E. F. Bensoni "Õudusesarv"

"Aednik"

Klassikaline inglise tondijutt kolmeliikmelisest seltskonnast (kaks härrasmeest ja ühe mehe abikaasa), kes jõulupuhkuseks üüritud majas ning selle ümbruses üleloomulike nähtustega kokku puutuvad...

Tegelikult on sellistele tekstidele mingit hinnangut anda väga raske. Lugu on väljapeetud stiilis ja oma ajastus kahtlemata hästi teostatud, ent midagi vapustavat ega üllatavat selles pole. "3" oleks justkui liiga karm hinne, sest iseenesest ei kirjuta Benson ju halvasti, ent "4" on ilmselgelt liiga kõrge hinne. Olgu siis "4-".

"Nägu"

20. sajandi alguse Inglismaa. Noore koorekihi hulka kuuluva abielunaise Hester Wardi elu oleks suhteliselt õnnelik, kui teda ei hakkaks taas painama lapsepõlvest tuttav hirmuunenägude seeria, mis kordub kahel teineteisele järgneval ööl...

Korduvate õudusunenägude motiiv esines ka Bensoni loos "Tornikamber", mille eestikeelset tõlget aastate eest Mardusest loetud sai. Käesolev lugu paistab silma hästiloodud unenäolise õhustiku poolest. Kunstnik van Dycki näol, kelle loomingule on tekstis vihjatud, on mõistagi tegu ajaloolise isikuga, ent maal Roger Wyburnist kuulub autori fantaasia valdkonda.

Loole võiks ette heita sündmustiku teatud ettearvatavust-alates kohast, kus arst soovitas Hesterile puhkust maapiirkonnas, polnud enam raske mõistada, mis hakkab edasi juhtuma...

"Pühamu"

Inglise koorekihti kuuluv härrasmees Francis Belton (peategelase sotsiaalne taust ei tohiks Bensonit lugedes vähimagi üllatusena tulla, sest paistab, et vaestest ega heidikutest see autor ei kirjutanud) saab ootamatult teada oma onu surmast ja sellega kaasnevast pärandusest. Pärandusega kaasneb ka kohustus maksta aastas 500 naela onu sõbrale Owen Bartonile. Francis saab kadunukese advokaadilt kuulda ka tolle surma põhjustanud võikast haigusest, mis tolle keha elusalt mädanema ja ussitama pani. Ta kolib koos oma lesestunud õe ja tolle väikese pojaga onult päritud majja, ent kurjakuulutavad sündmused ei lase ennast kaua oodata...

Kuidagi aegunud ja ülemäära pateetilise mulje jättis see lugu. Satanistidest kurikaelad tundusid haledad ja saamatud, ka ei seisnenud nende kurjus milleski peale satanismi (mis pole ju ratsionaalselt võttes midagi hullemat kui lihtsalt üks veider usulahk), samuti kippusid nad ise millegipärast üleloomulike jõudude ohvriks langema. (Eriti kummaline on stseen, kus satanist, keda ähvardatakse politseiga, satub sellisesse hirmu, nagu ähvardaks inkvisitsioon teda tuleriidale saata ja hakkab end pateetilises ning õõnsas kõnepruugis välja vabandama). Samas oli loo õhustik Bensonile omaselt päris hästi loodud, nii et hindeks "3+".

"Tempel"

Käesolev Bensoni lugu jutustab siis järjekordselt Inglise härrasmeestest, kes sedapuhku "aktiivse puhkuse" raames Cornwallis muistseid keldi artefakte uurivad ja druiididega seotud süngete saladuste otsa komistavad. Lugu jäi kuidagi kahvatuks ja sellest ka hinne.

"Jaht Acnaleishis"

Eelmisele arvustusele tuleks lisada, et loo tegevus ei toimu Inglismaa, vaid Šotimaa kauges kolkas, kuhu inglastest peategelased jahiretkele lähevad.

Minu meelest jääb loos puudu heale õudusjutule vajalikust teravusest, ka on selle süžees rohkelt küsitavusi. Ma ei kujuta ette, et piirkonnas, kus kohalikud on oma ebausu nimel valmis isegi mõrvaks, saaks üldse mingist jahiteenuse pakkumisest juttugi olla (Briti saared ei paista praegu ega paistnud ka sadakond aastat tagasi silma ulukite rohkuse poolest, nii et keeld jäneseid tappa tuleks jahimeestest külalistega suheldes varem või hiljem päevakorda). Küsitav on ka loo kuulumine ulmekirjanduse valdkonda.

"Telliseahjuga maja"

Õudusloo minategelaseks on (üllatus-üllatus!) maapiirkonnas koos sõbraga puhkamas (täpsemalt lõhepüügiretkel) viibiv Inglise härrasmees. Sõbrad ööbivad kahtlaselt odava hinna eest üüritud häärberis, millega sugugi kõik korras ei ole...

Seniloetud Bensoni tekstidest meenutas "Telliseahjuga maja" mulle enim maakeelse autorikogu "Õudusesarv" avalugu "Aednik". Lisaks sarnastele joontele süžees oli sarnane ka loost jäänud mulje-korralikult teostatud tondijutt, ent ei midagi vapustavat. Loo hindeks "4-".

"Negotium Perambulans"

Lugu keskealisest Inglise juristist, kes naaseb Londonist üksildasesse Cornwalli külla, kus ta oli poisipõlves tädimehe majas kopsuhaiguse ravimise otstarbel kolm aastat elanud. Külas ringlevad legendid joodikuid ja kõikvõimalikke muid patukotte jahtivast müstilisest kollist, millel üllatuslikul kombel näib tõepõhi all olevat...

Kuidagi õõnsa ja igava mulje jättis see jutt, ilmselt on tegu minu poolt seniloetud Bensoni tekstidest kõige nõrgemaga.

"Õudusesarv"

Inglasest minategelane istub Šveitsi mägikuurortis ja kuulab rahvuskaaslase pajatust kääbuslike lumeinimeste rassist, kes pesitsevad maailma eri paigus asuvates kõrgmäestikes (lisaks Alpidele kahtlustatakse nende olemasolu ka Himaalajas) ja röövivad mõlemast soost inimesi soojätkamise eesmärgil. Peagi saab ta teada, et jutt vastab tõele...

Tekst on kirjutatud paarkümmend aastat enne Džomolungma esmakordset hõivamist (millega seotud Briti mägironijate plaanidele vihjatakse ka tekstis) ehk siis ajastul, mil ulmekirjanike fantaasia lubas kõrgmäestikesse vabalt ka tundmatuid mõistuslikke rasse paigutada (seda on tehtud hiljemgi, ent aastal 1922 mõjus see ilmselt veidi usutavamalt kui tänapäeval). Samas ilmnevad loos ka autori kummalised seksuaalsed kompleksid ja foobiad. "Õudusesarv" on ühelt poolt õudusjutt, ent samahästi võib selle ka teaduslikuks fantastikaks liigitada. Loo hindeks "4-".

"Sammud"

Lugu 20. sajandi alguse Egiptuses Aleksandria linnas tegutsevast (suhteliselt südametust) Briti ärimehest-sahkerdajast, kes hakkab õhtuti klubist naastes kuulma salapärase jälitaja samme...

Minu meelest on tegu suhteliselt tuima ja igava tekstiga, seda hoolimata eksootilisest tegevuskohast, millega seotud võimalusi pole autor suutnud täielikult ära kasutada. Puänt loo lõpus tõstab hinde "3" peale.

"Olevus elutoas"

"Hr Tilly seanss"

Tegu polegi õieti õuduslooga, vaid müstilise süžeega följetoniga 20. sajandi alguse Inglismaal suurt populaarsust omanud šarlatanidest spiritistide teemal. Loo peategelane, Tilly-nimeline härrasmees jääb spiritistlikule seansile kiirustades aurutraktori alla ja litsutakse lapikuks. Maisest kehast lahkunud Tilly vaim jõuab siiski seansile, kus ta surmast veel kuuldudki pole...

Lugu polnud otseselt halvasti kirja pandud, ent midagi erilist selles samuti pole ja tekstis käsitletud probleemid peaksid tänapäevase lugeja suhteliselt külmaks jätma.

"Ahvid"

Loo peategelasteks on erinevatele teadusharudele pühendunud sõbrad, loomade vivisektsiooniga tegelev kirurg Morris ja egüptoloogist arheoloog Madden. Egiptusesse teaduslikule ekspeditsioonile suunduv Madden püüab Morrist ühise õhtusöögi käigus veenda temaga kaasa tulema ja kirurgitööst puhkama, ent töönarkomaanist Morris keeldub. Sõprade õhtusöögi ja vestluse katkestab Morrise majja roomav tundmatut päritolu murtud selgrooga ahvipärdik, kelle peal kirurg otsustab selgroo lappimist eksperimenteerida. Madden suundubki Egiptusesse ja veidi aja pärast järgneb talle üllatuslikult ka Morris, kes on hakanud kannatama veidrate hallutsionatsioonide all ning kellele psühhiaater on tungivalt soovitanud tööst puhata...

Bensoni kohta päris hea lugu. "Ahvid" on mitmekihiline tekst, milles on põimitud erinevad 20. sajandi alguses "kuumad" teemad nagu vivisektsionism ja egüptoloogia. Maksimumhindest jäi minu jaoks loos nagu midagi puudu, ent "4+" saab see kindlasti kätte.

"Mereröövlid"

Keskealine edukas ettevõtja suundub Londonist külastama oma lapsepõlvekodu Cornwalli poolsaarel-reis, mis äratab temas ülimalt kirkaid mälestusi kaugetest aegadest. Maja, kus ta üles kasvas, on aga vahepeal maha jäetud ja seda peetakse kummitavaks kohaks...

"Mereröövlite" näol pole kindlasti tegu õudusjutuga, pigem on see veidi bradburylik melanhoolne-nostalgiline tekst, milles ei puudu siiski ka mõningane fantastiline element. Ehkki mulle sellised tekstid enamasti väga ei meeldi, jättis käesolev jutt päris sümpaatse mulje-võimalik, et haakub ka mu praeguse meeleoluga...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

John Varley "Millennium"

Olen Varley loominguga varem tuttav Skarabeuse poolt mõne aasta eest üllitatud eestikeelse "duubelkogumiku" kaudu, mis sisaldab endas lisaks selle autori kahele loole ka kaht Gene Wolfe`i teksti. "Millenniumil" on teatavaid sarnasusi Skarabeuse "duublis" ilmunud kahe tekstiga, eriti aga lühiromaaniga "Vajuta ENTER"-1980. aastate USA õhustik ja äärmine morbiidsus-kõik, mis puutub surma, laipadesse ning igasuguste vigastuste detailsetesse kirjeldustesse, näib autorile vägagi südamelähedane olevat. Ning sarnaselt mainitud lühiromaaniga on ka siin olulisel kohal kahe elust räsitud ja suure vanusevahega tegelase armastuslugu, ehkki toimuv on sedapuhku hoopis keerulisem.

Eelarvustajad on romaani süžeest juba mõnevõrra rääkinud, nii et seda ma siinkohal üle kordama ei hakka. Mainiks siiski ära, et lennunduse (ja lennuõnnetustega) seotud teemad on autor endale tõesti väga põhjalikult selgeks teinud ning need kirjeldused jätavad suhteliselt pädeva mulje. Nüüd, 2014. aasta lõpul tekib romaani lugedes muidugi kõikvõimalikke seoseid, mis kirjutamisajal olid vaid kauge tulevik-oleme me ju kuulnud viimase aasta jooksul uudistest reisilennuki müstilisest kadumisest ookeaniavaruste kohal ja näinud nutiseadmetega filmitud kaadreid Ukraina kohal alla tulistatud reisilennuki rusudest. Ka Billi tegelaskuju on hästi õnnestunud-selline alkoholilembene küünik, kes meenutab mõnevõrra "karmi koolkonna" eradetektiive.

Ehkki lugedes tundus "Millennium" kohati veidi ebaühtlase tekstina, otsustasin lõpuks siiski maksimumhinde kasuks, sest tegu on sellise head tüüpi klassikalise SF-iga, milles käsitletavad probleemid jäävad meelde ja panevad mõtlema.

Pealkirja tähendus jäi veidi segaseks-mingist "aastatuhandest" polnud romaanis ju juttu, ajarändurid saabusid pea 8000 aasta kauguselt tulevikust. Samas mainib autor järelsõnas, et tegu on vihjega Ben Bova samanimelisele romaanile, nii et ilmselt ei peagi seda pealkirja sõna-sõnalt võtma. (Muidugi ei saa ka välistada, et tegu on vihjega millenniarismile ja muudele apokalüptilistele teemadele.)

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tim Powersi "On Stranger Tides"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Siim Veskimehe "Haldjaradade ahvatlus"

Käesolev romaan kujutab endast siis Veskimehe uue romaanisarja avateost... vähemalt võib nii öelda romaani lõpu põhjal, mis mitte midagi ei lõpeta. Romaanis on sedapuhku juttu dimensioonirändudest ja vihjeid autori varasematele teostele, mis sama teemat käsitlevad, leidub siin kuhjaga. Rohkelt vihjatakse ka välismaistele ulmetekstidele-Bradbury loo "Draakon" olemasolu meenus mulle aastate tagant just käesolevat romaani lugedes.

Sisust: on mingi salajase organisatsiooni korraldatav ekspeditsioon Põhja-Norrase, milles ka eestlasest peategelane (kes millegipärast esineb kummalise nime Oldi Kafac all) osaleb. Jäämerel Norra-Vene piiri kandis kisuvad asjad ekspeditsiooni jaoks juba ohtlikuks ja peagi satutakse ka paralleelmaailma...

Romaani headest külgedest: worldbuilding tuleb Veskimehel talle omaselt hästi välja ja märulistseene lugedes igav ei hakka. Ka kõike seda, mis Veskimehe loomingus halb on, on selles romaanis nagu veidi vähem. Veidi on muudetud peategelase olemust ja tema suhteid kaasinimestega-peategelane polegi mingi übermachost ülbe füüsikageenius, vaid hoopis veidi nohiklik bioloog. Ja naised, kellega ta romaani kestel vahekorras on, on täisealised ning neil on suured rinnad. Paternalistlikku targutamist ja maailmaparandamist on "Haldjaradade ahvatluses" võrreldes mõne autori varasema romaaniga oluliselt vähem-kohati küll kiidetakse Simi-nimelise paralleelmaailma kastiühiskonda, ent see kõik ei torka niiväga silma, kui näiteks "Lõputus juunis" või "Asteriuse kodutees".

Halvad küljed. Romaani tegelased on äärmiselt tuimad ja skemaatilised, lisaks on autor talle omaselt toppinud teksti rohkelt tuima, emotsioonitut erootikat. Kohati jääb mulje, et peategelase peamiseks eesmärgiks on liikuda tuima robotina punktist A punkti B ja paarituda tee peal kõigega, mis sõltumata liigilisest kuuluvusest naisterahvast meenutab. Pidev seks ja killurebimine kõige sobimatumates olukordades muudavad romaani tegelaste käitumise psühholoogiliselt usutamatuks.

Hindest. "3" oleks justkui veidi liiga karm, sest ega "Haldjaradade ahvatlusi" lugedes ju otseselt igav ega ebameeldiv ei olnud, aga "4" oleks ilmselgelt liiga kõrge hinne, sest miinuseid oli romaanil ikka samuti kõvasti. Olgu siis "4" pika miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Henry S. Whiteheadi "Lääne-India valgus"

Mõned lood kogumikus olid päris head, ent paraku jätab Whiteheadi looming võrreldes tema kaasaegsete klassikutega, nagu Howard, Lovecraft ja Smith, suhteliselt aegunud mulje. Lääne-India folkloor ja ajalugu on kahtlemata põnevad teemad, ent autor ei suuda justkui oma tegevuskohtade võimalikku potentsiaali täiel määral ära kasutada.

"Puumees"

20. sajandi alguses Ameerika Neitsisaartel (tegu on umbes 100 000 mustanahalise elanikuga USA-le kuuluva Kariibi mere saarestikuga, mis on tänini poolkoloniaalses staatuses) oma elust kaheksa aastat veetnud ja sealses õhustikus toimuvate lugude kirjutamisele keskendunud õuduskirjaniku maakeelse kogumiku avajutt on minu meelest pigem selline müstiline olukirjeldus... hoolimata kohati dramaatilisest sündmustikust siin midagi väga õudset ei ole.

Loo minategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel Neitsisaari külastama sattunud Ameerika härrasmees Canevin. Hiljuti taanlastelt ostetud koloonias võetakse ta tema endagi jaoks üllatusena lahkelt ja suurejooneliselt vastu, sest tema kadunud vanaonu oli olnud seal tuntud suhkruroofarmi-omanik. Vanaonule kuulunud mahajäetud farmi külastades näeb Canevin ühel hetkel kummalist vaatepilti-kookospalmipuud embavat ja omaette pomisevat mustanahalist noormeest. Toimuva seletus kuulub üleloomulikku valdkonda-aga järgnevast võivad kõik huvilised juba ise lugeda, tekst on eesti keeles kättesaadav.

Nagu juba öeldud, on tekst õudusloona suhteliselt väheütlev... ja eks selliseid õuduslugusid, mille sisuks vale asja torkimine isiku poolt, kes seda mitte torkima ei peaks, ole küll ja küll kirjutatud-isegi mina, kes ma olen pigem teadusliku fantastika ning fantasy austaja, olen neid kuhjaga lugenud. Loodetavasti on kogumiku järgmised lood huvitavamad.

Autori stiili kohta veel nii palju, et teatud sarnasused tema kaasaegsete, samuti Weird Talesis oma jutte avaldanud Howardi ja Lovecraftiga on täiesti olemas.

"Williamson"

Minu meelest on see jutt nii halb, et on peaaegu hea. Idee on nii absurdne, et enamik autoritest selle peale ei tulekski. Kindlasti tuleb ära märkida loo kohatist homoerootilist kallakut-Canevini "intiimse sisuga" kiri, milles palub lesestunud Williamsonil enda juurde kolida, detailsed kirjeldused jõusaalis treenivast ja higist läikivast Williamsonist, jne.

"Chadbourne'i episood"

Minu meelest on see jutt nii halb, et on peaaegu hea. Idee on nii absurdne, et enamik autoritest selle peale ei tulekski. Kindlasti tuleb ära märkida loo kohatist homoerootilist kallakut-Canevini "intiimse sisuga" kiri, milles palub lesestunud Williamsonil enda juurde kolida, detailsed kirjeldused jõusaalis treenivast ja higist läikivast Williamsonist, jne.

"Jumala lahkumine"

Käesoleva loo näol on tegu raamjutustusega, mida Canevin kuuleb kirurgi doktor Pelletier` käest. Pelletier on oma varasema praksise käigus Haitil kohtunud kummalise ameeriklase Carswelliga. Carswell on pärast seda, kui arstid on tal väidetavalt surmava kasvaja avastanud, jätnud maha oma senise elu ja läinud Haiti metsikusse loodusse pardikütiks, saades hea klapi ka kohalike neegritega ning pühendudes nende veidratesse ebausukommetesse. Ühel päeval kaotab Carswell teadvuse ja neegrid panevad tema kallal toime kummalisi riitusi, misjärel kasvaja hakkab ennast lõpuks tunda andma ning ta on sunnitud Port au Prince`i dr Pelletier` juurde operatsioonile minema...

Lugu pole iseenesest väga halb, aga midagi vapustavat selles samuti pole ja teravusest jääb nagu puudu. Hindeks "3" tugeva plussiga.

"Cassius"

Kui eelmised Whiteheadi maakeelsest kogumikust "Lääne-India valgus" loetud õuduslood kippusid mulle suures osas jätma pigem igava- ja tuimavõitu ning ajahambale jalgu jäänud muljet, siis "Cassius" oli meeldiv üllatus, eelkõige just oma lõpplahenduse poolest. Loo temaatika meenutab väga sama autori samal aastal ilmunud "Jumala lahkumist", ent "Cassius" on teostatud hoopis teises võtmes.

Loo tegevus leiab taaskord aset Lääne-Indias ja see kujutab endast Gerald Canevini minajutustust, kes palkab oma majapidamisse Brutus Hellmani nimelise mustanahalise teenri. Brutuse kubemelt on vaja mingi kasvaja eemaldada ja Canevini kirurgist sõber Pelletier teeb selle ka ära. Veidi aja pärast leiab Canevin oma majapidamise õuelt miniatuurse Aafrika pärismaalaste hüti, mida peab laste mänguasjaks. Veidi aega hiljem ründab Brutust une pealt mingi väike kummaline olend ja närib ta jalga...

"Cassiuses" on teatud hoogsust ja teravust, mida üldiselt kipub Whiteheadi lugudes väheks jääma. Kui veel poole loo peal kõhklesin, kas selle hindeks peaks saama "3" või "4", siis pärast lõpplahenduseni jõudmist otsustasin maksimumhinde kasuks.

Lõpetuseks mainiks veel, et olin sellest, et kunagi 18.-19. sajandi vahetusel USA-s neegerorjadele ladina (konkreetselt Vana-Rooma komöödiatest pärinevaid) nimesid pandi, täiesti teadlik, aga et sarnased nimed olid (vähemalt Whiteheadi teksti uskudes) mustanahaliste seas levinud ka 20. sajandi alguse Lääne-India saartel, tuli mõningase üllatusena.

"Must Tancrede"

Seekordne Gerald Canevini minajutustus pajatab meile Lääne-Indias Saint Thomase saarel asuvast vanast hotellihoonest, milles kummitab 19. sajandi alguses Taani koloniaalvõimude poolt surnuks piinatud neegrite ülestõusu juhi Musta Tancredi vaim ehk džambii...

Autoril on õnnestunud loos Neitsisaarte õhustik päris mõnusalt edasi anda ja ka piirkonna ajaloole huvitavaid vihjeid tuua. Paraku on lool sama häda, mis mitmetel teistel Whiteheadi tekstidel-see ei jõua õieti kuhugi välja, autor ei oska lugu nii lõpetada, et see tõesti karmilt mõjuks. Ilmselt sai ta sellest ka ise aru, pannes minategelase suu läbi kirja vabanduse, et "tegu pole romantilise seiklusjutu, vaid tõestisündinud looga". Muide, loo käik, sealhulgas ka Canevini krabi-/tarantlijaht hotellis olid suhteliselt etteaimatava käiguga, vähemalt neile, kes on "Addamsite perekonna" filme näinud.

Loo hindeks "3" tugeva plussiga.

"Must elajas"

Gerald Canevini järjekordse minajutustuse keskmes on Ameerika Neitsisaartel asuv Taani võimu ajast peale mahajäetud maja, mille omanik on aastakümnete eest Šotimaale kolinud. Maja haldamine on eaka taanlasest juristi vastutusel, kes keeldub seda välja üürimast. Lõpuks üüritakse maja ühele ameeriklastest perele. Varsti pärast seda tabavad pereema võikad optilised illusioonid ja Canevin asub salapärase maja minevikuga seotut uurima...

Loo hinde osas kõhklesin mõne aja "3" ja "4" vahel, otsustades lõpuks "4-" kasuks.

"Lääne-India valgus"

Käesolevas loos satub Canevin siis mingi müstilise maali otsa, millel on kujutatud piraadi hukkamist sadakond aastat varem ja kus hukatava kujutis näib otsekui elavat...

Pean tunnistama, et kui seni on Whiteheadi looming tema maakeelse kogumiku põhjal jätnud üldiselt pigem sellise keskpärase mulje, siis käesolev lugu tundus juba päris paha. Lugu on oma pateetilisevõitu, vanamoodsa ja igava stiiliga ilmselgelt ajale jalgu jäänud ning tundub, nagu ei pärineks see mitte aastast 1927, vaid sadakond aastat varasemast ajast.

Sarnasel teemal on ka hiljem ja paremini kirjutatud, esimese asjana meenub Stephen Kingi "Maanteeviirus suundub põhja poole".

"Seitse keerdu poomisnööril"

Eelarvustaja on mind lühiromaani sisukokkuvõtte tegemise kohustusest säästnud... ütleks vaid, et on raske mõista, miks pidi autor kirjutama samal teemal (ja sama peategelasega) kaks erinevat teksti, mille võinuks vabalt ka ühendada.

Lühiromaani kohta võiks öelda sama, mis "Lääne-India valguse"-nimelise loo kohta-igav, pateetiline, justkui reaalsest kirjutamisajast sada aastat varasemast perioodist pärinev. Hinde osas otsustasin siiski lõpuks "3-" kasuks... päris nii tüütu, kui "Lääne-India valgus" "Seitse keerdu poomisnööril" minu meelest ei olnud, ehk seetõttu, et tegevust on rohkem ja õõnsat pateetilist dialoogi vähem, ka valmistavad viimased read võrreldes "Lääne-India valgusega" mõningase üllatuse.

Lõpetuseks võiks veel öelda, et "Seitsmes keerus poomisnööril" läheb Whitehead enda loodud Lääne-India pseudoajalooga mõnevõrra vastuollu. Kui loos "Must Tancred" on mainitud tegelase juhitud orjade ülestõusu toimumise ajaks aasta 1833, siis käesolevas lühiromaanis on Tancredi hukkamisega lõppenud sündmused paigutatud hoopis aastasse 1733 ehk sajandi võrra vanemasse aega. Ja piraadid aastal 1825 hukkavaks timukaks on Ajax Mendoza, kes peaks olema justkui Tancredi hukanud Achilles Mendoza pojapoeg.

"Huuled"

Kogumiku "Lääne-India valgus" lõpulugu ei seostugi üllataval kombel autori kaasajal (20. sajandi alguses) tegutseva Gerald Caneviniga, vaid räägib 19. sajandi alguse ameeriklasest orjalaevakaptenist, kes Neitsisaarte kandis seilates naisorjalt kaela hammustada saab ja veidrate sümptomite all kannatama hakkab...

Tekstis esinev sõna l`kundu meenutas kunagi ammustel aegadel Marduses ilmunud Edward Lucas White`i õudusjuttu "Lukundu", mille sisuks oli samuti neegrite nõiduse alla sattunud valge mehe kurb käekäik.

"Huuled" pole teab-mis-vapustav tekst, ent Whiteheadi kohta päris hea-loos on õudusloole vajalikku teravust ja erinevalt mõnest teisest kogumiku loost ei mõju selle stiil ajale jalgu jäänult.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Sword and the Stallion"

Kui "Tammes ja jääras" näis Corumi-sari hakkavat üha enam traditsioonilist eepilist fantasyt meenutama, siis käesoleva, kuueosalist tsüklit lõpetava romaani stiil on taas Moorcockile omane-süngetes toonides, julmavõitu, dekadentlik ja rohkelt kõiksugu jumalaid ning muid üleloomulikke olendeid sisaldav. (Üldse on Corumi-sarjas nii suured stiilierinevused, nagu oleks see kirjutatud mitme erineva autori poolt.)

"Mõõga ja täku" alguses valmistuvad endaga igavest talve kaasa toovad Fhoi Myored otsustavaks rünnakuks mabdenite ehk inimkonna valduste vastu. Inimeste olukord näib olevat lootusetu ja nii otsustabki Corum, olles kuulnud lugu tontlikust Ynys Scaithi saarest (kus on nähtud ka ta enda teisikut), saare salapärastelt elanikelt Fhoi Myorede vastu abi otsida. Seda hoolimata sõprade vastuseisust ja hoiatustest saarest eemale hoida...

Romaani hinde osas kõhklesin ma tegelikult "4" ja "5" vahel, otsustades lõpuks "5-" kasuks. Eks pikkadesse sarjadesse kuuluvate romaanide järjest lugemine mõjub veidi väsitavalt ja lõpetades pole ei tegelastest ega maailmast enam üldse nii värsket muljet kui sarja alustades (selles mõttes on eestikeelsete tõlgete lugemine isegi parem-järgmist köidet tuleb mingi aja oodata ja seetõttu ei hakka sari niiväga ära tüütama). Samas pole "Mõõgale ja täkule" ka suurt midagi ette heita. Lõpplahendus võib tunduda veidi kunstlikuna, ent samas on see klišeelikkusest kaugel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Oak and the Ram"

Kokku kuueköitelise romaanisarja viiendas osas jätkab Corum tegutsemist keskaegset Walesi meenutavas maailmas, mis on ta kodureaalsuse jaoks kauge tulevik. Romaani süžee ongi selline fantasy jaoks traditsiooniline quest... Corum peab vabastama pahalaste vangistatud ülemkuninga (kes on lisaks veel nõiduse mõju all ja peab ennast kitseks, rääkimise asemel mökitab ning ähvardab rohudieedi tõttu nälga surra) ja hankima ka pealkirjas mainitud väärismetallidest maagilised artefaktid, mis aitaksid päästa maailma kurjade hiiglaste Fhoy Myorede võimu alt.

Tegelikult on kummastav, kuidas selle pika, kahest alamsarjast koosneva romaanisarja stiil ajapikku muutub. Esimeste osade tumedates toonides sünge maagiaga täidetud maailmast, kus toimub paljusid paralleelmaailmu hõlmav võimuvõitlus erinevate jumalate vahel, pole "Tammes ja jääras" enam suurt midagi järel, ka ei rända Corum siin enam pidevalt ühest maailmast teise. Pigem hakkab kõik muutuma traditsioonilisele fantasyile omaselt selgeks ja lihtsaks-on kangelane, kes peab maailma päästmiseks ohtlikule teekonnale asuma, röövitud kuningas, pahalased, kes toovad igavese talve, jne... Kohati on selline tunne, nagu ei loekski Moorcocki, vaid Robert Jordani "Ajaratta" veidi karmimat versiooni või mingit Lloyd Alexanderi täisealistele lugejatele suunatud teost. Võrreldes sarja esimeste osadega on muidugi tegu ilmselge taandarenguga, ent tervikmulje käesolevast romaanist on siiski parem kui teise Corumi-triloogia esimesest osast ja hinne jääb seega "4" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Bull and the Spear"

Kui isiku- ja kohanimed tundusid mulle juba varasemates Corumi-raamatutes kuidagi kõmripärased, siis käesoleva romaani puhul pole kahtlustki, et maailm, kuhu Corum ootamatult satub, põhineb suuremal või vähemal määral Walesil (kindlus nimega Caer Mahlod, vadhaghite nimetamine sidhideks jne).

Muidu selline kõva keskmine fantasy, mis erilist vaimustust ei tekitanud, aga hamba all ei karjunud ka. Moorcocki fantasy-looming oma kiirelt vahelduvate tegevuspaikade, dimensioonirändude ja rohke maagiaga meenutab mulle mõnevõrra Zelazny "Amberi"-tsüklit. Käesoleva romaani hindeks "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The King of the Swords"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki " The Queen of the Swords"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Knight of the Swords"

Olen Moorcockilt varem lugenud eesti keeles ilmunud Elricu-lugusid (seda kümmekond aastat tagasi) ja hiljuti ka "Ajanomaadi"-triloogiat. Kui Elricu-tsüklist on mul väga head mälestused, siis "Ajanomaad" jättis kohati rabeda mulje ja tekitas tunde, et ehk sai Moorcocki omal ajal nooremast ning kogenematumast peast tõesti üle hinnatud. Käesolev, Corumi-tsükli esimene romaan aga parandas mu arvamust autorist taas kõvasti. Pole ka välistatud, et dark fantasy tuleb autoril lihtsalt paremini välja kui aurupunk.

Corumi-sarja tegevusmaailm ja õhustik on vägagi sarnased Elricu-tsükli omadega... Selline sünge tume maailm, kus on rohkelt maagiat ja võimuvõitlust erinevate olendite vahel. Ainult et kui Elricu-lugudes oli inimestest vanem rass-melnibonelased-tuntud oma sõjakuse ja sürreaalse ning sadistliku julmusega, siis siin on lood vastupidi-vadhaghid kujutavad endast abituid ohvritallesid sadistlike inimeste küüsis. Ja ka Corum, kes on romaani algul elurõõmus ning süütu tegelane, peab ränkade kannatuste hinnaga õppima sõdalane olema. Sarnasustest Elricuga veel nii palju, et ka Corum on väljasureva dekadentliku rassi ülikusoost esindaja ja musta mõõka asendab tal jumalikku päritolu käsi, mis aeg-ajalt samuti lambist inimesi tapab.

Lisaks hõrgule tumedates toonides tegevusmaailmale meeldivad mulle ka Moorcocki maailmavaade ja mõtteviis-erinevalt paljudest teistest fantasy-autoritest pole tema romaanides vähimatki pateetikat ega võitlust hea ning kurja vahel. Maailm on selline kaootiline koht, nagu ta ka reaalselt olema kipub ja lõppkokkuvõttes on jumalatevahelises võimuvõitluses osaleva peakangelase eesmärgiks ellujäämine, enesekehtestamine ning oma eesmärkide saavutamine, mitte enda kangelaslik ohverdamine mingite "kõrgemate eesmärkide" nimel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Emma Jane Holloway "A Study in Silks"

Romaan (mille eestikeelne tõlkepealkiri oleks ilmselt "Etüüd siidis", sest tegu on ilmse vihjega Arthur Conan Doyle`i "Etüüdile punases") kujutab endast veidrat segu aurupungist, lodevaristokraatia elust pajatavast 19. sajandi realistlikust/psühholoogilisest kirjandusest, kriminullist ja teismelistele tüdrukutele mõeldud armuloost. Romaani tegevus toimub (aurupungile tüüpiliselt) alternatiivsel 19. sajandi lõpu Inglismaal, kus eksisteerib kõikvõimalik anakronistlik aurupunk-tehnoloogia ja toimib maagia, Suurbritannias on võimu haaranud "auruparuniteks" kutsutavad tööstusoligarhid. Peategelaseks on Sherlock Holmesi nooruke õetütar, kes on ootamatult rändtsirkusest aristokraatia sekka sattunud, lahendab kuulsa onu eeskujul miski teenijatüdruku mõrvajuhtumit, saab kistud auruparunite-vastasessse vandenõusse ja põeb keeruliste suhete pärast kahe noormehega...

Otse välja öeldes on tegu äärmiselt igava romaaniga. Ulmeline osa oleks siin justnagu ainult taustaks, autori peatähelepanu kulub ülipikkadele ballistseenidele, tundlemisele jne. Aristokraatide vegeteerimisest pajatav 19. sajandi kirjandus (nagu Puškini "Jevgeni Onegin") mõjub tänapäeval surmigavalt, käesolevas, 2013. aastal ilmunud romaanis on seda stiili aga üsna täpselt jäljendatud. Ka ei jõua romaani sündmustik õieti millenigi välja, ilmselt jõutakse olulisemate küsimusteni alles järgmistes 500-leheküljelistes köidetes... mis minust küll lugemata jäävad.

Mis hindesse puutub, siis lugemiselamuse eest saaks romaan mult "2", aga iseenesest pole ta ju halvas stiilis kirja pandud, tegu pole lihtsalt mulle sobiva raamatuga (ega soovita ma seda ka ühelegi teisele hardcore-ulmefännile). Autori sõnakasutus on äärmiselt väljapeetud ja mõned lõigud tekitasid lugedes tunde, et olen midagi sarnast lugenud mingist kahesaja aasta vanusest õudusromaanist. Nii et hindeks siis "3" pika miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss" (koost. Raul Sulbi)

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss"

Täitsa omapärane eepiline fantasylugu kummalisest maailmast, mis oleks justkui tugevalt Jaapani-pärane, ent samas mitte täielikult... Lõppkokkuvõttes jääb Loperi loost selline mulje, et tegu on kunagi tulevikus ilmuva samast maailmast rääkiva paksu tellise teaseriga, mis võib-olla sisaldab seda lugu esimese peatüki või proloogina. Igatahes on suhteliselt selge, et tegu pole kompaktse ega eraldiseisva tekstiga.

Erinevalt eelarvustajast meeldis mulle Ihalaineni "Terrakota" siiski veidi rohkem, lugu oli Loperi omast süngem, jõhkram ja terviklikuma ülesehitusega. Käesolevale loole võiks ette heita ka kerget eepilisele fantasyle omast pateetilisust, eriti Yuruki ja Kishine dialoogides. Või oleks õigem tõmmata paralleele idamaistest võitluskunstidest rääkivate filmidega, kus meister õpilasele elutarkust jagab?

Hoolimata mõningast virinast peab lõppkokkuvõttes siiski ütlema, et debüüdi kohta on lugu ikka väga tugev ja loodetavasti on Loperi järgmised lood veel paremad. Loo hindeks "4" tugeva plussiga.

Osvald Soobli "Aahe oma"

Mulle see lugu meeldis... selline armsalt julm. On mingi veider maailm-keskaegne ühiskonnakorraldus, rohtlad, antiloobid veoloomadena, inimesed ja kõiksugu muud elukad. Eriti huvitavaks leiutiseks olid katid-karvased mõistuslikud olendid, keda inimesed endaga võrdseks ei pea ja keda kasutatakse kõikvõimalikel eesmärkidel-prostituutidena kõrtsis (tekstis käis jutt ainult naiskattidest, kas meeskatte ka olemas oli, seda teada ei saanudki), töötegijate, gladiaatorite ning üllatus-üllatus-lihaloomadena. Eriti just viimane detail tundub lugedes ebainimlikult julmana, samas pole autori eesmärgiks kindlasti lugeja šokeerimine, tekst on pigem selline muhe seikluslik pajatus maailmast, kus sarnaseid asju võetaksegi loomulikult. Eks ulme üks eesmärke olegi selliste situatsioonide loomine, mida reaalses elus ette ei tule ja sellega on Soobel käesolevas loos minu meelest päris hästi hakkama saanud, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks.

Meelis Pihla "Vastuoksa"

Salaajalooline teslapunk kõlab žanrina kahtlemata huvitavalt, ent selle loo teostus mulle väga ei meeldinud, liiga palju seoseid ja vandenõuteooriaid lühikesse juttu kuhjatud. Globaalsed vandenõud ja ajaloo kujundamised Noor-Eesti ning Siuru osalusel... mnjah, pole just väga tõsiseltvõetav. Oma osa mängib muljes ilmselt ka see, et ehkki olen kuulnud nii Jaan Oksast kui ka mainitud rühmitustest, pole eesti kirjanduslugu mulle kunagi erilist huvi pakkunud.

Andrei Samoldini "Joroski öö"

Provokatiivselt ja veidi jõhkralt mõjuv lugu Eesti-Setu sõjast ehk maailmast, kus Seto Kuningriigist on kujunenud midagi Abhaasia või Donetski RV sarnast... Seoses praegu Donbassis toimuva sõjaga mõjub lugu suhteliselt päevakajaliselt. Eks lugusid tulevastest konfliktidest Venemaaga ole Eestis kirjutatud varemgi, ent setu mõõtme sissetoomine on Samoldini poolt päris originaalne lahendus. Hinde osas otsustasin maksimumi kasuks, peamiselt teema ja tegevusmaailma huvipakkuvuse tõttu.

Piret Jaaksi "Varjutaimed"

Lugu algab nagu suvaline düstoopia, milletaolisi on loetud küll ja küll-steriilne tulevikumaailm pärast mingit katastroofi, end õnnetuna tundvad ning närvilised inimesed... Kuskilt on see kõik väga-väga tuttav, Bradbury, Dicki või mõne Skandinaavia autori loomingust. Lugu toimiks sellise suhteliselt igava readüstoopiana ja teeniks ilmselt "3" ära, ent ühel hetkel läheb see veel ebameeldivamaks...

Tänapäeva Eesti ühiskonnas on õige mitmeid ebameeldivaid asju ja üks neist on kahtlemata "maalähedase" mõtteviisi pealesurumine. Metsik loodus ja värske õhk on kahtlemata toredad asjad, ent eks oma eelised ole ka linnaelul. Seda agraarse mõtteviisi kuulutajad paraku ei tunnista, püüdes oma "maalähedust" kõigile kaasmaalastele peale sundida. Ja paraku on Jaaksi jutt lõppkokkuvõttes täpselt selline-kuri valitsus ajab inimesed ülevõimendatud ohuga ähvardades linna, linnaelanikud on ebastabiilsed alkohoolikud ja narkarid, kes sisustavad oma aega tobedaid telesaateid vaadates, maale tagasi minnes leiab kontakti oma "juurtega"... Elu linnas on kujutatud millegi äärmiselt värdjalikuna, maaelu puhul aga piirdutakse idülliliste suviste looduspildikestega (kui kaua selline aeg Eestis aasta jooksul üldse kestab?). Ja vat see ülevõimendatud tendentslik agraarpropaganda tõmbabki mu jaoks loo hinde "2" peale.

Üht düstoopilise loo ideed pole minu teada eesti autorid veel kasutanud. Lugu sellest, kuidas Eestis tuleb võimule kohalik Pol Pothi analoog, kes selleks, et inimesi "õigete eestlastena" "loomuliku elustiili" juurde tagasi juhtida, nad vägisi maale orjatööle ajab. Ma ei tea, kes sellise loo valmis kirjutaks, ent igasuguste "vanaema talu" järele õhkamiste kõrval mõjuks see nagu sõõm värsket õhku...

Helen Käiti "Must palee"

Lugu fiktiivsest kuskil soojas meres asuvast Melianore`i saarest, kust leitakse veidrad püramiidid ja arheoloogiatudengitest, kes seal uurimistöid tehes sekeldustesse satuvad...

"Must palee" jätab justkui anakronistliku mulje, selliseid lugusid kirjutati kuskil 50-60 aastat tagasi. Kui loo algus toob silme ette Lovecrafti loomingu, siis ajapikku selgub, et tegu on ikkagi SF-iga. Autoritutvustuses on Käit ühe oma lemmikuna maininud Simmonsit ja eks "Hyperioni" mõjutusi (Ajasargad!) ole ka sellest loost tugevalt näha... Tegelaskujudele ja dialoogidele võinuks tõesti rohkem värvi anda, need mõjuvad kuidagi üheplaaniliselt.

Olen juba pikemat aega mõelnud, et Baasis võiks hinnata tekste hoopis kuuepallisüsteemis-liiga palju on neid teoseid, mille hinne jääks justkui kuhugi "3" ja "4" vahele. Nii ka käesolev lugu, mille hindeks olgu siis "3" tugeva plussiga.

Keelekasutuse osas tahaks veel mainida, et vähemalt mulle jätab tekstis parema mulje, kui järkarve ei kirjutata numbritega, vaid sõnadega (5-aastane vs. viieaastane). Aga eks see ole rohkem keeletoimetamise küsimus...

Helen Käiti "Kuu kättemaks"

Lugu meenutab halvemas mõttes Tarlapi loomingut-idee ja süžee, mis pärineksid justkui aastast 1950 (kusjuures Tarlapi loomingus mõjuvad sarnased lood vat et isegi tuumapungilikult ja stiilselt, Käiti loo kohta seda aga öelda ei saa) ning primitiivne viha suurkorporatsioonide vastu.

Üldiselt, tekst logiseb igast otsast. Muuhulgas jääb arusaamatuks, miks see kohalik mõistuslik eluvorm oma kättemaksuga aastakümneid venitas, kui ta juba enne minotauriumi avastamist astronaute takistada püüdis-ja miks need katsed astronautide takistamiseks nii mannetud olid. Rääkimata sellest, et tervele inimkonnale strateegiliselt tähtsaid kaevandusi Kuul ei jäetaks mingite korporatsioonide "eraasjaks", millesse valitsused ei sekku, ja paljudest muudest logisevatest detailidest, mida kõiki ei viitsi siinkohal üles lugeda. Ja see lõpp... mida see "puänt" täpselt pidi tähendama?

Jüri Kallase "Ma ka ujun"

Lugu, mis näeks ilmselt kinolinal splatter-komöödiana lõbusamgi välja kui paberil. Kana kujutamine personifitseeritud intelligentse olendina polnud minu meelest parim valik, sest see tekitas liiga palju küsimusi tema tegevuse motiivide kohta-parem oleks olnud piirduda tundmatu kolli ohvriks langevate sõprade vaatenurgaga.

Maniakkide Tänava "See maailm on mulle!"

Pärast mõningat kaalumist otsustasin maksimumhinde kasuks. Ega selles 20. sajandi keskpaiga autorite stiilis kirjutatud loos ju midagi üllatavat ei ole ja lugedes oli kogu aeg tunne, et kõik see tuleb nagu väga tuttav ette... Näib, et Mant pole selle looga endale just väga kõrgeid eesmärke seadnud ja kohati tundub, et ehk ongi lugu kirjutatud spetsiaalselt jutuvõistluse tarbeks-selline "lollikindel" süžee, mis erinevalt kasvõi splätterist ei tohiks kellegi maitseeelistusi riivata. Aga sellisena on see lugu vägagi hästi teostatud. Selles, et tekstile järgneb mingi suurem tsükkel samast maailmast, ma erinevalt eelarvustajast millegipärast kahtlen, ehkki ise selle kohta mingit infot ei oma.

Tea Roosvaldi "Küljeluust ja lihast"

Heinrich Weinbergi "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"

Rahulikus tempos kulgev lugu, milles peategelase isikust või sündmustikust tähtsam on omapärase võõrmaailma, Yellowstone`i planeedi kirjeldus. Jah, Herberti "Düüni" meenutab see maailm tõesti äärmisel määral. Kiiliteema oli hea leid ja eks ole ju tuntud fakt, et kunagi dinosauruste vms ajal eksisteerisid hiiglaslikud kiilid ka Maal, minu mälu järgi oli sarnast motiivi kasutatud ka Obrutšovi "Plutoonias".

Peategelase Wisconsini Ülikooli taust tundus tõesti veidi põhjendamatu, samas oli kogu see tegevusmaailm ju suhteliselt multikultuurne ja kaugeltki mitte ülemäära Ameerika-keskne (ülejäänud etteheiteid eelmises arvustuses ma isegi ei vaevu kommenteerima). Mis minu jaoks loo hinde "4" peale tõmbab, on just see, et ega peale huvitava maailma siin suurt midagi polegi-selline rahulik heietus. Mõnusa detailina on TÜ-s õppinud autor toonud sisse ka akadeemilistes ringkondades levinud paranoilise plagiaadifoobia teema.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Steel Tsar"

Triloogia kolmandas romaanis satub Moorcocki (sedapuhku kirjaniku enda, mitte ta fiktiivse vanaisa) kätte "Ajanomaad" Bastable`i järjekordne käsikiri. Bastable ei pääsenud Musta Attila maailmast lahkudes ikkagi oma koju, vaid sattus järjekordsesse aurupungilikku alternatiivreaalsusse. Teatud määral meenutab see maailm "Õhusõjapealikus" kirjeldatut ja on ka märksa realistlikum ning usutavam kui "Maismaa leviaatani" tegevusmaailm. I maailmasõda pole toimunud ja õhutranspordiks kasutatakse laialdaselt tsepeliine. Ent rahust ja stabiilsusest on see maailm kaugel, aasta on 1941 ning Kagu-Aasias seiklev Bastable satub ootamatult sõjakeerisesse, kui hiina natsionalistide poolt Hiroshimale tehtud tuumarünnakust raevunud jaapanlased alustavad sõda Euroopa päritolu koloniaalvõimude vastu Aasias. Jaapani õhulaevastik teeb maatasa Briti Singapuri (ilmne vihje Singapuri lahingule II maailmasõjas), kus ka Bastable`il on sel hetkel ebaõnn viibida. Pärast rohkeid seiklusi India ookeani piirkonnas satub ta lõpuks jaapanlaste kätte vangi, ent põgeneb vangilaagrist Venemaale, mis on samuti Jaapaniga sõjas, kus asub teenima kohalikus õhulaevastikus.

Venemaa on selles maailmas kõrgelt arenenud ja suhteliselt normaalne riik. 1905. aasta revolutsioon on lõppenud edukalt ja toonud võimule Kerenski valitsuse, mis püsib võimul ka 1941. aastal. Siiski on tegu suure impeeriumiga, mille valdused ulatuvad koguni Kesk-Euroopani, Tšehhi aladeni. Lisaks jaapanlastele ohustab Vene riiki paraku ka kasakate mäss, kes on 1905. aastal Kerenski võimule aidanud, ent leiavad, et too pole neid pärast seda piisavalt õiglaselt kohelnud. Mässuliste kasakate eesotsas seisab endine Gruusia preester, "Terastsaar" Džugašvili, kes varjab oma nägu teraskiivriga ja ühendab oma kasakatearmee ideoloogias õigeusu radikaalse slavofiilse sotsialismiga, mis vastandub Kerenski valitsuse mõõdukamale läänemeelsele sotsialismile. Õhulaev, millel Bastable teenib, kaaperdatakse Džugašvili liitlase poolt, kelleks osutub tema varasem tuttav Jaapani vangilaagrist, ukrainlasest anarhist Nestor Mahno...

Romaani sisukokkuvõte kõlab äärmiselt huvitavalt, samas selgub lugedes, et tal on õige mitmeid puudusi. Esiteks kipub romaani esimene, Lõuna-Aasias tomuva tegevusega pool veidi venima, eriti just see osa, kus Bastable passib sõja tõttu muust maailmast ära lõigatud ja ka "Õhusõjapealikust" tuntud Rowe`i saarel India ookeanis. Kui romaan on nagunii äärmiselt õhuke, riivavad igasugused venimised seda teravamalt silma. Teiseks Venemaa ja sealsete elanike kirjeldused-Moorcocki nägemuses ei erine Ida-Euroopa ning Kaukaasia rahvad oma olemise või jutuga kuigivõrd inglastest. Mõned episoodid olid eriti tobedad-näiteks koht, kus Džugašvili norib mässuliste söömingul Mahno anarhistliku mõtteviisi kallal, Mahno teatab ühel hetkel, et "Vabandust, näib, et ma ei saa oma einet nautida" ja lahkub söömingult-väljapeetud käitumine, mis toob pigem silme ette Briti härrasmeeste klubi. Teiseks kummaliseks kohaks oli stseen, kus Bastable`i ülemus Vene õhulaeval räägib alluvatega "venelastele omase vastutulelikkusega" inglise keeles, et Bastable ka ikka aru saaks...

Samas, ega romaan iseenesest ju paha polnudki ja lõpplahendus mulle meeldis. Kahtlemata on positiivne ka see, et triloogia kolmandas romaanis on Moorcock lõpetanud surnud hobuste (ehk siis kolonialismi ja rassismi) peksmise ning asunud lahkama sotsialismi ja anarhismi puudutavaid teemasid. ("Koloniaalvõimu kriitika" mõjub tänapäeval lugedes tõesti peaaegu sama anakronistlikult kui näiteks "kriitika aadli ja vaimulike eesõiguste ning seisusevahede suhtes"). Hea idee oli ka see, et igas maailmas kasutatakse esimesena tuumarelva just Hiroshima vastu, ent igal pool erinevatel asjaoludel.

Triloogia kokkuvõtteks: idee on veidi parem kui teostus, usun, et mõni teine kirjanik oleks sarnase idee põhjal midagi märksa vägevamat kirjutanud. Moorcocki stiil on kohati rabe, hüplik ja teemakäsitlus väga Briti-keskne-usun, et vihjed Singapuri ründamisele (Briti vägede suurim katastroof II maailmasõjas) või erinevatele kohtadele Londonis ei ütleks enamikule Eesti lugejatest suurt midagi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Land Leviathan"

"Ajanomaadi"-triloogia teine raamat algab taas Moorcocki vanaisa fiktiivse minajutustusena. See inglise härrasmees on pärast oma nurjunud katseid Oswald Bastable`i tulevikurännu-jutustust trükis avaldada teeninud seltskonnas ära poolhullu veidriku kuulsuse ja otsustab lõpuks minna ohtlikule reisile Hiinasse, otsima jälgi "Ajanomaad" Bastable`ist. Konkreetselt saab tema sihtkohaks Koidiku Org, kus triloogia esimeses osas kirjeldatud 1973. aasta maailmas asus anarhokommunistlike mässuliste salajane linn.

Xinhai revolutsiooni järgne Hiina on ohtlik ja segane paik-koloniaalvallutustest räsitud kunagises võimsas impeeriumis käib kodusõda, maa on jagatud erinevate röövellike relvarühmituste vahel. Koidiku Orgu otsiva Moorcocki ohtliku rännaku kirjeldus võtab enda alla umbkaudu esimese veerandi romaanist. Lõpuks ilmub ootamatult välja "Õhusõjapealikust" tuttav Una Persson, kes oma võitlussalgaga osutub Moorcocki elupäästjaks ja toimetab ta Koidiku Orgu, mis jätab 1973. aasta utoopilise tulevikulinnaga võrreldes kaunikesti armetu mulje. Sealt leiab Moorcock ka Bastable`i uutest seiklustest pajatava käsikirja...

Moorcockiga üksildasel India ookeani saarel 1903. aastal kohtunud Bastable jõudis järeldusele, et pole siiski oma kodumaailmas, vaid et Moorcocki maailm erineb tema omast mõningates detailides. Nii rändaski ta tagasi Kirde-Indiasse Teku Benga templisse, kus ta dimensioonirännud olid alguse saanud, ent sattus lõppkokkuvõttes hoopis uude maailma. Selles maailmas oli 1870-ndatel aastatel tänu ühele geniaalsele leiutajale toimunud ülikiire tehniline areng, mis aga paraku viis laastava sõjategevuseni suurvõimude vahel, milles kasutati hiiglaslikke sõjamasinaid ja bioloogilisi relvi. Nii leiabki Bastable ennast 1904. aasta maailmast, kus Lääne tsivilisatsioon on varemeis. Bastable`il õnnestub pääseda Indiast (millele lisaks Briti armee riismetele konkureerivad ka venelased ja araablased) pärast rohkeid seiklusi laastatud Euroopasse. Kogu maailm pole kaugeltki varemeis, lisaks Austraalia-Jaapani liidule on suurvõimudeks kujunenud Ashanti impeerium Aafrikas (mille eesotsas on valgeid vihkav endine USA neegerori Cicero Hood ehk Must Attila) ja Mahatma Gandi juhitud Bantustan. Hiiglaslikke sõjamasinaid omav Must Attila näib ähvardavat kõik valged hävitada või orjastada ja nagunii rängalt purustatud läänemaailma kohale kerkib uus, sedapuhku täieliku hävingu oht...

Minu meelest on käesolev romaan veidi nõrgem kui triloogia esimene osa. Kompositsioon on sutsu tasakaalust väljas (veerand raamatust kulub Moorcocki iseenesest vägagi huvitavalt kirja pandud, ent ülejäänud sündmustikuga vaid nõrgalt haakuva Hiina-reisi kirjelduse peale), teiseks on tegevusmaailm suhteliselt usutumatu-kasvõi tehnoloogilise läbimurde toimumine vaid tänu ühele teismelisele geeniusele.

Samas on tegu hea näitega sellest, kuidas 1974. aastal ilmunud teos võib ajapikku hoopis teise tähendusvarjundi omandada. Romaan peaks ilmselgelt vihjama 20. sajandi alguse rassistlikele ulmeromaanidele (a la Hans Dominiki looming), mis keskendusid superrelvi omavate valgete kangelaste võitlusele "musta või kollase ohu" vastu. Moorcock pöörab kogu kontseptsiooni tagupidi, tema maailmas on valged mandunud põlastusväärseteks barbariteks ja karm ent õiglane Must Attila toob nad oma sõjamasinatega tagasi tsivilisatsiooni rüppe (Arvamus, et hiiglaslikest monoliitsetest sõjamasinatest võiks praktilises sõjategevuses suurt kasu olla, näis sadakond aastat tagasi olevat väga levinud arvamus ja eks sõna "leviaatan" selliste seadeldiste kohta pärinebki ühest H. G. Wellsi loost). Häda on selles, et pea 40 aastat hiljem jätab see valgete rassistide tõrvamine pigem "poliitiliselt korrektse" kui lahedalt originaalse mulje (Martin Helme austajatele seda raamatut ei soovitaks), lahingustseenid aga toovad koloniaalajastu ammuunustatud rassistlike kirjanike asemel silme ette pigem mecha-märuli mõnest Jaapani multikast. Nii on romaani esialgne mõte tänase lugeja jaoks täiesti kaduma läinud.

Positiivse külje pealt peaks mainima lahedat aurupunk-maailma ja kõikvõimalikke ulmelisi seadeldisi (kasvõi maa-aluseid käike kaevavad ja nende kaudu liikuvad "mutid"-tehnika, milletaolist meie maailmas veel polegi). Lõppkokkuvõttes võib öelda, et hoolimata veidrast kompositsioonist, ebausutavusest ja veidi aegunud-õõnsast muljest kõlbab raamat täitsa lugeda ning hinde osas otsustasin ma koguni "4" kasuks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Warlord of the Air"

"Ajanomaadi"-triloogia näol on tegu seni Baasi arvustajate tähelepanuta jäänud varase aurupungiga. Nii varasega, et ilmumise ajal seda keegi aurupungiks ei nimetanud-polnud veel küberpunki, mille järgi sõna "aurupunk" hiljem loodi.

Romaani "raami" esitab Eesti lugejale Elricu-lugude järgi tuntud Moorcock oma nimekaimust vanaisa jutustusena, kes 1903. aastal maailmast äralõigatud India ookeni saarel närve puhkab. Igavlema kippuv mees tutvub ootamatult oopiumisõltlasest laevajänese Oswald Bastable`iga. Endine Briti armee ohvitser Bastable nõustub lõpuks jutustama Moorcockile loo põhjustest, mis on ta nii kohutava allakäiguni viinud.

Aasta varem teenis Bastable Kirde-Indias ja osales Briti armee saadikuna läbirääkimistel kummalise sõjalis-teokraatliku Himaalaja väikeriigi võimudega. Läbirääkimiste käigus rünnati Briti esindust ja vaenlaste eest veidrasse Tulevase Buddha Templisse põgenenud Bastable löödi mingi salapärase jõu poolt uimaseks. Üles ärgates leidis ta end templi varemeis ja sealt välja komberdanult avastas end aastast 1973. (Peategelase sattumine tulevikku meenutas mulle väga Philip Francis Nowlani lühiromaanis "Armaggedon 2419 A.D." kirjeldatut, üldse on Moorcock käesolevas romaanis paljuski 19.-20. sajandi vahetuse ulmekirjanike stiili järginud).

1973. aasta ei meenuta just eriti sama perioodi reaalses ajaloos, pigem on see maailm, milletaolist võinuks tulevikuna ette kujutada 20. sajandi algusaastate kiire progressi ja rahu perioodil. Maailmasõdu pole toimunud ja maailm on endiselt suurte koloniaalimpeeriumide võimu all. Eksisteerivad tehnilised erinevused reaalsest maailmast-õhutranspordiks kasutatakse heeliumi abil õhus püsivaid tsepeliine, millel on ka kõrguse hoidmiseks algelised pardaarvutid, autod liiguvad bensiini asemel aurujõul, monorelsid on muutunud üldlevinud transpordivahendiks jne. Bastable on sellest "utoopilisest" tulevikumaailmast (detailsed kirjeldused suurepärase tulevikuühiskonna kohta pärineksid justkui Wellsi "Inimjumalatest" või mõnest muust tema romaanist) algul tohutult vaimustuses ja leiab endale ka tulusa tööotsa luksuslikul reisitsepeliinil. Paraku hakkab Bastable`i idülliline elu heakorrastatud tulevikumaailmas (mille ainsaks probleemiks näivad olevat reaalsusest lahtikistud marginaalsete äärmusrühmituste terrorirünnakud) mingil hetkel vägisi košmaariks kiskuma ja utoopia varjust terendama düstoopia...

Kohati jätab Bastable`i jutustus veidi tuima mulje (kogu ta elu jääb maha aastasse 1902 ja ta ei maini kordagi, et kasvõi lahutatus lähedastest või sõpradest teda kurvastaks) ning tekib küsimus, et kuidas täiskasvanud mees küll maailma nii mustvalgelt näeb ning ennast igasugustest ideoloogiatest nii kergesti mõjutada laseb, tekkisid isegi mõningad paralleelid Gluhhovski "Metro 2033" Artjomiga. Samas ei tasu unustada, et Moorcock esitab kogu loo meile Edwardi-aegse sõjaväelasest Briti härrasmehe minajutustusena ja tolles aegruumis oli ilmselt kombeks oma kõiki mõtteid ning tundeid mitte välja näidata, mistõttu Bastable mõjubki veidralt külma ja samas infantiilsena. Ka on romaan rõhutatult poliitiline, autor on keskendunud just Briti koloniaalvõimu kuritarvituste hukkamõistmisele. Seaduskuuleka konservatiivi vaatenurk tulevikumaailmas toimuvale asendub aegamööda revolutsioonilise anarhokommunisti omaga. Anarhistist ulmekirjaniku romaani poliitilist suunitlust võiks ju kohati pidada vasakpoolseks-Ronald Reaganit on näiteks kujutatud erilise värdjana (imestasin algul, et mida teeb 1971. aastal ilmunud romaanis Reagan, ent siis turgatas mulle, et toona oli ta ju tuntud sõjavastaseid hipisid kiusanud California kubernerina), imekombel Hiinas saja-aastaseks elanud Vene revolutsionäär Uljanov on aga selline mõnus, veidi seniilne taadike. Samas on lõppkokkuvõttes näha, et ega Moorcock kedagi ega midagi lõplikult ei toeta.

Ja muidugi on romaan rõhutatult britilik... alates arveteklaarimisest imperialistliku minevikuga ja lõpetades mingite Londoni kohtade kirjeldustega, mis ilmselt lugejale midagi ütlema peaksid.

Kokkuvõttes: mulle raamat meeldis-nagu midagi eriliselt head ei oska välja tuua, aga midagi olulist puudu ka ei jäänud ja miski ei häirinud. Suhteliselt õhuke raamat, kiire ja lobe lugemine (eriti värskendav pärast enda Jasper Fforde`i romaanist läbipuurimist). Romaani esimene pool kippus ehk veidi venima ja liiga detailsetesse kirjeldustesse laskuma, ent hiljem läks tekst märksa huvitamaks, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jasper Fforde'i "Eyre'i juhtum"

Minu meelest oli tegu paraja jamaga. Autor on loonud absurdse maailma ja paigutanud sellesse veidralt klišeelikud tegelased (tubli naispolitseinik ja justkui vanast koomiksiraamatust väljakaranud kurjam), ent seejuures on head huumorit romaanis vähem kui suvalises Pratchetti Kettamaailma-sarja köites... asjaolu mis eristab Fforde`i tugevalt ka tagakaanel mainitud Adamsist ja Wodehouse`ist. Kui juba nii absurdsest maailmast kirjutada, siis võiks seda teha vähemalt säravalt ja vaimukalt, ent Fforde`i romaan oli äärmiselt tüütu lugemine. Autor on kahtlemata tark inimene ja inglise klassikalises kirjanduses väga tugev, ent romaani teostus mulle absoluutselt ei meeldi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Väikemees"

Nagu mõnest eelnevast arvustusest näha, tekitab Strugatskite looming päris paljudes Eesti lugejates mingeid vastandlikke äärmuslikke tundeid-kas peetakse iga nende poolt kirja pandud rida kuidagi pühaks ja eriliseks või siis manatakse nende loomingut tervikuna kui aegunud-nõukogulikku. Minu enda seisukoht jääb kuhugi sinna vahepeale-mõnest raamatust, nagu "Asustatud saar", on väga head mälestused, mõni teine paneb tagantjärele meenutades pigem õlgu kehitama... Eks need lugemismälestused jäävad praegu ka valdavalt juba suhteliselt kaugesse aega, kuhugi 10-15 aasta tagusesse perioodi, mil sai loetud "Maksim Kammereri triloogiat", romaani "Raske on olla jumal" ja paljusid teisi asju. Samas pean tunnistama, et midagi spetsiifiliselt ebameeldivat nende stiilis minu jaoks pole.

"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.

Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Harry Harrisoni ja John Holmi "King and Emperor"

Olen täheldanud, et romaanitriloogiate ja -tetraloogiate kirjutamisel lähtuvad erinevad kirjanikud kohati mingitest sarnastest valemitest. Kui sarja keskmine köide (või keskmised köited) kipuvad valdavalt koosnema lihtsalt questist ja tegelased on neis laia maailma laiali pillutatud, siis viimases köites on alati olulisel kohal mingi lõplik lahing kahe leeri vahel, täidetuna pikkade ning detailsete lahingukirjeldustega. Seesama skeem toimib sõltumata romaanisarja täpsest žanrist või taustmaailmast, olgu selleks siis Tolkieni (kes sama skeemi ka oma "Sõrmuste isandas" kasutas) laadis fantaasiamaailm, aurpungilik võõrplaneet või antud juhul alternatiivajalooline varakeskaegne Euroopa.

"Kuningas ja keiser" on tõesti veidi nõrgem kui triloogia kaks esimest osa, mis jätsid oma detailselt kirjapandud põhjamaise õhustikuga veidi karmima-kargema mulje, ent saab mult sellest hoolimata maksimumhinde. Ma ei ütleks, et triloogias kirjeldatud sündmuste lõpptulemusena mingi meie mõistes väga vabameelne ühiskond loodaks, lihtsalt nurjatakse ühtse ladinakristliku Euroopa teke, nagu see reaalses ajaloos kõrgkeskajaks välja kujunes. Lääne-Euroopa jääb lihtsalt tükeldatuks paljudeks pisiriikideks ilma ühtse katoliku kirikuta ja islamimaid ega õigeusklikku Bütsantsi ei mõjuta need sündmused mitte kuidagi.

Ajaloohuvilisele lugejale pakub see romaan oma rohkete temaatiliste vihjete tõttu ilmselt suuremat naudingut kui teistele. Nii näiteks ilmnevad Bruno ja Erkenberti meeleheitlikkus võitluses "Asgardi Tee" järgijate vastu mitmed jooned, mis kõrgkeskaegses katoliku kirikus sajandeid hiljem tõesti tekkisid-luuakse inkvisitsioon ja vaimulikud rüütliordud, võideldakse ketserite vastu Püreneedes (ilmselge vihje kataritele ja ka reaalses ajaloos kataritevastase ristisõjaga seostatud fraas "Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb!" esineb ühes kohas veidi muudetud kujul). Samas leiutavad mõlemad pooled järjest vingemaid uusi relvi ja ajalugu oleks üldse nagu kiirkorras käima tõmmatud.

Tegelikult võiks seda romaanitriloogiat kohati žanriliselt defineerida keskaja pungi ehk middlepunkina-mõtleme hetkeks aurupungist ja asendame siis mõttes 19. sajandi keskajaga. Sarnaselt aurupungile on siingi pandud väga suurt rõhku anakronistlikele tehnilistele leiutistele ja näiteks ülitäpsete kiviheitemasinatega varustatud kahemastilised sõjalaevad 9. sajandil on küll nii middlepunkilikud kui vähegi olla saavad.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Harry Harrisoni ja John Holmi "One King's Way"

Nagu eelarvustajad on maininud, on triloogia teine osa kirja pandud questi vormis, mis jätab kohati veidi kummalise mulje-oleks ju loogiline eeldada, et sõjaretkel merehätta sattunud valitseja püüab võimalikult ruttu oma riiki naasta, selle asemel, et jäädagi oma eluga riskides pikalt mööda võõraid maid seiklema. Samuti on "Ainsa Kuninga Tees" võrreldes triloogia esimese osaga märksa tugevam fantasyelement (trollid!), stseen, kus Shefile lisaks trollidele ka tapjavaalad lahingus appi tulid, meenutas justkui mingit Miyazaki multikat. Siiski pole romaanile eriti midagi ette heita ja selle kohta võib öelda samu kiidusõnu, mida triloogia esimese osa kohta.

Lauri arvustuses mainitud autorite väidetavaid möödalaske peaks aga veidi täpsustama. Nimelt kutsuti keskaegses Skandinaavias saame tõesti "finnideks", esmakordselt kasutas seda sõna (ilmselt saamide kohta) juba rooma ajaloolane Tacitus aastal 98. Ahvenamaal elavad tänapäeval tõesti rootslased, ent ma poleks sugugi kindel, et seal 9. sajandil läänemeresoomlasi ei elanud (praegu sel teemal põhjalikumat uurimist teha ei viitsi ja ma pole päris kindel, kas see üldse kindlalt teadagi on).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Harry Harrisoni ja John Holmi "The Hammer and the Cross"

Romaani sisust on eelarvustajad juba suhteliselt palju rääkinud, nii et jääb üle vaid kiidusõnadega ühineda. Panoraamne, detailne ja jõhker kerge fantasyelemendiga alternatiivajalooline romaan, veidi nagu Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aeg", ent kõvasti parem ning mõtlemapanevam.

Varakeskaja ajaloo mõningane tundmine aitab "Vasara ja risti" nautimisele kindlasti kaasa (ma ise ei pea end just viikingiteemaliseks spetsialistiks, ent juba päris romaani alguses turgatas mulle, et ot-ot-madudekoobas ja "verekotkas"-see lugu Ragnari poegadest tuleb tuttav ette). Ka 9. sajandil valitsenud kuulus Wessexi kuningas Alfred Suur, kes reaalses ajaloos 878. aastal viikingite Suure Armee purustas, mängib siin romaanis olulist rolli-küll veidi teisel moel. (Alternatiiv)ajaloolises mõttes huvitavaid episoode ja ideid leidub siin romaanis küllaga ning kahtlemata on tegu teosega, mis ka reaalse ajaloo arengu põhjuste üle sügavalt mõtlema paneb.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Chris Woodingi "The Ace of Skulls"

ETTEVAATUST, SPOILERID!!!

Pikkade romaanisarjadega kipub olema nii, et nad lähevad järk-järgult ja peaaegu märkamatult halvemaks. Ühel hetkel jõuad jällegi algselt päris põnevana tundunud sarja viimase köiteni, mis jätab äärmiselt klišeeliku mulje-viimane apokalüptiline lahing "heade" ja "pahade" vahel, millele järgneb õnnelik lõpp positiivsete kangelaste jaoks ning mõtled-miks ma küll sellist raamatut loen? Vastus küsimusele on muidugi väga lihtne-sarja algus jättis huvitava ja paljutõotava mulje.

"Kolpade ässa" alguses on Vardias puhkenud kodusõda ertshertsogi valitsuse ja Äratajate sekti vahel, sõja konkreetseks sütikuks on olnud Ketty Jay meeskonna valdusse sattunud kompromiteeriv informatsioon Äratajate kohta. Hoolimata käimasolevast sõjast seikleb Ketty Jay meeskond oma alusel endiselt mööda taevalaotusi, püüdes sõjategevusest eemale hoida, ent see ei õnnestu neil...

"Ketty Jay lugude" kui sarja juures vast kõige hullem ongi see, et autor ei suuda päris ühtset stiili hoida. Olulisteks asjadeks, mis sarja alates esimesest raamatust ligitõmbavaks muutsid, olid must huumor ja teatud küünilisus, mis segunesid veidralt traagikaga ning romaanide klassikalise seiklusjutu vormiga. "Kolpade ässas" on see mõnus "nihestatus" peaaegu täielikult kadunud-seda juba alates kapten Frey tegelaskujust, kes tänu oma taasleitud kirele Trinica vastu on külmaverelisest nartsissistlikust südametemurdjast muutunud armuvalus enesehävitajaks. Tegelaskuju selline areng on kuidagi äärmiselt kummaline, ehkki eks reaalses elus tule suuremaidki veidrusi ette. Romaani üldine alatoon kisub veidralt pateetiliseks nagu mõnes propagandistlikus sõjafilmis-tehakse kangelastegusid lahinguväljal, valatakse kangelaslikult oma verd ja pisaraid, peetakse sütitavaid kõnesid, kannatatakse suurte tunnete käes... Ja lõpplahendusest on parem üldse mitte rääkida. Eluheidikute saatusest pajatav küüniline lugu muutub millekski "Star Warsi" sarnaseks, kus häid ootab õnn ja pahad saavad peksa. Äärmiselt õnneliku lõpuga keeratakse kogu sarja kontseptsioon vähemalt minu meelest pea peale ja head muljet see ei jäta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Chris Woodingi "The Iron Jackal"

Ega ta otseselt halb ei olnud, selline pretensioonitu seikluslik quest aurupunk-maailmas. Romaani tugevaks küljeks on huvitav maailm, nõrgaks aga vägagi klišeelik süžee. Lisaks Hollywoodi filmidele võib paralleele tõmmata ka 19.-20. sajandi vahetuse seikluskirjandusega a la Burroughs, Haggard või ka Robert E. Howard-muistsete tsivilisatsioonide varemed, jubedad needused jne. Ainult et selle aurupunk-Indiana Jonesi tegevus toimub hoopis kummalisel võõrplaneedil.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Chris Woodingi "The Black Lung Captain"

Triloogia esimesest osast jäi tõesti veidi parem mulje, osalt kindlasti seetõttu, et see mõjus märksa värskemalt ja originaalsemalt, käesolevas romaan jätkab täpselt selle stiili ning mingeid erilisi uuendusi ega üllatusi selles ette ei tule, samuti näib kohati, et autor on tegelaste multifilmiliku siblimisega üle pingutanud.

"Ketty Jay lugude" stiil on üldse väga kummaline. "Fireflyd" pole ma näinud, ent midagi äärmiselt filmilikku, kohati Jaapani animesid, kohati Hollywoodi märulit meenutavat on selles ülikiires ja hingetõmbepausideta tegevustikus tõesti (võib vast ilma spoilerdamata öelda, et "The Black Lung Captaini" lõpposa meenutab kangesti mingit suvalist Hollywoodi märulifilmi). Samas on tegelaste ja nende motiivide käsitluslaad suhteliselt küüniline, nii Ketty Jey meeskonna kui ka selle aeg-ajalt kummalisi õilsushooge ilmutava kapteni näol on tegu alkoholilembeste heidikutega, kes jäägitult positiivsete kangelaste staatusest suhteliselt kaugele jäävad. Samuti torkab silma traagilise ja koomilise elemendi segamine-nii vahelduvad Ketty Jay meeskonnaliikmete süngetele minevikusaladustele pühendatud leheküljed justkui komöödiafilmist pärinevate stseenidega piloodi heitlusest teda kiusava hiiglasliku kaslasega või Frey poolt ära kasutatava kõrgest soost neiu tragikoomilistest katsetest rahutut hulgust enda ning oma aristokraatliku elu külge köita. Kõik need elemendid moodustavad üsnagi omapärase koosluse.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Soome ulme 2" (koost. Arvi Nikkarev)

Üllatavalt hea antoloogia, minu meelest 2008. aastal ilmunud "Soome ulmest" kõvasti parem. Enne lugema hakkamist kartsin veidi uimase literatuuritsev-psühholoogitseva jama üleküllust, mis näib Soome žanriulmes kurval kombel vohavat, ent õnneks esindas seda suunda vaid Jääskeläineni lugu. Ülejäänud lood on korralik žanriulme ja mõned neist koguni väga head, kusjuures silma torkab žanriline mitmekesisus-on õudust, düstoopiat, aurupunki ja fantasyt. Antoloogia lugude ühisteks nimetajateks võiksid olla süngus ja tumedad alatoonid, nii et depressiooniraviks seda raamatut kindlasti ei soovita.

Boris Hurtta "Bibliofiili kättemaks"

19. sajandi Veneziasse paigutuvat lugu vaesest bibliofiilist kooliõpetajast, kes otsustab end raamatuoksjonil üle trumbanud rikkale aristokraadile eriskummalisel viisil kätte maksta, iseloomustab suurepärane õhustik ja üllatav puänt. Minu esimene tutvus Hurtta loominguga jättis igati hea mulje ja ma ei näe põhjust sellele loole maksimumhinnet panemata jätta.

Boris Hurtta "Tõvemees"

68-aastane kruusavedaja Kaarlo Huovinen on just äsja otsustanud pensionile jääda, kui tema tervis hakkab halvenema ja arstliku kontrolli käigus avastatakse tal vähk. Ainsa lootusena meenub talle nooruses sõjaväeteenistuses ja hiljem Lapimaal metsatööliste laagris kohatud salapärane imeravija. Huovinen otsustabki tuttava politseiniku abiga mehe üles otsida... Autor kruvib loo jooksul oskuslikult pinget, ent lõpplahendus jätab soovida, sellest ka hinne.

Boris Hurtta "Hiiu nahk"

Johanna Sinisalo "Me kindlustame su ära"

Pasi Ilmari Jääskeläineni "Kiri Lethele"

Ära tuli!

Antoloogiat "Soome ulme 2" lugema asudes mõtlesin, et huvitav, millal satun just selliste tekstide otsa, mis on minus siiani eesti keeles loetu põhjal põhjanaabrite ulme osas suhtes eelarvamusi tekitanud. Ehk siis kohutavalt uimased, literatuuritsevad ja psühholoogitsevad lood, kus põhirõhk on mingi flegmaatikust tegelase mõtete ning sisemaailma kirjeldustel. Võimalik, et selliste lugude näol on tegu Hea Kirjandusega, mille kvaliteeti ma oma hardcore-žanriulmega äraharjunud piiratud maitsega hinnata ei suuda-asjaolu, mis mind ausaltöeldes väga ei huvita ka, sest kui mind huvitaks Hea Kirjandus, keskenduksin ulme asemel Mats Traadile või mõnele teisele sarnasele kirjanikule. Antoloogia neli esimest teksti-kolm Hurtta lugu ja Leinoneni lühiromaan-kippusid sarnaseid eelarvamusi pigem ümber lükkama-normaalsed žanriulme tekstid, milletaolisi võidakse kirjutada igas riigis ning mis on sarnasest siirupina venivast ugri-doomist täiesti vabad. Ja siis tuli Jääskeläineni lugu, mis sisaldas täpselt seda, mida ma oodanud olin...

Kogu lugu on mingi Soome elumehe heietus, kes haigestub 34-aastaselt väljamõeldud vaimuhaigusse nimega Delphi dementia, mis kustutab ta mälestusi oma isiklikust elust, ent tekitab talle seejuures ka kujuteldavaid "tulevikumälestusi". Kõik see on kirja pandud masendavalt igava monoloogina.

Anne Leinoneni "Oliveri raamat"

Düstoopilises tulevikumaailmas unistab Oliveri-nimeline koolipoiss (kelle nimi vihjab mingil veidral moel Charles Dickensi klassikalisele romaanile) ehtsast raamatust, aga need on väga haruldased ja kallid. Ootamatult kingib mahajäetud majja elama kolinud võõras naine talle ehtsa raamatu...

Eks sarnaseid düstoopiaid ole kirjutatud küll ja küll, Bradbury "Fahrenheit" ja teatud määral ka Huxley "Hea uus ilm" meenuvad Leinoneni juttu lugedes esimestena. Loo juures on positiivne see, et tegevusmaailma tegelikku olemust avatakse lapsest peategelase silme läbi järk-järgult ja ka loo lõpp pole just ettearvatav. Ei saa öelda, et lugu oleks minus määratut vaimustust tekitanud, ent "4" madalamat hinnet ma sellele panna samuti ei kavatse.

Magdalena Hai "Vaskmõrsja"

Väga stiilne aurupunk/õuduslugu alternatiivajaloolisest 19. sajandi lõpu Inglismaast, kus kasutatakse laialdaselt õhulaevu, eksisteerivad aurujõul töötavad jalgadel liikuvad sõidukid ehk aurupõrnikad jne. Loo minategelaseks on härrasmees, kelle salaarmuke (ja tema noorema venna kihlatu) mõisa aknast surnuks kukub. Üldiselt peetakse toimunut enesetapuks ja suhete segapuntrasse kistud tüdrukul näib olevat selleks ka põhjust olnud. Hukkunu tehnikatudengist peig on aga toimunust tõeliselt murtud ja vanem vend hakkab ta pärast järjest suuremat muret tundma. Eriti pärast seda, kui temani on jõudnud teave, et hukkunud tüdruku asemel paigutati hauakambrisse tühi kirst...

Loo peamiseks väärtuseks ongi õhustik. Kui kohatine erootika välja jätta, meenutab "Vaskmõrsja" vägagi 19. sajandi ulmet-suured tunded, hull teadlane ja teaduse kõikvõimsus, elu ning surma piire ületav armastus. Kõik see on kirja pandud stiilitundlikult ja ajastu õhustikule iseloomulikke detaile arvestades.

Anni Nupponeni "See, kes pöörab ratast"

Lugu vägagi kentsakast, veidi aurupungilikust maailmast, kus elavad pähe paigutatud ratta abil 300-aastaseks elavad inimesed. Lühiromaani minategelaseks on muuseumitöötajast noormees, kelle silme läbi seda maailma lugejale järg-järgult avatakse. Näib, et transhumanistlik ühiskond ja sellesse elama sattunud isikud, kes põevad "täiendustega" kaasnevaid haigusi või on lihtsalt keskmisest erinevad, on teema, mis paelub mitmeid soome ulmekirjanikke-paralleelid Anne Leinoneni "Oliveri raamatuga", mille eestikeelne tõlge ilmus samas antoloogias, on igatahes kerged tekkima, ehkki Nupponeni lühiromaani tegevusmaailm on hoopist teisest puust.

Ehkki nii aurupunk kui ka transhumanism on mõlemad mu jaoks südamelähedased teemad, jättis see lühiromaan mulle kuidagi väga tuima ning igava mulje. Ei istu see Nupponeni stiil mulle mitte kuidagi.

P.S. Teost lugema hakates arvasin paari esimese lehekülje jooksul, et minategelane on naissoost (nimi Trill sobinuks kõla poolest pigem tüdrukule). Kaunis tüüpiline asi, kui kirjanik kasutab vastassoost minategelast.

Maiju Ihalaineni "Terrakota"

Päris huvitav Hiina-teemaline (lühiromaanis kujutatud riik pole küll päris meie maailma Hiina, ent üldine õhustik ja rohked vihjed ei jäta vähimatki kahtlust, mis riik on Ihalainenile lühiromaani loomisel eeskujuks olnud) fantasy. Minategelaseks on 9-aastast tütart kasvatav lesestunud kunstnik Daesun, kellel on imeline anne-valmistada terrakotast loomakujukesi, mis lühikeseks ajaks ellu ärkavad. Ootamatu kutse keisri õukonda näib rahaprobleemides vaevlevale üksikisale justkui taeva kingitusena, ent reaalsus on märksa keerulisem...

Olen kuulnud "Terrakotat" võrreldavat Paolo Bacigalupi "Alkeemikuga" ja teatud sarnasused on tõesti olemas-minategelaseks kummalises idamaises fantaasiamaailmas üksi tütart kasvatav ning vaesuses virelev eriliste annetega leskmees, kes tänu oma annetele karmide valikute ette pannakse. Barry Hughartiga hoolimata sarnasest Hiina-teemast paralleele tõmmata siiski ei maksa, Ihalaineni lühiromaan on suhteliselt sünge alatooniga.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tiit Tarlapi "Haldjatants"

Kogumik, mis sisaldab (ühe erandiga) Tarlapi eelmisest sajandist pärinevaid tekste, näitab autori loomingut mitmekülgses valguses-esindatud on vägagi erinevatest alamžanritest lood, samuti on vägagi kõikuv lugude kvaliteet. Üht asja tahaksin ma aga kogumikule kindlasti ette heita-kolme mitteulmelise ja seejuures suhteliselt kesise loo ("Ring ümber Pariisi", "Ei midagi isiklikku" ja "Legendid elavad edasi") lisamist žanriulme-sarjas ilmunud kogumikku on küll raske millegagi põhjendada. Ilma nende lugudeta saanuks "Haldjatants" ehk veidi õhem, ent lugude keskmine kvaliteet pigem tõusnuks.

"Õnn kestab igaviku..."

"Magus uni"

Esiteks, kuidagi väga raske on seda lugu ulmeks pidada-ainus fantastiline element on tasuline eutanaasiateenus, aga muudab see loo tõesti "sotsiaalseks fantastikaks"? Iseenesest polegi see kõige tähtsam-tegu on lihtsalt halva ja sulepeast väljaimetud looga, mis igast otsast logiseb. Ma pole ulmekirjanduses tegevuse ega maailma loogikat kunagi väga tähtsaks pidanud, ent kui autor konstrueerib ilmselgelt võimatu süžee ja loodab sellega lugeja emotsioonidele rõhuda, siis see ei õnnestu-või jätab äärmisel juhul absurdihuumori (nii-hea-et-peaaegu-halb) mulje.

"Ring ümber Pariisi"

Ulmevaba kelmilugu mingi Metsiku Lääne (üldiselt õhustik vastab sellele, ehkki on mainitud ka autosid) elanike toimetamistest ja šerifivalimistest linnas. Ei midagi erilist ega meeldejäävat.

"Üürige kangelane-50 dollarit tund"

Tegelikult täitsa huvitav, et ma olen siin Baasis selle loo esimene arvustaja-samas oli see tekst ju hoolimata oma 17-aasta tagusest esmatrükist kuni käesoleva aastani ka suhteliselt raskelt kättesaadav.

"Üürige kangelane-50 dollarit tund" on selline puhas tuumapunk tulevikumaailmast, milletaolisi kirjeldas Asimov 1940-ndatel ja 50-ndatel. Hiiglaslik torutranspordiga ühendatud tulevikulinn, milles toimub loo tegevus, toob silme ette Asimovi "Teraskoopad" ja teised vanad ulmetekstid. Loo peategelasteks on päästetöötajad, keda on pärast koondamist hakatud kasutama ka erinevate pisiprobleemide lahendamiseks tasulise teenusena-sellest ka pealkiri. Ühel hetkel juhtub aga torutranspordis õnnetus, mis ähvardab ohvriterohkeks kujuneda, ja päästjad on jälle kohal...

Loo vaieldamatuks plussiks, mis hinde kindlalt "4" peale kergitab, on mõnus tuumapungilik õhustik. Veidi arusaamatuks jäi, miks pidi selle glisseri sisse augu lõikama mingi kärsatava kiirega-mehhaanilist lõikeseadet kasutades oleks sädemeoht kindlasti märksa väiksem olnud. Aga see on pisike detail, mis hinnet ei mõjuta.

"Ei midagi isiklikku"

Jälle üks-vähemalt minu hinnangul-ulmevaba tekst, kui mitte lugeda ulmeliseks mingit fiktiivset riiki, kus poliitilise võimu haaranud gängsterid omavahel arveid klaarivad. Eks need üheksakümnendate aastate eesti autorite lood, kus on püütud kirjeldada elu "nagu Läänes", mõjuvadki praegu kuidagi naljakalt-tegelaste veidrad, justkui pooleldi inglisepärased, pooleldi väljamõeldud nimed, politsei, gängsterid, baarikapid, viski ja mingi naljakas katse karmi stiili kasutada (tõesti on raske kujutada ette inimest, kes pärast vastase mahalaskmist oma armsama kodus tuimalt baarikapi juurde kõnnib ja sealt endale viskit kallab, et see värske laiba kõrval ära manustada). Samas pole loole ka midagi eriti ette heita, naljaka mälestusena üheksakümnendatest kõlbas täitsa lugeda, omamata seejuures mingit meeldejäävat väärtust.

"Tänav akna taga"

Mitte parim Tarlapi tekst, aga parem, kui kõik eelnenud Alase lood "Eesti ulme antoloogias" kokku. Kivisildnik ütles "Loomingus" õigesti, et antoloogiat oleks tulnud Tarlapiga alustada.

27.05.2014:

Lugesin kogumikust "Haldjatants" üle ja otsustasin hinde jätkuvalt "5" peale jätta, otsuses mängis oma osa ka kunagisest lugemisest jäänud positiivne mälestus. Eks tausta teadmine (autor oli kaks aastat enne loo esmakordset ilmumist Tšernobõlis tuumakatastroofi tagajärgi likvideerimas käinud) annab loo kirjutamismotiivi hoomamisele ka kindlasti uue mõõtme...

"Viimane kõrvalepõige"

Tarlapi näol on tegu kirjanikuga, kelle looming on viimastel aastatel mu jaoks järjest enam seostunud igava primitiivse sotsiaalkriitikaga, mistõttu selline poeetilise ja samas gootilik-õudne lugu tema sulest mõjus päris üllatavalt. Ega seda teksti päris loogiliselt võtta saagi, pigem selline romantiline ja unenäoline asi. Mulle igatahes lõppkokkuvõttes meeldis ja maksimumhinne on garanteeritud.

"Haldjatants"

Eks see idee ole folkloorist tuttav ja seda on varemgi ulmes korduvalt kasutatud, Washinton Irvingi "Rip Van Winkle" on esimene meenuv näide. Sarnast vaimustust, nagu eelmistes arvustajates, see lugu minus äratada ei suutnud ja Jyrka mainitud Tarlapi fantasytekstidest jääb "Viimane kõrvalepõige" mu lemmikuks. Veidi üllatasid selle Lungveri pikad juhtmed, muidu nutikas tegelane pidanuks pärast haldjapeolt naasmist kiiremini aimama, mis toimub. Täienduseks Rauli arvustusele: Lungveri sünniaasta oli 1914, nii et saatuslikud sündmused pidid temaga toimuma kuskil aastatel 1938-39. Ja 1992. (mitte 1991.!) aasta Eestiga seovad selle loo tegevuskohta küll ainult välised sarnasused...

"Jutusta mulle Prantsusmaast"

1980-ndate aastate Eesti. Tartu Ülikooli juuratudeng Heini satub pärast metsapeatuse eesmärgil liinibussist lahkumist üksi metsa alla ja komistab maakolkas veidra joomaseltskonna otsa, kellega otsustab hakata pidutsema...

Ajastu õhustik on loos päris hästi edasi antud, ent minu meelest on tegu pigem sellise parmu deliiriuminägemusega ulmevormis. Segaseks jäi ka see, kuidas sai Heini sattuda tulevikku, kui ometi olid Gorbatšovi alkoholipiirangud hetkereaalsuseks nii talle kui ka väidetavatele tulevikuelanikele.

"Hirmul ei ole kodu"

"Lõikuspidu"

"Legendid elavad edasi"

Jälle üks ulmevaba seiklusjutt fiktiivsest sõdivate impeeriumide vahele kiilutud provintsist (vara)uusaegses Euroopas ja oma kodukanti vallutajate eest kaitsta püüdvate sisside salaorganisatsioonist.

"Kaduviku paladiinid"

03.06.2014:

Tosin aastat hiljem üle lugedes ei tekita lugu ehk enam sellist vaimustust kui teismelise ulmefännina Tartu Ülikooli raamatukogu ajakirjandussaalis Pärnu Postimehest loetuna, aga hinne jääb endiselt maksimumi peale. Mis sellest, et "Kaduviku paladiinide" positiivsed peakangelased on valdavalt üksteisest eristamatud ja dialoog kisub pateetilis-loosunglikuks, meenutades veidi propagandistlikke sõjafilme. Teravalt torkas silma loo tuumapungilik ehk 20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane õhustik-kaugtuleviku Linnuteel on peamiseks massikommunikatsioonivahendiks endiselt televisioon, arvuteid on küll mainitud, ent ei info- ega biotehnoloogia ei paista ühiskonnas erilist rolli mängivat. Eks see lugu ole praeguseks juba 17 aastat vana ka ja praegu torkab Tarlapi tulevikunägemuse kerge anakronistlikkus (mis avaldub ka ta uuemates tekstides, nagu "Roheliste lippude reservaadis") võrreldes ilmumisajaga kindlasti rohkemgi silma.

Kokkuvõttes: karm, pateetiline, seikluslik ja sirgjooneline tekst, mis pärineks justkui teisest ajastust.

"Vihkamise suund"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Dmitri Gluhhovski "Metro 2033"

ETTEVAATUST, SPOILERID!!!

Kummaline raamat. Algus ehk Artjomi quest metroos jätab sellise suhteliselt tuima mulje-justkui levinud fantasyklišee paigutamine teistsugusesse tegevuskeskkonda-kolkas üleskasvanud orvukesele usaldatakse ootamatult maailmapäästmise-missioon ja ta peab selle läbiviimiseks võtma ette pika ning vaevalise teekonna. Selles osas jätab Artjom kuidagi väga imeliku mulje... justkui veidi alaaranenud ja samas mingit nõukogude lastekirjanduse kangelaspioneeri vms meenutava. Lugedes on tõesti tunne, et tegu on umbes 13-14 aastase vapra poisikesega kuskilt seikluslikust noorteraamatust, kes ei tea tänu karmile elukeskkonnale mõhkugi natsidest, trotskistidest ega jehoovatunnistajatest, ent kes kohati veidral kombel täismehena filosofeerima kaldub. Ka teised tegelaskujud jätavad romaani alguses pigem klišeeliku/karikatuurse mulje-sadistidest fašistid, uljas trotskistlik päästekomando jne.

Siis aga jõuavad tegelased ühel hetkel postapokalüptilisse Moskvasse ja sealt edasi läheb palju paremaks ( näiteks episood mahajäetud raamatukogus ja Suurt Ussi kummardavate metslaste kirjeldus olid ikka täielikud pärlid). Ka ilmnes selles osas kõige rohkem romaanile omane kurjakuulutav, peaaegu õuduskirjandusele omane õhustik. Ja ega seda, mis värk selle Kremliga täpselt oli, ju teada ei saanudki. Selle romaaniosa lugemine tekitas soovi "Metro 2033" maksimumhinnet panna.

Veidi "Enderi mängu" meenutav nutune lõpposa tõmbas aga hinde mu jaoks lõplikult "4" peale. No said need väidetavalt suurepärased ja head mutandid hukka-mis seal ikka lõpmatuseni nutta, eriti arvestades, millist jama nad oma saamatute kontakteerumiskatsete läbi põhjustanud olid. Lisaks "Enderi mängule" meenutas see lõpp mulle veidi ka Veskimehe "Vesivõsu", ehkki oli Gluhhovski lähenemine uue mutantliigi genotsiidile on Veskimehe omast täiesti erinev. Romaanile tervikuna hindeks niisiis "4" tugeva plussiga.

P. S. Pealkirja tõlge mõjub kummaliselt, sõna "metroo" kirjutatakse eesti keeles ikkagi kahe o-ga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sergei Lukjanenko "Puhtand"

"Mustandi" järg algab põneva dimensioonidevahelise questina, mis kohati päris originaalse mulje jätab-näiteks katoliiklikust teokraatiast on kirjutanud teisedki ulmekirjanikud, ent esmakordselt loen ma sellise maailma kirjeldust täiesti positiivses ja sümpaatses võtmes. Ka autori mõttemõlgutusi peatükkide alguses, näiteks kirjanduse muutumisest massimeelelahutuseks, millele järgnes taasmuutumine elitaarseks naudinguks, on kohati päris huvitav lugeda-kommentaariks Mandi arvustusele võiks öelda, et vähemalt mul on päris raske kujutleda suvalist tänavakaklejat kirjandusteoreetiliselt mõtisklemas.

SPOILER!!!

Paraku on "Puhtandi" lõpplahendus aga täpselt selline nagu ta on ja paistab, et ülipõnevalt alanud diloogia on autoril järjest uusi vinte peale keerates ning maailmast/intriigidest varjatud kihistusi välja tuues kuidagi käest ära läinud, mistõttu ta on otsustanud selle kiiresti ning ühe raksuga lõpetada, paraku jääb sellest lõpust mõnevõrra ebaloomulik mulje. Kui "Mustandit" lugedes paistab algul, et funktsionaalid on head, aga lõpuks selgub, et nad on ikkagi pahad, siis "Puhtandi" alguses terendaks justkui sündmustiku edasine klišeelik kulg-maailmadevaheline quest, lõplik võitlus pimeduse jõududega ja funktsionaalide eksperimentidele lõpu tegemine ning ühtlasi maailma päästmine. Erinevalt näiteks Philip Pullmanist, kes lõpetaski oma (sarnaselt tegevusmaailmade järk-järgulise "avanemisega" ja pinge krutttimisega alanud) "Kuldse kompassi" triloogia sellisel klišeelikul moel, keerab Lukjanenko "Puhtandis" veel ühe vindi peale ja lööb siis lõpuks kõigele käega. No ei ole usutav ega loomulik-kirjanik ei peaks ennast kirjutama punkti, millest ta ei suuda edasi minna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sergei Lukjanenko "Mustand"

Olles varem eesti keeles ilmunud Lukjanenko teoseid lugenud, pean tunnistama, et "Mustand" oli mu jaoks äärmiselt meeldiv üllatus ja ma pean seda tema seniloetud teostest parimaks.

Esimese sajakonna lehekülje jooksul meenutab romaan müstikaelementidega thrillerit, autor krutib pinget järk-järgult üles ja tekitab küsimuse, et kuhu nii veidralt alanud tekst küll välja võiks jõuda. Ka see kümnekonna aasta taguse (ei tahaks öelda, et kaasaegse, sest vähemalt minu teada on elu Venemaal selle ajaga veel kõvasti jaburamaks muutunud) Moskva õhustik, milles oma senise eluga sidet kaotav peakangelane ringi hulgub, on suurepärane. Seda, kuhu autor oma looga välja jõuab, poleks tõesti osanud arvata-eestikeelse väljaande kaanepilt ega Valja arvustuses mainitud lühike tekst tagakaanel kohati aurupungilikkuse kalduvate eksootiliste maailmade vahel seiklemisele küll ei vihja.

"Mustandis" on kõik elemendid, mida ma healt ulmeromaanilt ootan, kenasti paigas ja moodustavad igati sümpaatse terviku. Eriliseks plussikas pean asjaolu, et erinevalt näiteks "Peegelduste labürindist" ei keskendu "Mustandi" minategelane ülemäärasele maailmavalule ega halamisele, mis sageli vene kirjandust lugedes häirivaks osutub.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis