Otsustasin lõpuks maksimumhinde kasuks. "Peidus perekond" meeldis mulle veidi rohkem kui sarja esimene osa, seda eelkõige tänu mõnusalt aurupungiliku Uus-Inglismaa mängutoomisele, mille olemasolu põhjenduseks on loodud ka päris täpne alternatiivajalooline taust.
Eks see sari Zelazny "Amberi"-tsüklit veidi meenutab, ent erinevalt Zelaznyst ei kirjelda Stross paralleelmaailmu visandlikult, vaid pigem detailselt ja põhjalikult.
Minu meelest on tegu parima "Skarabeuse" raamatuga pärast Kir Bulõtšovi autorikogu. Viimastel aastatel näib, et vene keelest tõlkides teeb Arvi oluliselt parema valiku kui muu maailma autorite puhul.
Boriss Rudenko "Semiliranda kingid"
Boriss Rudenko "Ei mingit probleemi!"
Svjatoslav Loginovi "Rotipüüdja Hans"
Pärast mõningast kõhklust otsustasin maksimumhinde kasuks. Tegu on ikkagi päris ilusaid looduskirjeldusi sisaldava ajaloolise fantaasialooga, millest lõppkokkuvõttes sümpaatne mulje jäi.
"Rotipüüdja Hans" kujutab endast töötlust tuntud keskaegsest saksa legendist Hamelni linna rotipüüdja teemal, mis peaks kõigile tuntud olema. Selles 13. sajandi Saksamaal asetleidvas loos on legendi sündmusi kirjeldatud veidi teisiti, loo peategelaseks ongi rändurist rotipüüdja Hans, kes on villepillimängu abil saanud omalaadseks "loomade käskijaks". Arusaadavalt viivad Hansu võimed ta konflikti kirikuga, mis peab neid nõiduseks...
Keskaegset Saksamaad on selles loos päris detailselt kirjeldatud, võib arvata, et autor on vähemalt teatud määral ajaloohuviline. Selles osas meenutas lugu Hargla loomingut. Tõlke seisukohast ei saanud ma väga hästi aru, miks osadele saksa lastele olid eesti nimed (Mari, Liispet) tekkinud.
Svjatoslav Loginovi "Quest"
Loginov oli minu jaoks enne käesoleva antoloogiaga tutvumist tundmatu autor, ent nähes antoloogia sisukorras lugu pealkirjaga "Quest", turgatas kohe-ahaa, see ongi see lugu, millest Jyrka Estconidel alati rääkida armastab!
Loo sisust on eelmises arvustuses juba räägitud, nii et seda üle kordama ei hakka. Fantasyklišee kirju seltskonna rännakust mingi müstilise eesmärgi täitmiseks on siin tõesti mõnusa absurdini viidud ja loole võib südamerahuga maksimumhinde panna.
Andrei Stoljarovi "Kaaren"
Sankt-Peterburis toimuva sündmustikuga lugu on esitatud kuivikust teadusemehe silme läbi, kes kohtub üle pika aja oma veidrikust endise koolivennaga. Too veedab oma päevi vanas majas kummalise naisterahva Olga ja lugematute raamatute ning käsikirjade seltsis. Mees on suutnud luua "absoluutse teksti", mis muudab kirjanduslikud maailmad reaalseks...
Hinne on antud puhtalt subjektiivsetel kaalutlustel-objektiivselt võttes võib see lühiromaan olla kirjanduslikult kõrgel tasemel ning veidi unenäoline stiil ja kirjeldused leitsakust ning paduvihmadest haaratud Peterburist jätsid päris hea mulje, ent tervikuna polnud see lugu päris minu maitsele ega suutnud kaasa haarata. Vihjeid vene (ja mitte ainult!) kirjandusklassikale on "Kaarnas" päris kõvasti, ühes kohas tsiteeritakse ka Sienkiewiczi romaani "Tule ja mõõgaga" algust, ent tõlkijale pole mainitud romaani eestikeelne tõlge nähtavasti tsiteerimiseks kätte sattunud...
Aleksei Kalugini "Serjožik"
Veidi meenutas ühes Hitchcocki antoloogias ilmunud lugu, mille autor ja pealkiri mulle praegu ei meenu, ent kus oli juttu üleloomulike võimetega poisist, kes endale vastumeelseid külaelanikke "mulla alla mõtleb". Erinevalt selle loo peategelasest oli Serjožik pigem heasüdamlik ohmukene, kes aga ei kõhelnud ülekohtu eest julmalt kätte maksmast.
Lugu oli täitsa korralik vene etnohorror. Maale kolinud rikkurite käitumine jättis realistliku mulje ja eks sellised vaenulikud ning pingelised suhted on naabrite vahel ka Eesti linnalähedastes maakohtades, vähemalt minu kogemuste põhjal.
Maria Galina "Teejuht"
Lugu tulevikust, kus inimesed on ussiaukude kaudu ja silmitute koeralaadsete tulnukate argoste abiga hõivanud hulgaliselt teisi planeete. Maast on saanud hõredalt asustatud hiiglaslik "looduskaitseala".
Loo minategelaseks ongi argosega sümbioosis elav "sukelduja" ehk kosmosehõivaja, kes saabub Maale, kohtumaks virtuaalreaalsusest tuttava naisterahvaga. Peagi hakkab nende kuuma armusuhet rikkuma asjaolu, et Maa inimesed pole "sukeldujasse" ja argosesse just kõige sõbralikumalt meelestatud...
Lugu ei tekitanud minus just tohutut vaimustust, ent oli korralikult kirja pandud ja saab seega "4" kätte.
Maria Galina "Lodusaared"
Omapärase õhustikuga lugu kodusõja-aegsest Venemaast kuskil täpsustamata jõgedepiirkonnas. Paadimehe tütar tutvub haavatud bolševikust fanaatikuga. Tegelikult pole aga miski nii, nagu paistab...
Olen antoloogia "Kaaren" vahendusel jõudnud praeguseks tutvuda kahe Galina looga ja võin öelda, et tegu on omalaadse autoriga-kirjanduslikus mõttes hästi teostatud tekstid, mis sisaldavad palju looduskirjeldusi, ent jätavad mind lõppkokkuvõttes millegipärast pigem külmaks. Muide, käesolevas veidi diiselpungiliku õhustikuga tekstis mainitud Bogdanovi-nimeline tegelane oli toonasel Venemaal ka tõesti olemas ja kirjutas ka Marsi-teemalise ulmeromaani "Punane täht", mida ma ise pole küll lugenud.
Oleg Divovi "Meie töötame raha eest"
Suur osa lühiromaanist koosnes dialoogidest ja ausaltöeldes oli nende kahe pearahaküti ärplemist kohati päris tüütu lugeda. Mõnes komöödiafilmis (näiteks Depardieu` ja Richardiga peaosades) oleks see ehk päris naljakas olnud, aga ilukirjanduslikus tekstis mitte. Lõpp aga läks huvitavamaks ja see tõstab hinde "4" peale.
Omamoodi kummastav, et pärast eestikeelse tõlke läbilugemist olen ma selle lühiromaani esmaarvustaja Baasis, sest kindlasti on paljud vanema põlvkonna ulmefännid "Viimast inimest Atlantisest" vene keeles lugenud.
Lühiromaan algab paljutõotavalt-igavlev Ameerika miljonär hakkab Atlandi ookeanist kadunud Atlantise jälgi otsima, kaasates selleks terve allveelaevastiku. Lõpuks leitaksegi Lääne-Aafrika ranniku lähedalt ookeanipõhjast Atlantise säilmed. Edasi algab juba ühe teadlase fiktiivne ümberjutustus merepõhjast leitud pronksraamatu põhjal, milles räägitakse pronksiaegsest Atlantise tsivilisatsioonist ja supervõimust. Suhteliselt lühikesse teksti mahuvad nii eksootilised kirjeldused Atlantisest, salateadmisi valdavate preestrite intriigid Atlantise kuninga käpa all hoidmiseks, orjade ülestõus, kaks armastuslugu kui ka Atlantise hävimine vulkaanilise katastroofi tulemusel.
Beljajevi loomingu kohta võiks öelda, et tegu on päris tüüpilise 20. sajandi alguse pulpiga ja seda, mis riigis see on kirjutatud, saab aru ainult põhjalikumalt teksti analüüsides-näiteks orjade ülestõusust poleks Lääne autorid ilmselt kirjutanud. (Veidi kentsakas, et Nõukogude ajal piirdus Beljajevi eesti keelde tõlkimine vaid sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" ilmunud kaht romaani sisaldava köitega.) Üldiselt on autor mulle sümpaatse mulje jätnud, ent käesolevat teksti lugedes oli kohati tunne, nagu loeks mingit Tarlapi viletsamat romaani-ennemuistsel ajal madistavad mingid imelike nimedega tegelased, muistse ühiskonna sotsiaalseid suhteid on aga kirjeldatud läbi lihtsustatult "kriitilise" vaatevinkli. Eriti lõpupoole hakkas tekst minu meelest ära vajuma.
Kokkuvõttes polnud siiski tegu väga halva looga. Hinde osas kaalusin "4" ja "3" vahel... Olgu siis "3" tugeva plussiga.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
Romaan on otsene järg loole "Euromant", samasse tsüklisse kuulub ka Tänava poolt J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kaelani vaakumis", mille tegevus toimub küll pikalt pärast "Euromandi" ja "Mehitamata inimeste" sündmusi. Käesolevas romaanis kirjutatakse "Euromandist" tuttav küberpungilik tulevikumaailm põhjalikult lahti.
Kauges tulevikus on Virumaa muutunud Sosnovõje Bori tuumajaama tabanud katastroofi tagajärjel radiaktiivseks ja elamiskõlbmatuks "tsooniks". Hiina on vallutanud Venemaa ja enamiku Eesti elanikest moodustavadki hiina immigrandid ning valdavalt sõja järel Eestisse põgenenud venelased. Minakangelaseks on eestlasest häkker, kelle armastatu Sirts (ehk Jelena) "Euromandis" kirjeldatud sündmuste järel toimunud ja ühe korporatsiooni poolt läbi viidud kättemaksurünnakus surmavalt vigastada saab. Sureva tüdruku teadvus õnnestub ajust eemaldada ja Tallinnas Patarei vanglas asuvas hiinlastele kuuluvas Ühishaua-nimelises ettevõttes digitaalselt talletada, ent teadvusele uue keha loomine käib teadaolevalt teadusele veel üle jõu. Kui aga failid Sirtsu teadvusega Ühishauast ära varastatakse, muutub asi kahtlaseks ja varaste jälitamine viib minakangelase oma kunagisse kodulinna Jõgevale, millest on saanud Virumaalt pärit põgenike keskus ning tõeline mutandipesa, millest enamik Eesti elanikke parema meelega eemale hoiab...
Tegu on hoogsa, sünge, julma ja seejuures kohati vaat et isegi südamliku romaaniga. Lugedes tekib paralleele klassikalise küberpungiga (a la William Gibsoni "Neuromant"), eriti aga Strugatskite "Väljasõiduga rohelisse", millele retked inimtühja Virumaa "tsooni" ilmselgelt vihjavad. Kirjeldatud tuleviku-Eesti on tõeliselt morn ja düstoopiline ning eks tänapäeva Eesti kohta käivat sotsiaalkriitikatki ole siin romaanis parajalt, samas mitte nii palju, et tüütuks muutuda. Kuuldavasti kunagi sotsiaaltöötajana tegutsenud autorile pole elu süngem pool võõras ja seega ei tasuta ka imestada, kui tema loomingu kõrvaltegelaste hulgas kohtab asotsiaale, vigaseid ning muid eluheidikuid, mis omakorda sobib päris hästi küberpungiliku õhustikuga. Rahvussuhteid on seevastu kujutatud neutraalsemas ja multikultuursemas võtmes, kui see Eestis üldiselt tavaks. Mainitud asjaoludest vast tähtsaimgi on alanud sajandi tehnikasaavutuste ja ideede, nagu näiteks bioprintimise, droonide ning liikuvate rongiperroonide kasutamine tekstis. Kõik see kokku annab romaani, mis sobib oma õhustiku poolest täpselt Eestisse aastal 2013-äng, sotsiaalsed pinged ja masendus on siin kombineeritud uue ning kogu maailma muutva tehnilise revolutsiooni ootusega. Ulmekirjandus peegeldab alati oma ajastu meeleolu ning "Mehitamata inimesed" (selle veidra pealkirja all on mõeldud bioprinditud inimkehasid, mida pole veel teadvusega varustatud) saab sellega suurepäraselt hakkama.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=83432
Hinde osas kõikusin "4" ja "5" vahel... Olgu siis "5-". Triloogia esimene osa meeldis mulle millegipärast rohkem, ilmselt tänu oma põnevamale ja paremini välja arendatud süžeele. Siin raamatus kiskus tegevus kohati liiga hüplikuks sahmerdamiseks. Samas oli häid ideid selleski romaanis kõvasti, kasvõi eugeenikute leiutatud uut tüüpi ühistransport, mis kujutas endast nende poolt välja aretatud hiidskarabeuste kesti ja jalgu, mis auru jõul tänavail liikudes rahvast vedasid.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79895
