerima") on sellele piisavaks tõendiks. Võib arvata, et kadunud Berg kavandas "Musta Roosi vennaskonda" pikema tekstina (romaanina), sest sündmused kulgevad tekstis lühiromaani kohta hästi aeglaselt ja jäävad lõpetamatuks (või järge lubavaks). Suure osa "Musta Roosi vennaskonna" sündmustikust võtabki enda alla Lockharti taastutvumine hüljatud koduga, lõpupoole hakkavad sündmused veidi kiiremini arenema, ent lõppevad siis ootamatult. Ja pealkirjale nime andnud organisatsioonist vähemalt otseselt juttu ei tulegi, üks must roos küll vilksatab korra...

Lõpetuseks võiks öelda, et päris sümpaatne tekst, ent jätab sellisel kujul veidi kokkutraageldatud mulje ja lugedes torkab see väga teravalt silma, mis langetabki hinde "4" peale.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, October 17, 2013

H. P. Lovecrafti "Vari aja sügavusest"

"Värv maailmaruumist"

"Vari aja sügavusest"

Mulle see muistsete mõistuslike rasside ja nende tsivilisatsioonide ning ajarändude kirjeldus jälle päris meeldis. Tegelikult on see lugu (nagu ka samanimelise maakeelse Lovecrafti kogu avalugu "Värv maailmaruumist") pigem SF kui õudus, ehkki autor püüab talle iseloomulikult kõike toimuvat kramplikult õudsena kujutada. Hindeks "4" tugeva plussiga.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, October 5, 2013

Tad Williamsi "Shadowheart"

Tetraloogiaks venitatud triloogia viimane osa. Xisi autarch Sulepis piirab Southmarchi kindlust eesmärgiga äratada ellu kindluse all magav jumal ja allutada ta oma tahtele, mis teeks Sulepisest maailmavalitseja. Arvulises vähemuses Southmarchi elanikud sõlmivad rahu ja liidu haldjatega ülekaalukate Xisi vägede vastu. Totaalselt muutunud prints Barrick naaseb haldjate valdustest, printsess Briony saab Southmarchist valitseva reeturi Hendon Tolly (ja Sulepise) vastu abi sõbraliku naaberriigi printsilt Eneaselt (kes temaga ka abielluda soovib) ning juhtub veel igasuguseid muid asju. Suur osa romaanist koosnebki Southmarchis toimuva sõjategevuse kirjeldusest.

Pean tunnistama, et lõppkokkuvõttes jättis see (paberkandjal 952-lehekülje paksune) romaan veidi tüütu mulje. Ma ei tea, kas mu enda maitse on aastatega muutunud kriitilisemaks või on "Shadowmarchi"-tetraloogia võrreldes esimese köitega lõpupoole märksa nõrgemaks muutunud. Igav see hoogsa süžeega romaan polnud, ent kuidagi tüütult ettearvatav. Lugedes oli tunne, nagu oleks kätte sattunud Peter F. Hamiltoni ülipaksude telliste fantasyversioon-raamat on nii paks, et tüütab ära. Lisaks veel asjaolu, et tegelaskujud (kui ehk Matt Tinwright välja jätta) olid suhteliselt stereotüüpsed/kahvatud ja süžeekäik etteaimatav. Omamoodi kurb, et ingliskeelses ulmemaailmas on tuhandeleheküljeliste telliste vorpimine muutunud normiks, tegelikult peaks seda tegema ainult juhul, kui autor tõesti tahab nii pikka teksti kirjutada ja on seejuures suuteline lugeja huvi alal hoidma.

Hindeks "3" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, September 14, 2013

Riddick

Riik: USA/Suurbritannia

Aasta: 2013

Režissöör: David Thowy

Olid kunagi sellised filmid, nagu "Pitch Black" ja "The Chronicles of Riddick" ühise peategelase Riddickuga. Esimene film meeldis mulle toona rohkem, ehkki mäletan, et paljud kaasulmefännid hindasid kõrgemalt teist filmi, kus oli rohkem eriefekte.

Käesolev film, mis on sarja kolmas, räägib kummalisel võõrplaneedil ellu jääda üritavast ja palgasõdurite eest põgenevast Riddickust. Esimesed kolmkümmend minutit koosnevadki vaid Riddicku tegevusest ohtlikku võõrfaunat täis looduskeskkonnas. Pildiliselt päris hea, vaimukaid dialooge ja psühholoogiat sellisest filmist otsida muidugi ei maksagi. Eestikeelsete kinosubtiitrite tõlkija oli päris originaalset tööd teinud, nii veidrat ja eksperimentaalset ropendamist polegi ammu lugenud...

Monday, August 19, 2013

Mark Hodderi "Expedition to the Mountains of the Moon"

Kuna triloogia teine osa oli vähemalt minu meelest esimesest nõrgem (seda eelkõige tänu Blavatskaya ümber toimuvale karikatuursele ja mõttetule sahmerdamisele romaani lõpus), võtsin "Ekspeditsiooni Kuumägedele" kätte vägagi nõrkade ootustega, mida eelnev arvustus vaid võimendas. Negatiivsed eelaimdused osutusid siiski asjatuiks, kolmas osa meeldis mulle väga.

Minu meelest oli siin põhilisi tegevusliine küll kaks, ühes neist suundus Burton oma kaaslastega ekspeditsioonile Kuumägedele, teises oli sattunud umbes pool sajandit hiljem toimuvasse alternatiivajaloolisse Esimesse maailmasõtta (milles sakslased olid alistanud Suurbritannia ja Briti impeeriumi viimaseks toetuspunktiks maailmas oli saanud väike ala Ida-Aafrikas) ning mõistatas mälukaotusega võideldes ajahüppe põhjuste üle. Erinevalt triloogia esimestest osadest, mis olid keskendunud pseudoviktoriaanlikule Inglismaale, leiab enamik käesoleva raamatu tegevusest aset Mustal Mandril ja romaan meenutab kohati väga mõnd H. R. Haggardi klassikalist seiklusromaani või 19. sajandi reisikirja. Mulle Hodderi hoogne, fantaasiarikas ja detailne stiil meeldib ning ausaltöeldes loeks heameelega veel midagi sarnast. Olgu siinkohal ka öeldud, et tegu oli mu elu esimese e-lugeriga loetud tekstiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, July 21, 2013

Veiko Belialsi "Kogu maailma valgus"

"Liiga X"

Sisuliselt ainult metakirjanduslikest vihjetest koosnev laast, mis jäi väheütlevaks. Luude ümber olnuks veidi liha ka vaja.

"Taandaja"

Nagu autor mainib, on see laast töötlus Aleksandr Gromovi lühiromaanist "Arvestaja". "Arvestaja", mida päris ammu loetud sai, oli ikka väga hea tekst, ehkki "väärastunud matemaatikust" enam on mulle kõigi nende lugemisest möödunud aastate järel jäänud meelde surmamõistetute odüsseia võõra planeedi soodes. Pärast "Arvestaja" süžee mõningat meeldetuletamist võin öelda, et käesoleva laastu idee oli päris hea ja sellest ka hinne... ehkki siin peale idee suurt midagi polnudki.

"Kardinad"

Tegu pole mitte niivõrd ulmeloo, kui pigem esseevormis arutlusega ajaparadokside üle. Loo idee võib olla päris originaalne, ent mind jättis see tekst suhteliselt külmaks.

"Kogu maailma valgus"

Kummaline lugu salapäraste sündmuste tõttu inimtühjaks muutunud baasist võõrplaneedil ja kahest noorest latiino päritolu ning eri soost baasitöölisest, kes püüavad kaaslaste kadumise põhjustest sotti saada. Sisuliselt on tegu Hollywoodi ulme- ja õudusfilmide kirjandusliku töötlusega, mida tunnistab ka autor, kes on nii labaselt kõlava idee põhjal päris korraliku loo kirjutanud.

"Lohetapja"

Ega siin midagi öelda polegi... Lugu on nii lühike, et ilma puändile vihjamata on sellest võimatu pikemalt rääkida.

"Marss: keskpäev"

Alustaks selle Bradbury "Marsi kroonikate" pastiši arvustust tõdemusest, et ehkki mõistan hiljuti meie seast lahkunud vanameistri olulist rolli ulmekirjanduse ajaloos ja vaieldamatult kõrget kirjanduslikku kvaliteeti, pole ta looming mulle isiklikult kunagi väga meeldinud, kui "Fahrenheit" ning mõned novellid välja arvata. Sentimentaalsus ja süngus kombineerituna mingi rõhutatud poeetilisusega pole lihtsalt minu "tassike teed".

Käesoleval ülilühikesel lool polnud aga üldjoontes viga midagi. Tegelikult võiks ka selle teksti "tuumapungiks" liigitada, sest Marssi kirjeldatakse ju selliselt, nagu see planeet kunagi 1940-ndatel Bradburyle ja teistele ulmekirjanikele paista võis.

"Hirm ja valu"

Küberpunklugu getostunud tulevikulinnast. Autori loomingule omaselt on loo õhustik väga hästi loodud, samas originaalsust siin eriti pole, pigem on tegu sellise klassikalise küberpungi (a la William Gibsoni teosed) stiilse pastišiga. Selles mõttes hästiteostatud lugu.

"Hoia end kullake, hoia end kurjast..."

Järjekordne nö. klassikalise küberpungi pastišš, mis paistab ühtlasi olevat jutusarja esimene osa. Vihjeid William Gibsoni loomingule (kasvõi mõiste "kauboi" kasutamine häkkerite kohta, aga ka vihje virtuaalsetele idorudele) on siin mitmeid, võib-olla on vihjatud ka teistele küberpungi autoritele, kelle loominguga ma tuttav pole. Lähituleviku USA-s asetleidev lugu häkkerist, kes tahab kätte maksta oma lauljast armastatu tapnud ja tolle isiksuse kommertseesmärkidel digitaliseerinud mehele, on stiilselt ning poeetilis-nukralt kirja pandud, samuti on loos klassikalisele teaduslikule fantastikale omast filosofeerimist. Hindeks "4" tugeva plussiga.

"Õiguse raamid"

Ega selliseid sama peakangelase ja tegevusmaailmaga, ent lõdvalt seotud sündmustikuga lühijuttude sarju tänapäeva ulmekirjanikud vist väga palju kirjutagi. Välismaa autoritest meenuvad eelkõige lombitagused kahe maailmasõja vahel tegutsenud kirjanikud Robert E. Howardiga eesotsas. Eestis on selline ajakirjadele ja ajalehesabadele sobilik stiil kummatigi päris populaarne olnud, ka Belialsi stiliseeritud küberpunk-maailmas seikleva häkker Anykey tsükkel on seda tüüpi tekstisari. Käesolevat lugu lugedes meenus Gibsoni loomingust ehk enamgi Lukjanenko "Peegelduste labürint".

Veidi üllatas sõna "kleerik" kasutamise kontekst loos. Kui ei teaks, et autor inglise keelt ei valda, võiks arvata, et talle on sõna clerk (ametnik) meelde jäänud ja ta kasutab seda eesti keeles vales tähenduses.

"Qualetaqua-inimeste valvur"

Tsükli kolmas lugu jäi kuidagi väheütlevaks ja ka seda nauditavalt stiliseeritud küberpunk-õhustikku oli siin vähem kui kahes esimeses loos.

"Esimene laine, viimane laine"

Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, saan seda paroodialaastu vaid väga heaks ja lõbusaks tekstiks pidada.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Kuldse päikse all me elame..."

Nõukogude teaduslikku fantastika ja tolle riigi iseloomuliku õhustiku üle ohjeldamatult irvitav ning äärmiselt lõbus tekst. Lugu planeedilt Rodina üksildasse uurimisjaama pagendatud joodik-kosmonautidest, kes peavad päästma kindlast hävingust pioneerilaager-planetoplaani "Novõi Artek", peaks küll igale lugejale muige suule tooma. Loo märksõnadeks on 1950-ndate stiilis tulevikutehnoloogia (mille primitiivsust tänapäeva lugeja jaoks on sihilikult rõhutatud), nõukogulik kommunism ja joomarlus. Meenub, et varem on eesti ulmest sarnast õhustikku kasutanud Freyja Ek oma loos "Lennake, kotkad!", ent Belialsi ja Metsavana loodud tekstid (mida nad aurupungi eeskujul tuumapungiks nimetavad) paistavad vähemalt esimese loo järgi kõvasti humoorikamad olevat. Võimalik, et ma ei saanud kõigile tekstis sisalduvatele vihjetele pihta, sest enamike sõjajärgsete eesti keelde tõlgitud nõukogude ulmeautorite (nagu Martõnov ja Kandõba) lugemist on mul siiani vältida õnnestunud.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel"

Loo pealkiri vihjaks justkui ühele Ursula K. Le Guini tekstidele, ent sellega sarnasused mainitud autoriga ka piirduvad. Loo "Kuldse päikse all me elame..." eellugu pajatab sellest, kuidas Rodina-taoline jabur maailm üldse sündis. Pikemalt ei tahakski loo sisust rääkida, kes tahab, loeb ise.

Nagu Belials sissejuhatuses mainis, on huumorit selles loos kõvasti vähem, kui "Kuldses päikses", samuti on tekst kohati süngem ja verisem. Juttu lugedes tundus kohati, et hinne on kusagil "3" ja "4" vahel, ent lõppmulje oli hea ning seega pälvib see tekst maksimumhinde. Igapäevases vestluses (pseudo)kommunistlikke loosungeid kasutavad tegelased esinevad ka käesolevas tekstis. Millegipärast meenus mulle Philip Reeve`i "Surelikud masinad"-fiktiivseid ja tehistingimustest põhjustatud ideoloogiaid järgivate fanaatiliste gruppide omavaheline arveteklaarimine, noorte armastuslugu ning sellest kõigest põhjustatud katastroofiliste tagajärgedega madin...

"Oleks võinud ju ka hullemini minna"

Järjekordne Rodina-teemaline jabur lugu, sedapuhku esitatud raamjutustusena. Teksti lugedes oli tunne, et see võiks pärineda Sorokini või Pelevini sulest. Nõukogude süsteemi kõrval saab siin oma koosa ka kontseptuaalkunst. Kohati päris lõbus lugemine, hindeks "4" väga tugeva plussiga.

"Kes minevikku ei mäleta..."

Veel üks tuumapungilik lugu vihjetega Nõukogude süsteemile, ehkki Rodinat ega isegi vene nimedega tegelasi seekord mängu ei tule. Lugu on liiga lühike, et selle sisust siin pikemalt kirjutada.

"Aeg liigestest on lahti..."

Oma üllatuseks avastasin jutukogust ka ajarännu-teemalise ulmenäidendi. Minu meelest on tegu Belialsile väga ebatüüpilise tekstiga, mis sisaldab pigem Tarlapi loomingule iseloomulikke elemente-tegevuskohaks täpsustamata riik ja tugev kriitika tänapäeva ühiskonna ning eriti poliitikute suhtes. Tekstina loetud näidendi arvustamine on muidugi juba loomult veidi mõttetu tegevus, kuna tegelikult on teos ju mõeldud teatris vaatamiseks.

Veidi kummastavad olid näidendis esinenud vihjed tõelisele ajaloole, täpsemalt nende vihjete ebatäpsus. No kuidas sai Inglise kuninganna Elizabeth I surm või ellujäämine mõjutada renessansi, mis algas mitu sajandit varem Itaalias? Samuti ei viinud inimkonda hävingu äärele mitte Sigade lahe lahing, vaid hoopis sellele järgnenud Kuuba raketikriis. Või olid need eksimused tekstis taotluslikud?

"Seal, kus voolab valgus"

Unenäoline ja absurdne lugu mingist maa-alusest maailmast, kus valgus kujutab endast surmavat ohtu, seda saab püüda pudelisse ning kasutada relvana, tegutsevad "varjaagideks" kutsutud hiidrotid, jne. Tekst peaks vist otsapidi teaduslikuks fantastikaks liigituma, sest tegu on tekstinäitega Belialsi "fantasyt ja õudust mittesisaldavast" kogumikust. Praegusel kujul ei saa loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna.

"Janitšaride sõda"

Pean tunnistama, et nii halba lugu poleks ma sellest suhteliselt heal tasemel kogumikust küll oodanud (kui varem "Täheajas" ilmunud "Seal, kus voolab valgus" välja jätta). Esiteks-loo idee olnuks originaalne vast aastal 1948. UFO-de inimröövid ja tulnukate invasioon... Midagi sellist ootaks ehk mõnest tobedast Hollywoodi ulmefilmist, aga mitte ilukirjanduslikust tekstist. Teiseks-lugu oli sisuliselt lõpetamata. Eesti küberkaitsjate sissetoomist potentsiaalsete maailmapäästjatena ei hakka parem mainimagi...

"Kes valvab tuult, ei saa külvata"

Lugu isoleeritud inimeste kolooniast võõrplaneedil, kus tuulehood võivad inimesi kerge vaevaga tükkideks rebida. Idee oli päris hea ja ängistav ning lootusetu õhustik korralikult loodud.

"Kohvi, söör?"

Töötlus Clarke`i romaanist "2001: kosmoseodüsseia", milles Bowmani ja HAL-i edasist saatust kirjeldatakse veidi teisiti kui Clarke`i loomingus. Mulle sellised nostalgitsevad ja "vanade heade aegade" järele õhkavad tekstid väga ei meeldi.

"Nokturn kahele klahvile"

See lugu on siis klassikalise SF-i laadis... Kirjanduslikus mõttes mitte kõige värvikam, peamine rõhk on ideel, aga see idee on hea. Strugatskite progressorid on mulle mõistagi tuttavad, ent Lukjanenko regressoritest kuulsin inimesena, kes ei valda vene keelt ilukirjanduse lugemiseks piisavalt heal tasemel, esmakordselt. Loo hindeks "4" tugeva plussiga.

"Mees, kes päästis Maa"

Sünge lugu kaugest tulevikus, kus inimestega asustatud universumis toimub midagi zombi-apokalüpsise laadset ja ainsaks võimaluseks selle levikut pidurdada on inimasunduste täielik hävitamine. Loo keskmes on toimuvaga seotud eetilised probleemid ja valikud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, July 2, 2013

Siim Veskimehe "Lõputu juuni"

Lähitulevik. Marsi Suure Näo piirkonnast hakkavad Maale lendama salapärased tünnid, mis osutuvad kaugetes tähesüsteemides asuvatele planeetidele avanevateks "täheväravateks". Valitsused tõkestavad inimeste juurdepääsu tünnidele, ent Marsilt leitakse ka muistse tsivilisatsiooni jäänused ja sealt smugeldatakse Maale salapäraseid kristalle, millest omakorda saab "täheväravaid" kokku panna. Algab kaugete planeetide koloniseerimine. Romaani sündmustik keskendub eesti entusiastidele, kes pärast Marsil-käiku ja kristallide hankimist ühe planeedi hõivavad, selle Taaravallaks ristivad ning seal eestlaste natsionaal-libertaanliku koloonia loovad. Selle umbkaudu juura-aegse looduse ja sooja kliimaga planeedi ümber romaani tegevus valdavalt keerlebki. Ehk siis "Kuu ordu" rahvuslikus soustis.

Selle romaani kohta kehtib paljuski see, mis enamiku Veskimehe teoste kohta. Võõraste maailmade ja kohati ka madina kirjeldused on päris head, dialoogid ning psühholoogiline pool aga väga nõrgad. Autori looming, kes ennast pidevalt kordab, läheb pikapeale paraku järjest tüütumaks. Ideoloogia... Jah, üldjoontes võib sellega nõustuda, samas ei suuda autor erinevalt näiteks Heinleinist oma utoopiaühiskonda nii sümpaatseks kirjutada, et seal ise elada tahaks. (Pigem tekkis küsimus, et mis mõte on mingi rahvusgrupi esindajatel rännata välja hõredalt asustatud maalt nagu Eesti veel hõredamalt asustatud kohta, et seal põllumajandusega tegelda? Sest seal on soe ilm ja alkoholi saab öö läbi kätte? Pole troppidest poliitikuid? Minu meelest olid sellel peakangelasel Hainil ettevõtmise juhina enam-vähem füüreri volitused, nii et viimane punkt on kaheldav.)

Romaani pealkiri vihjab muidugi Liisi Ojamaa luuletusele "Lõputu juuli", mis on mulle tuttav eelkõige Anarchi laulu kaudu, ja eks siin raamatus kohtab ka reaalsete isikute pealt mahakirjutatud tegelasi. Ojamaa luuletuse õrnatundelisest ja poeetilisest stiilist jääb Veskimehe looming muidugi väga kaugele.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, June 29, 2013

Charles Strossi "Peidus perekond"

Otsustasin lõpuks maksimumhinde kasuks. "Peidus perekond" meeldis mulle veidi rohkem kui sarja esimene osa, seda eelkõige tänu mõnusalt aurupungiliku Uus-Inglismaa mängutoomisele, mille olemasolu põhjenduseks on loodud ka päris täpne alternatiivajalooline taust.

Eks see sari Zelazny "Amberi"-tsüklit veidi meenutab, ent erinevalt Zelaznyst ei kirjelda Stross paralleelmaailmu visandlikult, vaid pigem detailselt ja põhjalikult.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, June 20, 2013

"Kaaren" (koost. Arvi Nikkarev)

Minu meelest on tegu parima "Skarabeuse" raamatuga pärast Kir Bulõtšovi autorikogu. Viimastel aastatel näib, et vene keelest tõlkides teeb Arvi oluliselt parema valiku kui muu maailma autorite puhul.

Boriss Rudenko "Semiliranda kingid"

Boriss Rudenko "Ei mingit probleemi!"

Svjatoslav Loginovi "Rotipüüdja Hans"

Pärast mõningast kõhklust otsustasin maksimumhinde kasuks. Tegu on ikkagi päris ilusaid looduskirjeldusi sisaldava ajaloolise fantaasialooga, millest lõppkokkuvõttes sümpaatne mulje jäi.

"Rotipüüdja Hans" kujutab endast töötlust tuntud keskaegsest saksa legendist Hamelni linna rotipüüdja teemal, mis peaks kõigile tuntud olema. Selles 13. sajandi Saksamaal asetleidvas loos on legendi sündmusi kirjeldatud veidi teisiti, loo peategelaseks ongi rändurist rotipüüdja Hans, kes on villepillimängu abil saanud omalaadseks "loomade käskijaks". Arusaadavalt viivad Hansu võimed ta konflikti kirikuga, mis peab neid nõiduseks...

Keskaegset Saksamaad on selles loos päris detailselt kirjeldatud, võib arvata, et autor on vähemalt teatud määral ajaloohuviline. Selles osas meenutas lugu Hargla loomingut. Tõlke seisukohast ei saanud ma väga hästi aru, miks osadele saksa lastele olid eesti nimed (Mari, Liispet) tekkinud.

Svjatoslav Loginovi "Quest"

Loginov oli minu jaoks enne käesoleva antoloogiaga tutvumist tundmatu autor, ent nähes antoloogia sisukorras lugu pealkirjaga "Quest", turgatas kohe-ahaa, see ongi see lugu, millest Jyrka Estconidel alati rääkida armastab!

Loo sisust on eelmises arvustuses juba räägitud, nii et seda üle kordama ei hakka. Fantasyklišee kirju seltskonna rännakust mingi müstilise eesmärgi täitmiseks on siin tõesti mõnusa absurdini viidud ja loole võib südamerahuga maksimumhinde panna.

Andrei Stoljarovi "Kaaren"

Sankt-Peterburis toimuva sündmustikuga lugu on esitatud kuivikust teadusemehe silme läbi, kes kohtub üle pika aja oma veidrikust endise koolivennaga. Too veedab oma päevi vanas majas kummalise naisterahva Olga ja lugematute raamatute ning käsikirjade seltsis. Mees on suutnud luua "absoluutse teksti", mis muudab kirjanduslikud maailmad reaalseks...

Hinne on antud puhtalt subjektiivsetel kaalutlustel-objektiivselt võttes võib see lühiromaan olla kirjanduslikult kõrgel tasemel ning veidi unenäoline stiil ja kirjeldused leitsakust ning paduvihmadest haaratud Peterburist jätsid päris hea mulje, ent tervikuna polnud see lugu päris minu maitsele ega suutnud kaasa haarata. Vihjeid vene (ja mitte ainult!) kirjandusklassikale on "Kaarnas" päris kõvasti, ühes kohas tsiteeritakse ka Sienkiewiczi romaani "Tule ja mõõgaga" algust, ent tõlkijale pole mainitud romaani eestikeelne tõlge nähtavasti tsiteerimiseks kätte sattunud...

Aleksei Kalugini "Serjožik"

Veidi meenutas ühes Hitchcocki antoloogias ilmunud lugu, mille autor ja pealkiri mulle praegu ei meenu, ent kus oli juttu üleloomulike võimetega poisist, kes endale vastumeelseid külaelanikke "mulla alla mõtleb". Erinevalt selle loo peategelasest oli Serjožik pigem heasüdamlik ohmukene, kes aga ei kõhelnud ülekohtu eest julmalt kätte maksmast.

Lugu oli täitsa korralik vene etnohorror. Maale kolinud rikkurite käitumine jättis realistliku mulje ja eks sellised vaenulikud ning pingelised suhted on naabrite vahel ka Eesti linnalähedastes maakohtades, vähemalt minu kogemuste põhjal.

Maria Galina "Teejuht"

Lugu tulevikust, kus inimesed on ussiaukude kaudu ja silmitute koeralaadsete tulnukate argoste abiga hõivanud hulgaliselt teisi planeete. Maast on saanud hõredalt asustatud hiiglaslik "looduskaitseala".

Loo minategelaseks ongi argosega sümbioosis elav "sukelduja" ehk kosmosehõivaja, kes saabub Maale, kohtumaks virtuaalreaalsusest tuttava naisterahvaga. Peagi hakkab nende kuuma armusuhet rikkuma asjaolu, et Maa inimesed pole "sukeldujasse" ja argosesse just kõige sõbralikumalt meelestatud...

Lugu ei tekitanud minus just tohutut vaimustust, ent oli korralikult kirja pandud ja saab seega "4" kätte.

Maria Galina "Lodusaared"

Omapärase õhustikuga lugu kodusõja-aegsest Venemaast kuskil täpsustamata jõgedepiirkonnas. Paadimehe tütar tutvub haavatud bolševikust fanaatikuga. Tegelikult pole aga miski nii, nagu paistab...

Olen antoloogia "Kaaren" vahendusel jõudnud praeguseks tutvuda kahe Galina looga ja võin öelda, et tegu on omalaadse autoriga-kirjanduslikus mõttes hästi teostatud tekstid, mis sisaldavad palju looduskirjeldusi, ent jätavad mind lõppkokkuvõttes millegipärast pigem külmaks. Muide, käesolevas veidi diiselpungiliku õhustikuga tekstis mainitud Bogdanovi-nimeline tegelane oli toonasel Venemaal ka tõesti olemas ja kirjutas ka Marsi-teemalise ulmeromaani "Punane täht", mida ma ise pole küll lugenud.

Oleg Divovi "Meie töötame raha eest"

Suur osa lühiromaanist koosnes dialoogidest ja ausaltöeldes oli nende kahe pearahaküti ärplemist kohati päris tüütu lugeda. Mõnes komöödiafilmis (näiteks Depardieu` ja Richardiga peaosades) oleks see ehk päris naljakas olnud, aga ilukirjanduslikus tekstis mitte. Lõpp aga läks huvitavamaks ja see tõstab hinde "4" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Thursday, June 13, 2013

Aleksandr Beljajevi "Viimane inimene Atlantisest"

Omamoodi kummastav, et pärast eestikeelse tõlke läbilugemist olen ma selle lühiromaani esmaarvustaja Baasis, sest kindlasti on paljud vanema põlvkonna ulmefännid "Viimast inimest Atlantisest" vene keeles lugenud.

Lühiromaan algab paljutõotavalt-igavlev Ameerika miljonär hakkab Atlandi ookeanist kadunud Atlantise jälgi otsima, kaasates selleks terve allveelaevastiku. Lõpuks leitaksegi Lääne-Aafrika ranniku lähedalt ookeanipõhjast Atlantise säilmed. Edasi algab juba ühe teadlase fiktiivne ümberjutustus merepõhjast leitud pronksraamatu põhjal, milles räägitakse pronksiaegsest Atlantise tsivilisatsioonist ja supervõimust. Suhteliselt lühikesse teksti mahuvad nii eksootilised kirjeldused Atlantisest, salateadmisi valdavate preestrite intriigid Atlantise kuninga käpa all hoidmiseks, orjade ülestõus, kaks armastuslugu kui ka Atlantise hävimine vulkaanilise katastroofi tulemusel.

Beljajevi loomingu kohta võiks öelda, et tegu on päris tüüpilise 20. sajandi alguse pulpiga ja seda, mis riigis see on kirjutatud, saab aru ainult põhjalikumalt teksti analüüsides-näiteks orjade ülestõusust poleks Lääne autorid ilmselt kirjutanud. (Veidi kentsakas, et Nõukogude ajal piirdus Beljajevi eesti keelde tõlkimine vaid sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" ilmunud kaht romaani sisaldava köitega.) Üldiselt on autor mulle sümpaatse mulje jätnud, ent käesolevat teksti lugedes oli kohati tunne, nagu loeks mingit Tarlapi viletsamat romaani-ennemuistsel ajal madistavad mingid imelike nimedega tegelased, muistse ühiskonna sotsiaalseid suhteid on aga kirjeldatud läbi lihtsustatult "kriitilise" vaatevinkli. Eriti lõpupoole hakkas tekst minu meelest ära vajuma.

Kokkuvõttes polnud siiski tegu väga halva looga. Hinde osas kaalusin "4" ja "3" vahel... Olgu siis "3" tugeva plussiga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=2574

Monday, June 10, 2013

Maniakkide Tänava "Mehitamata inimesed"

Romaan on otsene järg loole "Euromant", samasse tsüklisse kuulub ka Tänava poolt J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kaelani vaakumis", mille tegevus toimub küll pikalt pärast "Euromandi" ja "Mehitamata inimeste" sündmusi. Käesolevas romaanis kirjutatakse "Euromandist" tuttav küberpungilik tulevikumaailm põhjalikult lahti.

Kauges tulevikus on Virumaa muutunud Sosnovõje Bori tuumajaama tabanud katastroofi tagajärjel radiaktiivseks ja elamiskõlbmatuks "tsooniks". Hiina on vallutanud Venemaa ja enamiku Eesti elanikest moodustavadki hiina immigrandid ning valdavalt sõja järel Eestisse põgenenud venelased. Minakangelaseks on eestlasest häkker, kelle armastatu Sirts (ehk Jelena) "Euromandis" kirjeldatud sündmuste järel toimunud ja ühe korporatsiooni poolt läbi viidud kättemaksurünnakus surmavalt vigastada saab. Sureva tüdruku teadvus õnnestub ajust eemaldada ja Tallinnas Patarei vanglas asuvas hiinlastele kuuluvas Ühishaua-nimelises ettevõttes digitaalselt talletada, ent teadvusele uue keha loomine käib teadaolevalt teadusele veel üle jõu. Kui aga failid Sirtsu teadvusega Ühishauast ära varastatakse, muutub asi kahtlaseks ja varaste jälitamine viib minakangelase oma kunagisse kodulinna Jõgevale, millest on saanud Virumaalt pärit põgenike keskus ning tõeline mutandipesa, millest enamik Eesti elanikke parema meelega eemale hoiab...

Tegu on hoogsa, sünge, julma ja seejuures kohati vaat et isegi südamliku romaaniga. Lugedes tekib paralleele klassikalise küberpungiga (a la William Gibsoni "Neuromant"), eriti aga Strugatskite "Väljasõiduga rohelisse", millele retked inimtühja Virumaa "tsooni" ilmselgelt vihjavad. Kirjeldatud tuleviku-Eesti on tõeliselt morn ja düstoopiline ning eks tänapäeva Eesti kohta käivat sotsiaalkriitikatki ole siin romaanis parajalt, samas mitte nii palju, et tüütuks muutuda. Kuuldavasti kunagi sotsiaaltöötajana tegutsenud autorile pole elu süngem pool võõras ja seega ei tasuta ka imestada, kui tema loomingu kõrvaltegelaste hulgas kohtab asotsiaale, vigaseid ning muid eluheidikuid, mis omakorda sobib päris hästi küberpungiliku õhustikuga. Rahvussuhteid on seevastu kujutatud neutraalsemas ja multikultuursemas võtmes, kui see Eestis üldiselt tavaks. Mainitud asjaoludest vast tähtsaimgi on alanud sajandi tehnikasaavutuste ja ideede, nagu näiteks bioprintimise, droonide ning liikuvate rongiperroonide kasutamine tekstis. Kõik see kokku annab romaani, mis sobib oma õhustiku poolest täpselt Eestisse aastal 2013-äng, sotsiaalsed pinged ja masendus on siin kombineeritud uue ning kogu maailma muutva tehnilise revolutsiooni ootusega. Ulmekirjandus peegeldab alati oma ajastu meeleolu ning "Mehitamata inimesed" (selle veidra pealkirja all on mõeldud bioprinditud inimkehasid, mida pole veel teadvusega varustatud) saab sellega suurepäraselt hakkama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=83432

Wednesday, June 5, 2013

Mark Hodderi "The Curious Case of the Clockwork Man"

Hinde osas kõikusin "4" ja "5" vahel... Olgu siis "5-". Triloogia esimene osa meeldis mulle millegipärast rohkem, ilmselt tänu oma põnevamale ja paremini välja arendatud süžeele. Siin raamatus kiskus tegevus kohati liiga hüplikuks sahmerdamiseks. Samas oli häid ideid selleski romaanis kõvasti, kasvõi eugeenikute leiutatud uut tüüpi ühistransport, mis kujutas endast nende poolt välja aretatud hiidskarabeuste kesti ja jalgu, mis auru jõul tänavail liikudes rahvast vedasid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79895

Wednesday, May 15, 2013

Mark Hodderi "The Strange Affair of Spring Heeled Jack"

Oli hea raamat küll ja ka triloogia teine osa on mul praeguseks võrgupoest ära tellitud. Burtoni ja Speke`i tegeliku looga olen tuttav juba varateismelisena nähtud filmi "Kuumäed" kaudu. Siin romaanis on siis Burton pandud tegutsema alternatiivajaloolistel 1860-ndatel, mis on tehniliselt märksa kõrgemalt arenenud ja meenutavad oma erinevate mässuliste liikumiste ning tehnoloogiavaenulike ja vabameelsete libertiinide osas vaimult pigem 1960-ndaid. Olles tegelikult ka märksa värvikirevam ja huvitavam periood kui reaalse maailma Victoria ajastu.

Sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Mainiks vaid ära, et minu meelest oli see ajarändur ikka räme närvihaige psühhopaat ja nii tema käitumine kui ka selle motiivid jätsid veidra mulje. No keda see kauges tulevikus ikka huvitab, kas mõni su esivanem on püüdnud kuninganna Victoriat mõrvata...? Eriti arvestades, et juba tänapäevalgi ei suhtuta Victoria valitsusaega väga positiivselt. Nagu on ka keeruline ette kujutada ajaloolast, kes kardab, et minevikumaailma nägemine ta hulluks ajab ja selle vältimiseks liitreaalsusest abi otsib. Ja eks neid näiteid oli veel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79894

Monday, May 6, 2013

"Berserk. Kuldajastu-Kolmas film. Laskumine"/"Berserk: Ohgon jidai hen 3 – Kôrin"

Riik: Jaapan

Aasta: 2013

Režissöör: Toshiyuki Kubooka

Peaks eksisteerima mingi eraldi žanrimääratlus-pseudokeskaegne mõõduka fantastilise elemendiga võimuvõitluse kirjeldamisele keskendunud vägivaldne ja naturalistlik fantasy. Lisaks näiteks Martini ja Abercrombie'i romaanidele kuuluks sellesse žanri ka "Berserki" täispikkade animete triloogia. Triloogia põhineb omakorda mulle tundmatul mangasarjal... See-eest olen näinud animesarja, mille sündmused kattuvad käesoleva triloogia omadega.

"Berserki" tegevus toimub pseudokeskaegses Euroopas, mis jaapanlaste nägemuses küll väga meile tuntud Euroopat ei meenuta, seda nii imelike riiginimede (Midland), tegelaste käitumise kui ka õhustiku poolest-lahinguväljadel toimuv leiaks justkui aset kunagi keskaja lõpul, aristokraatide lossides ja ballistseenidel on aga tunda 17.-18. sajandi õhustikku. Peategelaseks on vägilasekasvu- ja jõuga palgasõdur Gats (animesarjas oli ta nimeks Gatsu), kes vangistatakse Kotkaste Salga nimelise palgasõdurite rühma poolt ja sunnitakse nendega ühinema. Erinevalt vabadust ja sõltumatust armastavast Gatsist on Kotkaste Salga juhil Griffithil hoopis suuremad ambitsioonid ning plaanid, mis vähemalt esialgu näivad ka teoks saavat...

Neile, kes õnnelikke lõppe armastavad ja verd ning julmust kardavad, käesolevat triloogiat vaadata ei soovitaks. Siiski on tegu ühe hea asjaga... mis kahjuks jääb poolikuks, ehkki mitte nii segadusttekitaval moel, kui samanimeline animesari. Loodetavasti jätkatakse manga edasiste osade ekraniseerimist ja lugu leiab järje ka kinolinal.

Sunday, May 5, 2013

"009 Re: Cyborg"

Riik: Jaapan

Aasta: 2012

Režissöör: Kenji Kamiyama

Kui üldiselt igasugused superkangelaste-teemalised filmid jätavad mulle juba ideeliselt tobeda mulje, siis käesoleva animega võib küll väga rahule jääda. Küberpungilik (ja eriti 1980-ndate filme, nagu "Terminaator", meenutav) lugu räägib lähitulevikust, kus salapärased suitsiidiplahvatused on hakanud hävitama maailma eri piirkondades asuvaid pilvelõhkujaid. Probleemi saadetakse uurima salajane küborgide eriüksus. Kui algul näib kurja juureks olevat Iisraelis baseeruv ja kaost külvates maailma allutada sooviv ettevõte Samuel Capital, siis mingi aja pärast selgub, et toimuval on märksa iidsemad ning müstilisemad juured... Vihjeid 9/11-teemalistele ja muudele vandenõuteoorijatele leidub kõvasti ning usun, et Hollywoodis oleks sarnase süžeega filmi tootmine võimatu, sest see rikuks liiga palju tabusid, mis aga erinevalt ameeriklastest jaapanlastele väga korda ei lähe.

Samal teemal on Jaapanis valminud ka mangasari (aastast 1964), animesarjad, täispikad animed ja kuuldemängud.

Friday, May 3, 2013

"Berserk. Kuldajastu-Teine film. Lahing Doldrey pärast"/"Berserk: Ohgon jidai hen 2 – dorudorei koryaku hen"

Riik: Jaapan

Aasta: 2012

Režissöör: Toshiyuki Kubooka

"C-veri: Viimane pimedus"/"Gekijouban Blood-C: The Last Dark"

Riik: Jaapan

Aasta: 2012

Režissöör: Naoyoshi Shiotani

Omalaadne segu noortele mõeldud poliitpõnevikust, märulist ja jaapani mütoloogial baseeruvast õudusest. Lähituleviku Tokyos on linnapea Fumito Nanahara kehtestanud Noorte Kaitsmise Määruse-Interner on võetud politsei kontrolli alla, alaealistel (Jaapani seaduste järgi siis alla 20-aastastel) ei lubata pärast 9-t õhtul ilma eriloa või eestkostjata väljas liikuda. (Huvitaval kombel kehtib viimatimainitule sarnane korraldus, tõsi küll, veidi nooremate jaoks ja hilisemast kellaajast alates Eestis juba 1990-ndate lõpust, muidu konservatiivse Jaapani animes aga tõlgendatakse sarnast asja düstoopilises võtmes). Mingil hetkel selgub, et Tokyo linnavalitsuse taga seisavad vampiirilaadsed Vanad Olendid, kes ei soovi, et öösiti ringihulkuvad noored nende tumedatele tegudele jälile saaksid ja infot nende kohta Internetti postitaksid...

See, et tegu on paari aasta eest JAFF-il näidatud lühianime "Blood: The Last Vampire" järjega, sai mulle selgeks alles Wikipediast käesoleva blogiposti jaoks tausta uurides. Samal teemal on Jaapanis valminud ka animesari ja manga, millega ma küll ise tuttav pole. Lõpetuseks võib öelda, et selline omapärane ja tumedates toonides asi, kõlbas täitsa vaadata.

Wednesday, May 1, 2013

Friday, April 26, 2013

Charles Strossi "Pereäri"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=56298

Sunday, April 21, 2013

Tiit Tarlapi "Aegade julm laul"

21. sajandi lõpus tabavad maailma sotsiaalsed rahutused, mis tsivilisatsiooni kaosesse paiskavad. Romaani minategelaseks on (Tarlapi loomingule omaselt) poolfiktiivses ja täpsustamata riigis elav ajaloolane Ivor Rennik, kes Tsitadelliks kutsutud elitaarse ning turvalise linnaosa elanikuna mässust algul puutumata jääb. Tsitadellis on ta seotud salajase projektiga-nimelt kuulub ta nende väheste inimeste hulka, keda on võimalik panna oma teadvuses peituvaid esivanemate mälestusi spetsiaalse tehnoloogia abil uuesti läbi elama. Kui maailma haarab kaos, suundub ta Tsitadelli löömameeste eskordi saatel oma peret päästma, ent avastab, et nood on märatsejate ohvriks langenud. Küll aga õnnestub tal tuua tsitadelli salapärane mässajate käest hädavaevu pääsenud ja samuti pere kaotanud tütarlaps Lenna, kes väidab, et oli Ivori rahutustes hukkunud noorema õe kooliõde. Et Tsitadellis pole ruumi kõigi põgenejate jaoks, vormistatakse Ivori ja Lenna vahel viimase elu päästmiseks fiktiivne abielu. Elu kokkuvariseva tsivilisatsiooni viimases kantsis aga muutub järjest paranoilisemaks...

Tarlapi näol on tegu hea sotsiaalkriitiliste sugemetega seiklusulme-autoriga, ent tõsisem sotsiaalne teaduslik fantastika ei paista tal hästi välja kukkuvat. Ühiskonnakriitikat, millega oleme juba autori varasemast loomingust tuttavad(tsivilisatsioon tervikuna, eriti aga kapitalistid ja kohustus lipsu/ülikonda kanda on pahad-pahad asjad) on siin kõvasti, ent see mõjub ülepingutatuna ja kipub loo enda varju jätma. Pikad vahepalad, milles kirjeldatakse Ivori rännakuid fiktiivsesse muinasaegsesse Ungelinna tsivilisatsiooni koidikul, meenutavad Hargla "Vabaduse kõrgeimat määra", keskaja asemel kirjeldatakse küll muinasaega. (Muide, Ungelinna asukate kohta oli öeldud kord "ungelased", siis jälle "ungelapsed"). See osa mõjus väga kuivalt ja moraliseerivalt, samuti on ju teada, et erinevalt marksistlik-leninistlikus ajalookäsitluses kirjapandust said paljud muistsed tsivilisatsioonid ka ilma orjapidamiseta läbi...

Erinevalt näiteks puhtalt tuumapungiliku õhustikuga "Roheliste lippude reservaadist" mainitakse siin teoses ka internetti ja mobiiltelefone, lugu kisub üldse kuidagi väga päevakajaliseks ning sotsiaalkriitiliseks, võib leida ka vihjeid tänapäeva Eestile. Autori seisukohtadega tuleb paraku paljudes küsimustes nõustuda, ent romaanivormis on seda kõike mõnevõrra tüütu ja väsitav lugeda. Samuti tekib tunne, et viimasel ajal äärmiselt produktiivsel autoril on tõsine oht end kordama hakata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=83173

Sunday, April 14, 2013

S. M. Stirlingi "The Peshawar Lancers"

Aastal 1878 tabab Maad ulatuslik komeedisadu, mis lisaks tohututele purustustele tekitab põhjapoolsetel aladel tuumatalve-efekti. Euroopat on haaramas näljahäda ja Briti impeeriumi peaministri Disraeli juhtimisel alustatakse Briti saarte elanike evakueerimist Indiasse ning teistesse lõunapoolsetesse kolooniatesse. Aastaks 1881 saabub Briti saartele lõplik kaos, Disraeli lintšitakse nälgiva rahvamassi poolt ja kliima normaliseerumise ajaks 1890-ndatel on Euroopast saanud metsik maailmajagu, neist evakueerimata eurooplastest, kes näljahäda üle elasid, on aga olude sunnil saanud metsistunud kannibalid. Briti impeerium (ehk indiapäraselt Angrezi Raj) pealinnaga Delhis jääb aga kestma. Euroopa koloniaalimpeeriumidest säilivad ka Prantsuse impeerium (uue keskusega Alžiiris), hiljem Angrezi Raj`iga liituv Holland impeerium Indoneesias ja valdavalt Kesk-Aasias baseeruv Vene impeerium (pealinnaga Samarkandis). Kesk-Aasiasse põgenenud Vene ülikud siiski ilma kannibalismita ellu jääda ei suuda ja loobuvad õigeusust, luues selle asemele kannibalismi ning inimeste ohverdamist sisaldava Tšernobogi (ehk Malik Nousi ehk Paabulind-Ingli) kultuse.

Käesoleva aurupungiliku alternatiivajaloolise romaani tegevus toimub aastal 2025. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab umbes 20. sajandi algusaastatele-õhusõidukitena kasutatakse tsepeliine, autod (mis ei kasuta sise-, vaid mingeid välispõlemismootoreid) on haruldased, sõjapidamises kasutatakse vintpüsse ja külmrelvi. Angrezi Raji`st on saanud võimas multikultuurne impeerium, selle keskuses Indias elavad nii Briti põgenike järeltulijad kui ka ühiskonnas normaalset positsiooni omavad indialased, keeled, kultuurid ja usundid on segunenud.

Romaani peakangelaseks on Peshawari ulaaniüksuse kapten Athelstane King, kelle tööülesannete hulka kuulub sõjakate afgaanide vaoshoidmine Raj`i-Afganistani piiril. Afganistanist põhja poole jääb Tšernobogi kummardajate kannibalistlik terrorirežiim, millest teiste riikide alamad targu eemale hoiavad. Kingi isa on kunagi Afganistani piiril salapäraselt hukkunud, nüüd aga hakkavad juhtuma imelikud asjad-tema Babbage`i seadmetega(ehk algeliste aurupunk-arvutitega) tegelevat teadlasest õde püütakse tappa, ka ta ise langeb ohvitseride klubis salapäraste assasiinide rünnaku ohvriks, atendaadikatse käigus hukkub ta ümmardajast armuke Hasamurti. Rünnakute organiseerijateks näib olevat Samarkandi tsaarirežiim, ent motivatsiooni mõista on raske. Tänu salapärasele vene-tadžiki päritolu tüdrukule Yasminile saab see ka Kingi jaoks lõpuks selgeks-nimelt kasutab Tšernobogi kultus tulevikuennustamiseks maagiliste võimetega süütute tütarlaste unenägusid. Sajandi pärast peaks Maad tabama uus komeedisadu ja kogu inimkonnale lõpu peale tegema, ent tänu Kingi järeltulijate tegevusele on inimkonna tehnoloogiline arengutase selleks hetkeks juba liiga kõrge ning täielikku hävingut suudetakse vältida. Seega tuleb King tappa, et maailm vältimatult saabuvas apokalüpsises Tšernobogile ohverdada... Kingi ja tema sõprade ning Ohrana agendi krahv Ignatjevi võitluse taustal toimuvad keerulised rahvusvahelise tähtsusega sündmused, Angrezi Raj`i ning Prantsuse Outremere`i-impeeriumi püütakse liita troonipärijate abiellumise läbi. Selle plaani ebaõnnestumise korral võib maailma haarata purustav sõda ja Tšernobogi kummardajate sepitsused teoks saada...

Minu meelest on tegu igati sümpaatse, detailse ja värvika romaaniga. Kirjeldatud Briti-Vene suhted meenutavad 19. sajandi "Suurt mängu" ja eks siin Kiplingi "Kimile" kuuldavasti ka palju vihjeid ole. Üldse meenutab raamatu stiil kohati väga 19. sajandi seiklusjutte, taustmaailmaks on küll veidi sarnase õhustikuga, ent siiski fiktiivne 21. sajandi Angrezi Raj.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=41155

Saturday, April 13, 2013

"Unustus"/"Oblivion"

Riik: USA

Aasta: 2013

Režissöör: Joseph Kosinski

Lähitulevikus ründavad Maad tulnukad, kes purustavad Kuu, mis tekitab Maal ulatuslikke katastroofe seoses muutunud külgetõmbejõuga. Tulnukate rünnak õnnestub tuumarelvadega tagasi lüüa, ent inimkond peab elamiskõlbmatuks muutunud koduplaneedilt Titanile kolima, Maa ookeanides leiduvat vett aga kulutatakse kosmoselaevade kütuse valmistamiseks. Peategelane Jack Harper oleks justkui veemaardlaks muudetud Maal silma peal hoidev droonimehhaanik... ent tegelikult pole kõik üldse nii, nagu paistab, ja filmi sündmustik kisub ühel hetkel vägagi dickilikuks.

Mulle see film igatahes meeldis, Hollywoodi kohta päris keerulise ja läbimõeldud süžeega ning kinos vaadates jättis võimsa mulje. Päris palju tähelepanu on pööratud viimase aastakümne tehniliste arengute juures aktuaalseks muutunud droonide, nende kasutamise ja häkkimise teemale.