Sunday, November 17, 2013

"Tuumahiid: Ulmeajakirja Reaktor parimad lood aastail 2011-2012" (koost. Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana ja Ove Hillep)

Kui midagi ette heita, siis seda, et antoloogia küljendus on lugedes suhteliselt vastik-teksti paigutamine kahte tulpa sama lehekülje piirides võib mõjuda päris segadusttekitavalt. Samuti peab ära mainima, et päris paljud autorid kasutavad veidraid, algusaegade Algernoni meenutavaid pseudonüüme.

Tea Lalli "21. detsember"

Maniakkide Tänava "Valuhoidjad"

Mulle Mandi looming üldiselt meeldib ja olukorras, kus Hargla on ulme asemel ajaloolistele krimkadele keskendunud ning Veskimees ja Tarlap oma maailmavaate promomisse uppunud, pean teda Eesti ulme peamiseks tulevikulootuseks, aga see lugu jättis külmaks. Algus tundus tõesti olevat nagu hullumeelse naise hallutsinatsioonide ja õudusfilmiklišeede kokteil, lõpposa aga kergitas hinde "3" peale. Psühholoogiliselt on raske ette kujutada, et ükski inimene nii võigast ja ebaloomulikku olukorda (elada üksi korteris kummituslapsega, kes pealegi on ta enda poolt tehtud abordi tulemus) üldse pikalt taluda või sellega kohaneda püüda suudaks.

(:)kivisildniku "Kõik vihkavad Arvosid"

Postmodernistlik autistlik jama.

1695. "Võõrad suled"

Minu jaoks tõmbab hinde alla loo jabur algus. No kesse laseb kuninga imikust tütart hoida mingis suvalises maaubrikus, kus ta võib vale liigutuse korral otse tulle kukkuda? Ja seejärel kuulutada lindpriiks isiku, kelle vale liigutuse tõttu lõpuks tõesti õnnetus juhtub? Edasine osa, kus Nevel külast põgeneb, läks veidi paremaks, ent hinne jääb "3" peale.

Eelmised arvustajad mainivad, et tegu pole "kirjandusega" ja seetõttu ei tohiks seda Baasis arvustada. Meenub, et tundsin hiljuti ühes Facebooki lõngas huvi, mis teeb teose "kirjanduseks" ja kas halb kirjandus polegi "kirjandus", s.t., kas sõna "kirjandus" tähistab vormi või kvaliteeti? Mulle vastati, et "mittekirjandus" tähendab lihtlausetega kirjapandud koolikirjandi-laadset teksti. 1695. lugu pole eriti hea, ent lihtlausetest see nüüd küll ei koosne...

Demoni "Varjud ja kutse"

Jätkan siis Metsavana soovil "Reaktoris" ilmunud tekstide lugemist ja Baasis arvustamist, sest erinevalt "Algernonist" ei paku see väljaanne kohapeal arvustamisvõimalust (lahendus, mida pean ise mõistlikuks). Sellest, kes kirjutab ühesõnalise pseudonüümi Demon all, pole mul küll õrna aimugi, ehkki mitmed "Reaktori" autorid kuuluvad mu lähemasse tutvusringkonda. Ka tekitab veidi raskusi sellele laastule hinde panek... Olgu siis "4-".

Tegu on painajaliku õuduslooga Lovecrafti ja Chambersi laadis, mõlema autori loomingule jõutakse lühikese teksti jooksul ka otseselt vihjata. Ühelt poolt pole sellised õudukad päris minu "tassike teed", teiselt poolt on see jutt algaja (?) kohta ikka väga stiilselt kirja pandud. See viimane fakt päästab ka hinde.

Jaagup Mahkra "Verepulm vaksalis"

Loo nimi viitaks justkui Mandi kunagisele loole "Verepulm pritsimajas", ent ühist on neil lugudel vaid niipalju, et kuuluvad splatterõudukate hulka.

Valdavalt eesti rahvusest, ent Vene maffia ridadesse kuuluv jõuk saabub väiksesse raudteejaama lumetormist haaratud talvises Siberis. Eesmärgiks röövida väärtuslikku saadetist sisaldavat rongi. Loo meeleolu on algusest peale kurjakuulutav-raudteejaama lähedalt leitakse avarii läbi teinud inimtühi liinibuss, lumehangest leitud poolsurnuks külmunud tädikesele rakendavad gängsterid karmi eutanaasiat, kuhjates talle lund peale, misjärel saabutakse inimtühja stalinistlikus stiilis jaamahoonesse...

Kannibalistlikku zombimammutit võib pidada päris originaalseks ideeks. (Autor, kes kuulub ka minu tutvusringkonda, on "Hauamammutit" kunagi naljatamisi death metal bändi nimeks pakkunud). Ma pole väga suur õudukate ega splatteri austaja, ent tugeva "nelja" saab see lugu mult kätte küll.

Canis Vedru "Läbimurre"

Lugu tundus veidi tuumapungilik, seda just maailma tõttu, mille tehnoloogiline arengutase näis kohati vastavat 20. sajandi keskpaigale-kino olulisus meelelahutuse/propagandavahendina, televisiooni ega arvuteid polnud isegi mainitud... Samas võis Lennart Meri mainimisest aru saada, et autori tulevikunägemuses on maailm tuumasõja järel just sellisele arengutasemele taandarenenud, kus täispika mängufilmi valmimine ja näitamine on harukordne sündmus. Eks siin vihjeid Punaarmee tegevusele II maailmasõjas muidugi oli (trahviväeosad, politrukid, viina jootmine sõduritele enne pealetungi), samas kohtab samavõrd masendavaid, räpaseid ja õõvastavaid tulevikusõja-kirjeldusi ka lääneriikide ulmekirjanduses, esimesena meenub L. Ron Hubbardi "Lõplik pimestus". Käesolevas loos oli vähetähtsate detailide teemal leierdamist tõesti palju, nagu ka Soobel on maininud, aga "4" saab Vedru tekst mult kätte küll.

J. J. Metsavana "Masina nõrkus"

Loo esialgset varianti lugesin Ulmejutulaborist, kus see ilmus pealkirjaga "Mida masinad kardavad?" ja oli kirjutatud vastavat teemat käsitlevate juttude võistluse raamides. Minu meelest väga hea lugu, ja usun, et Metsavanast võib tulevikus üks meie parimaid ulmekirjanikke saada, sest entusiasmi näib tal vähemalt praegu jätkuvat.

Lugu ise on klassikalises laadis 1950-ndate stiili meenutav SF tulevikulinna hooldavast robotist Tondist, kelle maa-aluse elu ainsaks seltsiliseks on üks vana insener. Kui insener ootamatult kaob, otsustab robot sõbra üles otsida, millel on tõsised tagajärjed...

Väga stiilne tekst.

Vincent Arckharumi "Orkisepp"

Segasevõitu fantasylugu orjatööst orkide kaevanduses Tolkieni Keskmaal. Tekst jäi katkendlikuks, arusaamatuks ja väheütlevaks.

Heino Nõpsi "Lõpp tuli ootamatult"

See SF-laast on sisukokkuvõtte tegemiseks liiga lühike. Kellele huvi pakub, võib ise lugeda.

Eks katsega puänteeritud novelli kirjutada ole tegu. Ma ei tea, kas pole puänt just kõige õnnestunum või pole sellised "novellilikud" lahendused lihtsalt päris minu rida, igatahes "kolmest" kõrgemat hinnet see tekst minult ei saa.

Toomas Kripsi "Teene võlgu"

Martin Kirotari "Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel"

Maniakkide Tänava "Ordu ja asum"

Lugu kuulub Siim Veskimehe "Kuu Ordu"-tsükli paroodiamaigulise fanfictioni alla, nagu ka J. J. Metsavana "Vasekarva sõjajärgne". Veebiajakirjas "Reaktor" on Tartu aktiivsed noorema põlvkonna ulmekirjanikud loonud Veskimehe loomingul põhineva maailma, kus Kuu Ordust on saanud düstoopia ning mitmetele Veskimehe loomingus esinenud detailidele (Kuu Ordu hierarhiline ülesehitus, kurjategijate pagendamine Titaanile, ordulaste tuimavõitu käitumine kombineerituna seksuaalse hüperaktiivsusega) on antud hoopis uued tähendused.

Loo algus meenutab veidi Veskimehe "Taevaranna hõimu"-Maa valitsuste luuretegevus ja sabotaažid Kuul, jne. Siis aga keeratakse loole mitu vinti peale ja miski pole enam nii, nagu paistab.

Veskimehe loomingut hästi tundvatele inimestele peaks see lugu äratundmisrõõmu valmistama. Teistele lugejatele jääb tekst ilmselt arusaamatumaks.

J. J. Metsavana "Vasekarva sõjajärgne"

Olen seda lugu varem failist (mille autor mulle saatis) lugenud, aga kuna nüüd on ta ka ametlikult "Reaktoris" ilmunud, võib ka Baasis arvustada.

Pealkiri vihjab muidugi Siim Veskimehe romaanile "Ennesõjaaegne kullakarva" ja Veskimehe Kuu Ordu maailmas loo tegevus toimubki. Neile, kes Veskimehe loominguga tuttavad pole, jäävad paljud vihjed ilmselt mõistetamatuks. Sisuliselt muudetakse selles loos Kuu ordu utoopiline konseptsioon düstoopiliseks ja keeratakse Veskimehe loodud maailm pea peale. Kuidas täpselt, sellest võib igaüks ise lugeda, viimases "Reaktoris" on käesolev lugu täiesti tasuta kättesaadav.

Triinu Merese "Nagu nuga vööl"

Martin Kirotari "Surnud mehe kirjad"

II maailmasõja-aegne Prantsusmaa. Normandia dessandi käigus haavata saanud USA sõdur paraneb mingis Prantsuse rannikulinnas asuvas haiglas ja saadab oma naisele kirju, mille kaudu lugu ongi edasi antud. Kõik pole siiski päris nii nagu paistab, ja sellele viitab ka loo pealkiri.

Lugu, mida võiks alguses pidada õudukaks, keerab mingil hetkel teaduslikuks fantastikaks. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tegu on suhteliselt väheütleva tekstiga.

Artur Räpi "Infos on jõud"

Tea Lalli "Kui süda ei sure"

Lee Leithammeli "Kombinaat"

Lugu jätab päris originaalse (sellist ideed pole nagu kusagil varem kohanudki) ja värvika mulje, nii et pärast mõningat kõhklust otsustasin maksimumhinde kasuks.

Krafinna "Lihtsalt lima"

Lugu segasevõitu maailmast, kus tegutsevad üheaegselt deemonid, deemonikütid ja geneetilise eksperimendi käigus aretatud rottinimesed. Ei tea, kas tegevusmaailma umbmäärasus oli taotluslik või ei jõudnud autor seda lihtsalt nii lühikeses loos pikemalt lahti kirjutada.

17.11.2013:

Praeguseks on mul loost ainult ebameeldivalt sogane mälestus... Et oli mingi roopiva koeraga detektiiv, vms. Nii et otsustasin hinde "2" peale langetada.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Saturday, November 9, 2013

Charles Strossi "Tulundusühistu klann"

Näib, et kogu see 6-osaline romaanisari on tegelikult mõeldud lihtsalt ühe pika romaanina, mis veidi kokkusurutumalt ja ilma osadeks tükeldamata mõjuks ilmselt efektsemalt. Alternatiivajalooliste paralleelmaailmade vahel rändamise ühendamine narkoäri ja tuumaterrorismiga on kahtlemata hea idee, sekka 11. septembri rünnakute järgse USA paranoilist õhustikku (NSA-st kirjutas Stross aastaid enne seda, kui see organisatsioon tänu Snowdeni paljastustele kurikuulsaks muutus). Mulle kui aurupungi fännile meeldis Uus-Britannia tegevusliin muidugi kõige rohkem...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Enderi mäng"/"Ender's Game"

Riik: USA

Aasta: 2013

Režissöör: Gavin Hood

Film mormoonist ulmekirjaniku Orson Scott Cardi samanimelise romaani põhjal, mis ilmus eesti keeles aastal 2000 ja mida ma ka umbes sel ajal lugesin. Cardi romaani näol on tegu romaanisarja esimese köitega, järjed pole seni eesti keeles ilmunud ja originaalis ma neid samuti lugenud pole.

Linateos tulevikusõjast, kus intelligentsete mittehumanoidsete tulnukate ("sipelgate", romaani eestikeelses tõlkes esines küll sõna "sitikas") invasiooni tagasitõrjumiseks koolitatakse Maa orbiidil asuvas sõjakoolis-kosmosejaamas välja üliintelligentseid lapssõdureid, oli minu meelest vägagi hästi õnnestunud. Ma ei tea, kas Hollywoodi filmide kvaliteet on viimasel ajal tõesti paranenud, aga päris korralikul tasemel lombitaguste SF-filmide otsa satub ikka päris tihti. See, et niivõrd keerulise süžeega ja ilma selge hea-kurja võitluse ning õnneliku lõputa romaan Hollywoodis ekraniseerimiseks ette võeti, on päris meeldiv üllatus. Huvitav, kas ülbe juudipoiss oli "poliitilise korrektsuse" huvides filmist välja jäetud...?

Saturday, November 2, 2013

Indrek Hargla "Süvahavva: Esimene suvi"

Sarja näinud ei ole, raamatu kohta ütleks, et selline päris lobe lugemine. Meenuvad Hargla varasemad etnohorror-tekstid ja Grpowski-sarja lood, esimesed Võrumaa õhustiku ning mõnede motiivide (Liina/Marta) põhjal, teised aga eksortsismikirjelduste järgi, kus ekstrasensid kasutavad oma töös moodsat elektroonikat. Ristimändide motiivi võib leida juba 1999. aastal Algernonis ilmunud "Uskmatuse hinnast", mis oli vähemalt minu mälu järgi "Süvahavvast" ikka märksa hoogsam ja vihasem tekst. Ja eks autori nägemus Eesti ajalugu kujundanud jõududest (kasvõi baltisakslastest ja kommunistidest) on selle aja peale jõudnud kõvasti muutuda ka, aga see on juba omaette teema...

Karakterite kohta ütleks, et see maale koliv haritlastest abielupaar jättis nagu suhteliselt juhmi mulje... kasvõi selle tõttu, et tausta uurimata tundmatusse kohta (mis pealegi ei asu Tartust väga kaugel) elama kolimine paistab päris mõtlematu tembuna, kui seal aga mingid üleloomulikud nähtused hakkavad ilmnema, hakkaks iga elementaarset enesealalhoiuinstinkti omav inimene lahkumise peale mõtlema. Lapsed olid neist märksa värvikamalt kirja pandud ja vähemalt Arnika jättis ka terasema mulje.

Alžeerias toimuva sõjategevuse mainimine tekstis näib veidi anakronistlik, verine kodusõda selles riigis möllas peamiselt 1990-ndatel ja aastast 2002 on seal rahulik olnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis