Michael Moorcocki "The Warlord of the Air"

"Ajanomaadi"-triloogia näol on tegu seni Baasi arvustajate tähelepanuta jäänud varase aurupungiga. Nii varasega, et ilmumise ajal seda keegi aurupungiks ei nimetanud-polnud veel küberpunki, mille järgi sõna "aurupunk" hiljem loodi.

Romaani "raami" esitab Eesti lugejale Elricu-lugude järgi tuntud Moorcock oma nimekaimust vanaisa jutustusena, kes 1903. aastal maailmast äralõigatud India ookeni saarel närve puhkab. Igavlema kippuv mees tutvub ootamatult oopiumisõltlasest laevajänese Oswald Bastable`iga. Endine Briti armee ohvitser Bastable nõustub lõpuks jutustama Moorcockile loo põhjustest, mis on ta nii kohutava allakäiguni viinud.

Aasta varem teenis Bastable Kirde-Indias ja osales Briti armee saadikuna läbirääkimistel kummalise sõjalis-teokraatliku Himaalaja väikeriigi võimudega. Läbirääkimiste käigus rünnati Briti esindust ja vaenlaste eest veidrasse Tulevase Buddha Templisse põgenenud Bastable löödi mingi salapärase jõu poolt uimaseks. Üles ärgates leidis ta end templi varemeis ja sealt välja komberdanult avastas end aastast 1973. (Peategelase sattumine tulevikku meenutas mulle väga Philip Francis Nowlani lühiromaanis "Armaggedon 2419 A.D." kirjeldatut, üldse on Moorcock käesolevas romaanis paljuski 19.-20. sajandi vahetuse ulmekirjanike stiili järginud).

1973. aasta ei meenuta just eriti sama perioodi reaalses ajaloos, pigem on see maailm, milletaolist võinuks tulevikuna ette kujutada 20. sajandi algusaastate kiire progressi ja rahu perioodil. Maailmasõdu pole toimunud ja maailm on endiselt suurte koloniaalimpeeriumide võimu all. Eksisteerivad tehnilised erinevused reaalsest maailmast-õhutranspordiks kasutatakse heeliumi abil õhus püsivaid tsepeliine, millel on ka kõrguse hoidmiseks algelised pardaarvutid, autod liiguvad bensiini asemel aurujõul, monorelsid on muutunud üldlevinud transpordivahendiks jne. Bastable on sellest "utoopilisest" tulevikumaailmast (detailsed kirjeldused suurepärase tulevikuühiskonna kohta pärineksid justkui Wellsi "Inimjumalatest" või mõnest muust tema romaanist) algul tohutult vaimustuses ja leiab endale ka tulusa tööotsa luksuslikul reisitsepeliinil. Paraku hakkab Bastable`i idülliline elu heakorrastatud tulevikumaailmas (mille ainsaks probleemiks näivad olevat reaalsusest lahtikistud marginaalsete äärmusrühmituste terrorirünnakud) mingil hetkel vägisi košmaariks kiskuma ja utoopia varjust terendama düstoopia...

Kohati jätab Bastable`i jutustus veidi tuima mulje (kogu ta elu jääb maha aastasse 1902 ja ta ei maini kordagi, et kasvõi lahutatus lähedastest või sõpradest teda kurvastaks) ning tekib küsimus, et kuidas täiskasvanud mees küll maailma nii mustvalgelt näeb ning ennast igasugustest ideoloogiatest nii kergesti mõjutada laseb, tekkisid isegi mõningad paralleelid Gluhhovski "Metro 2033" Artjomiga. Samas ei tasu unustada, et Moorcock esitab kogu loo meile Edwardi-aegse sõjaväelasest Briti härrasmehe minajutustusena ja tolles aegruumis oli ilmselt kombeks oma kõiki mõtteid ning tundeid mitte välja näidata, mistõttu Bastable mõjubki veidralt külma ja samas infantiilsena. Ka on romaan rõhutatult poliitiline, autor on keskendunud just Briti koloniaalvõimu kuritarvituste hukkamõistmisele. Seaduskuuleka konservatiivi vaatenurk tulevikumaailmas toimuvale asendub aegamööda revolutsioonilise anarhokommunisti omaga. Anarhistist ulmekirjaniku romaani poliitilist suunitlust võiks ju kohati pidada vasakpoolseks-Ronald Reaganit on näiteks kujutatud erilise värdjana (imestasin algul, et mida teeb 1971. aastal ilmunud romaanis Reagan, ent siis turgatas mulle, et toona oli ta ju tuntud sõjavastaseid hipisid kiusanud California kubernerina), imekombel Hiinas saja-aastaseks elanud Vene revolutsionäär Uljanov on aga selline mõnus, veidi seniilne taadike. Samas on lõppkokkuvõttes näha, et ega Moorcock kedagi ega midagi lõplikult ei toeta.

Ja muidugi on romaan rõhutatult britilik... alates arveteklaarimisest imperialistliku minevikuga ja lõpetades mingite Londoni kohtade kirjeldustega, mis ilmselt lugejale midagi ütlema peaksid.

Kokkuvõttes: mulle raamat meeldis-nagu midagi eriliselt head ei oska välja tuua, aga midagi olulist puudu ka ei jäänud ja miski ei häirinud. Suhteliselt õhuke raamat, kiire ja lobe lugemine (eriti värskendav pärast enda Jasper Fforde`i romaanist läbipuurimist). Romaani esimene pool kippus ehk veidi venima ja liiga detailsetesse kirjeldustesse laskuma, ent hiljem läks tekst märksa huvitamaks, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jasper Fforde'i "Eyre'i juhtum"

Minu meelest oli tegu paraja jamaga. Autor on loonud absurdse maailma ja paigutanud sellesse veidralt klišeelikud tegelased (tubli naispolitseinik ja justkui vanast koomiksiraamatust väljakaranud kurjam), ent seejuures on head huumorit romaanis vähem kui suvalises Pratchetti Kettamaailma-sarja köites... asjaolu mis eristab Fforde`i tugevalt ka tagakaanel mainitud Adamsist ja Wodehouse`ist. Kui juba nii absurdsest maailmast kirjutada, siis võiks seda teha vähemalt säravalt ja vaimukalt, ent Fforde`i romaan oli äärmiselt tüütu lugemine. Autor on kahtlemata tark inimene ja inglise klassikalises kirjanduses väga tugev, ent romaani teostus mulle absoluutselt ei meeldi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Väikemees"

Nagu mõnest eelnevast arvustusest näha, tekitab Strugatskite looming päris paljudes Eesti lugejates mingeid vastandlikke äärmuslikke tundeid-kas peetakse iga nende poolt kirja pandud rida kuidagi pühaks ja eriliseks või siis manatakse nende loomingut tervikuna kui aegunud-nõukogulikku. Minu enda seisukoht jääb kuhugi sinna vahepeale-mõnest raamatust, nagu "Asustatud saar", on väga head mälestused, mõni teine paneb tagantjärele meenutades pigem õlgu kehitama... Eks need lugemismälestused jäävad praegu ka valdavalt juba suhteliselt kaugesse aega, kuhugi 10-15 aasta tagusesse perioodi, mil sai loetud "Maksim Kammereri triloogiat", romaani "Raske on olla jumal" ja paljusid teisi asju. Samas pean tunnistama, et midagi spetsiifiliselt ebameeldivat nende stiilis minu jaoks pole.

"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.

Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Harry Harrisoni ja John Holmi "King and Emperor"

Olen täheldanud, et romaanitriloogiate ja -tetraloogiate kirjutamisel lähtuvad erinevad kirjanikud kohati mingitest sarnastest valemitest. Kui sarja keskmine köide (või keskmised köited) kipuvad valdavalt koosnema lihtsalt questist ja tegelased on neis laia maailma laiali pillutatud, siis viimases köites on alati olulisel kohal mingi lõplik lahing kahe leeri vahel, täidetuna pikkade ning detailsete lahingukirjeldustega. Seesama skeem toimib sõltumata romaanisarja täpsest žanrist või taustmaailmast, olgu selleks siis Tolkieni (kes sama skeemi ka oma "Sõrmuste isandas" kasutas) laadis fantaasiamaailm, aurpungilik võõrplaneet või antud juhul alternatiivajalooline varakeskaegne Euroopa.

"Kuningas ja keiser" on tõesti veidi nõrgem kui triloogia kaks esimest osa, mis jätsid oma detailselt kirjapandud põhjamaise õhustikuga veidi karmima-kargema mulje, ent saab mult sellest hoolimata maksimumhinde. Ma ei ütleks, et triloogias kirjeldatud sündmuste lõpptulemusena mingi meie mõistes väga vabameelne ühiskond loodaks, lihtsalt nurjatakse ühtse ladinakristliku Euroopa teke, nagu see reaalses ajaloos kõrgkeskajaks välja kujunes. Lääne-Euroopa jääb lihtsalt tükeldatuks paljudeks pisiriikideks ilma ühtse katoliku kirikuta ja islamimaid ega õigeusklikku Bütsantsi ei mõjuta need sündmused mitte kuidagi.

Ajaloohuvilisele lugejale pakub see romaan oma rohkete temaatiliste vihjete tõttu ilmselt suuremat naudingut kui teistele. Nii näiteks ilmnevad Bruno ja Erkenberti meeleheitlikkus võitluses "Asgardi Tee" järgijate vastu mitmed jooned, mis kõrgkeskaegses katoliku kirikus sajandeid hiljem tõesti tekkisid-luuakse inkvisitsioon ja vaimulikud rüütliordud, võideldakse ketserite vastu Püreneedes (ilmselge vihje kataritele ja ka reaalses ajaloos kataritevastase ristisõjaga seostatud fraas "Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb!" esineb ühes kohas veidi muudetud kujul). Samas leiutavad mõlemad pooled järjest vingemaid uusi relvi ja ajalugu oleks üldse nagu kiirkorras käima tõmmatud.

Tegelikult võiks seda romaanitriloogiat kohati žanriliselt defineerida keskaja pungi ehk middlepunkina-mõtleme hetkeks aurupungist ja asendame siis mõttes 19. sajandi keskajaga. Sarnaselt aurupungile on siingi pandud väga suurt rõhku anakronistlikele tehnilistele leiutistele ja näiteks ülitäpsete kiviheitemasinatega varustatud kahemastilised sõjalaevad 9. sajandil on küll nii middlepunkilikud kui vähegi olla saavad.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Harry Harrisoni ja John Holmi "One King's Way"

Nagu eelarvustajad on maininud, on triloogia teine osa kirja pandud questi vormis, mis jätab kohati veidi kummalise mulje-oleks ju loogiline eeldada, et sõjaretkel merehätta sattunud valitseja püüab võimalikult ruttu oma riiki naasta, selle asemel, et jäädagi oma eluga riskides pikalt mööda võõraid maid seiklema. Samuti on "Ainsa Kuninga Tees" võrreldes triloogia esimese osaga märksa tugevam fantasyelement (trollid!), stseen, kus Shefile lisaks trollidele ka tapjavaalad lahingus appi tulid, meenutas justkui mingit Miyazaki multikat. Siiski pole romaanile eriti midagi ette heita ja selle kohta võib öelda samu kiidusõnu, mida triloogia esimese osa kohta.

Lauri arvustuses mainitud autorite väidetavaid möödalaske peaks aga veidi täpsustama. Nimelt kutsuti keskaegses Skandinaavias saame tõesti "finnideks", esmakordselt kasutas seda sõna (ilmselt saamide kohta) juba rooma ajaloolane Tacitus aastal 98. Ahvenamaal elavad tänapäeval tõesti rootslased, ent ma poleks sugugi kindel, et seal 9. sajandil läänemeresoomlasi ei elanud (praegu sel teemal põhjalikumat uurimist teha ei viitsi ja ma pole päris kindel, kas see üldse kindlalt teadagi on).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Harry Harrisoni ja John Holmi "The Hammer and the Cross"

Romaani sisust on eelarvustajad juba suhteliselt palju rääkinud, nii et jääb üle vaid kiidusõnadega ühineda. Panoraamne, detailne ja jõhker kerge fantasyelemendiga alternatiivajalooline romaan, veidi nagu Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aeg", ent kõvasti parem ning mõtlemapanevam.

Varakeskaja ajaloo mõningane tundmine aitab "Vasara ja risti" nautimisele kindlasti kaasa (ma ise ei pea end just viikingiteemaliseks spetsialistiks, ent juba päris romaani alguses turgatas mulle, et ot-ot-madudekoobas ja "verekotkas"-see lugu Ragnari poegadest tuleb tuttav ette). Ka 9. sajandil valitsenud kuulus Wessexi kuningas Alfred Suur, kes reaalses ajaloos 878. aastal viikingite Suure Armee purustas, mängib siin romaanis olulist rolli-küll veidi teisel moel. (Alternatiiv)ajaloolises mõttes huvitavaid episoode ja ideid leidub siin romaanis küllaga ning kahtlemata on tegu teosega, mis ka reaalse ajaloo arengu põhjuste üle sügavalt mõtlema paneb.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis