Siim Veskimehe "Haldjaradade ahvatlus"

Käesolev romaan kujutab endast siis Veskimehe uue romaanisarja avateost... vähemalt võib nii öelda romaani lõpu põhjal, mis mitte midagi ei lõpeta. Romaanis on sedapuhku juttu dimensioonirändudest ja vihjeid autori varasematele teostele, mis sama teemat käsitlevad, leidub siin kuhjaga. Rohkelt vihjatakse ka välismaistele ulmetekstidele-Bradbury loo "Draakon" olemasolu meenus mulle aastate tagant just käesolevat romaani lugedes.

Sisust: on mingi salajase organisatsiooni korraldatav ekspeditsioon Põhja-Norrase, milles ka eestlasest peategelane (kes millegipärast esineb kummalise nime Oldi Kafac all) osaleb. Jäämerel Norra-Vene piiri kandis kisuvad asjad ekspeditsiooni jaoks juba ohtlikuks ja peagi satutakse ka paralleelmaailma...

Romaani headest külgedest: worldbuilding tuleb Veskimehel talle omaselt hästi välja ja märulistseene lugedes igav ei hakka. Ka kõike seda, mis Veskimehe loomingus halb on, on selles romaanis nagu veidi vähem. Veidi on muudetud peategelase olemust ja tema suhteid kaasinimestega-peategelane polegi mingi übermachost ülbe füüsikageenius, vaid hoopis veidi nohiklik bioloog. Ja naised, kellega ta romaani kestel vahekorras on, on täisealised ning neil on suured rinnad. Paternalistlikku targutamist ja maailmaparandamist on "Haldjaradade ahvatluses" võrreldes mõne autori varasema romaaniga oluliselt vähem-kohati küll kiidetakse Simi-nimelise paralleelmaailma kastiühiskonda, ent see kõik ei torka niiväga silma, kui näiteks "Lõputus juunis" või "Asteriuse kodutees".

Halvad küljed. Romaani tegelased on äärmiselt tuimad ja skemaatilised, lisaks on autor talle omaselt toppinud teksti rohkelt tuima, emotsioonitut erootikat. Kohati jääb mulje, et peategelase peamiseks eesmärgiks on liikuda tuima robotina punktist A punkti B ja paarituda tee peal kõigega, mis sõltumata liigilisest kuuluvusest naisterahvast meenutab. Pidev seks ja killurebimine kõige sobimatumates olukordades muudavad romaani tegelaste käitumise psühholoogiliselt usutamatuks.

Hindest. "3" oleks justkui veidi liiga karm, sest ega "Haldjaradade ahvatlusi" lugedes ju otseselt igav ega ebameeldiv ei olnud, aga "4" oleks ilmselgelt liiga kõrge hinne, sest miinuseid oli romaanil ikka samuti kõvasti. Olgu siis "4" pika miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Henry S. Whiteheadi "Lääne-India valgus"

Mõned lood kogumikus olid päris head, ent paraku jätab Whiteheadi looming võrreldes tema kaasaegsete klassikutega, nagu Howard, Lovecraft ja Smith, suhteliselt aegunud mulje. Lääne-India folkloor ja ajalugu on kahtlemata põnevad teemad, ent autor ei suuda justkui oma tegevuskohtade võimalikku potentsiaali täiel määral ära kasutada.

"Puumees"

20. sajandi alguses Ameerika Neitsisaartel (tegu on umbes 100 000 mustanahalise elanikuga USA-le kuuluva Kariibi mere saarestikuga, mis on tänini poolkoloniaalses staatuses) oma elust kaheksa aastat veetnud ja sealses õhustikus toimuvate lugude kirjutamisele keskendunud õuduskirjaniku maakeelse kogumiku avajutt on minu meelest pigem selline müstiline olukirjeldus... hoolimata kohati dramaatilisest sündmustikust siin midagi väga õudset ei ole.

Loo minategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel Neitsisaari külastama sattunud Ameerika härrasmees Canevin. Hiljuti taanlastelt ostetud koloonias võetakse ta tema endagi jaoks üllatusena lahkelt ja suurejooneliselt vastu, sest tema kadunud vanaonu oli olnud seal tuntud suhkruroofarmi-omanik. Vanaonule kuulunud mahajäetud farmi külastades näeb Canevin ühel hetkel kummalist vaatepilti-kookospalmipuud embavat ja omaette pomisevat mustanahalist noormeest. Toimuva seletus kuulub üleloomulikku valdkonda-aga järgnevast võivad kõik huvilised juba ise lugeda, tekst on eesti keeles kättesaadav.

Nagu juba öeldud, on tekst õudusloona suhteliselt väheütlev... ja eks selliseid õuduslugusid, mille sisuks vale asja torkimine isiku poolt, kes seda mitte torkima ei peaks, ole küll ja küll kirjutatud-isegi mina, kes ma olen pigem teadusliku fantastika ning fantasy austaja, olen neid kuhjaga lugenud. Loodetavasti on kogumiku järgmised lood huvitavamad.

Autori stiili kohta veel nii palju, et teatud sarnasused tema kaasaegsete, samuti Weird Talesis oma jutte avaldanud Howardi ja Lovecraftiga on täiesti olemas.

"Williamson"

Minu meelest on see jutt nii halb, et on peaaegu hea. Idee on nii absurdne, et enamik autoritest selle peale ei tulekski. Kindlasti tuleb ära märkida loo kohatist homoerootilist kallakut-Canevini "intiimse sisuga" kiri, milles palub lesestunud Williamsonil enda juurde kolida, detailsed kirjeldused jõusaalis treenivast ja higist läikivast Williamsonist, jne.

"Chadbourne'i episood"

Minu meelest on see jutt nii halb, et on peaaegu hea. Idee on nii absurdne, et enamik autoritest selle peale ei tulekski. Kindlasti tuleb ära märkida loo kohatist homoerootilist kallakut-Canevini "intiimse sisuga" kiri, milles palub lesestunud Williamsonil enda juurde kolida, detailsed kirjeldused jõusaalis treenivast ja higist läikivast Williamsonist, jne.

"Jumala lahkumine"

Käesoleva loo näol on tegu raamjutustusega, mida Canevin kuuleb kirurgi doktor Pelletier` käest. Pelletier on oma varasema praksise käigus Haitil kohtunud kummalise ameeriklase Carswelliga. Carswell on pärast seda, kui arstid on tal väidetavalt surmava kasvaja avastanud, jätnud maha oma senise elu ja läinud Haiti metsikusse loodusse pardikütiks, saades hea klapi ka kohalike neegritega ning pühendudes nende veidratesse ebausukommetesse. Ühel päeval kaotab Carswell teadvuse ja neegrid panevad tema kallal toime kummalisi riitusi, misjärel kasvaja hakkab ennast lõpuks tunda andma ning ta on sunnitud Port au Prince`i dr Pelletier` juurde operatsioonile minema...

Lugu pole iseenesest väga halb, aga midagi vapustavat selles samuti pole ja teravusest jääb nagu puudu. Hindeks "3" tugeva plussiga.

"Cassius"

Kui eelmised Whiteheadi maakeelsest kogumikust "Lääne-India valgus" loetud õuduslood kippusid mulle suures osas jätma pigem igava- ja tuimavõitu ning ajahambale jalgu jäänud muljet, siis "Cassius" oli meeldiv üllatus, eelkõige just oma lõpplahenduse poolest. Loo temaatika meenutab väga sama autori samal aastal ilmunud "Jumala lahkumist", ent "Cassius" on teostatud hoopis teises võtmes.

Loo tegevus leiab taaskord aset Lääne-Indias ja see kujutab endast Gerald Canevini minajutustust, kes palkab oma majapidamisse Brutus Hellmani nimelise mustanahalise teenri. Brutuse kubemelt on vaja mingi kasvaja eemaldada ja Canevini kirurgist sõber Pelletier teeb selle ka ära. Veidi aja pärast leiab Canevin oma majapidamise õuelt miniatuurse Aafrika pärismaalaste hüti, mida peab laste mänguasjaks. Veidi aega hiljem ründab Brutust une pealt mingi väike kummaline olend ja närib ta jalga...

"Cassiuses" on teatud hoogsust ja teravust, mida üldiselt kipub Whiteheadi lugudes väheks jääma. Kui veel poole loo peal kõhklesin, kas selle hindeks peaks saama "3" või "4", siis pärast lõpplahenduseni jõudmist otsustasin maksimumhinde kasuks.

Lõpetuseks mainiks veel, et olin sellest, et kunagi 18.-19. sajandi vahetusel USA-s neegerorjadele ladina (konkreetselt Vana-Rooma komöödiatest pärinevaid) nimesid pandi, täiesti teadlik, aga et sarnased nimed olid (vähemalt Whiteheadi teksti uskudes) mustanahaliste seas levinud ka 20. sajandi alguse Lääne-India saartel, tuli mõningase üllatusena.

"Must Tancrede"

Seekordne Gerald Canevini minajutustus pajatab meile Lääne-Indias Saint Thomase saarel asuvast vanast hotellihoonest, milles kummitab 19. sajandi alguses Taani koloniaalvõimude poolt surnuks piinatud neegrite ülestõusu juhi Musta Tancredi vaim ehk džambii...

Autoril on õnnestunud loos Neitsisaarte õhustik päris mõnusalt edasi anda ja ka piirkonna ajaloole huvitavaid vihjeid tuua. Paraku on lool sama häda, mis mitmetel teistel Whiteheadi tekstidel-see ei jõua õieti kuhugi välja, autor ei oska lugu nii lõpetada, et see tõesti karmilt mõjuks. Ilmselt sai ta sellest ka ise aru, pannes minategelase suu läbi kirja vabanduse, et "tegu pole romantilise seiklusjutu, vaid tõestisündinud looga". Muide, loo käik, sealhulgas ka Canevini krabi-/tarantlijaht hotellis olid suhteliselt etteaimatava käiguga, vähemalt neile, kes on "Addamsite perekonna" filme näinud.

Loo hindeks "3" tugeva plussiga.

"Must elajas"

Gerald Canevini järjekordse minajutustuse keskmes on Ameerika Neitsisaartel asuv Taani võimu ajast peale mahajäetud maja, mille omanik on aastakümnete eest Šotimaale kolinud. Maja haldamine on eaka taanlasest juristi vastutusel, kes keeldub seda välja üürimast. Lõpuks üüritakse maja ühele ameeriklastest perele. Varsti pärast seda tabavad pereema võikad optilised illusioonid ja Canevin asub salapärase maja minevikuga seotut uurima...

Loo hinde osas kõhklesin mõne aja "3" ja "4" vahel, otsustades lõpuks "4-" kasuks.

"Lääne-India valgus"

Käesolevas loos satub Canevin siis mingi müstilise maali otsa, millel on kujutatud piraadi hukkamist sadakond aastat varem ja kus hukatava kujutis näib otsekui elavat...

Pean tunnistama, et kui seni on Whiteheadi looming tema maakeelse kogumiku põhjal jätnud üldiselt pigem sellise keskpärase mulje, siis käesolev lugu tundus juba päris paha. Lugu on oma pateetilisevõitu, vanamoodsa ja igava stiiliga ilmselgelt ajale jalgu jäänud ning tundub, nagu ei pärineks see mitte aastast 1927, vaid sadakond aastat varasemast ajast.

Sarnasel teemal on ka hiljem ja paremini kirjutatud, esimese asjana meenub Stephen Kingi "Maanteeviirus suundub põhja poole".

"Seitse keerdu poomisnööril"

Eelarvustaja on mind lühiromaani sisukokkuvõtte tegemise kohustusest säästnud... ütleks vaid, et on raske mõista, miks pidi autor kirjutama samal teemal (ja sama peategelasega) kaks erinevat teksti, mille võinuks vabalt ka ühendada.

Lühiromaani kohta võiks öelda sama, mis "Lääne-India valguse"-nimelise loo kohta-igav, pateetiline, justkui reaalsest kirjutamisajast sada aastat varasemast perioodist pärinev. Hinde osas otsustasin siiski lõpuks "3-" kasuks... päris nii tüütu, kui "Lääne-India valgus" "Seitse keerdu poomisnööril" minu meelest ei olnud, ehk seetõttu, et tegevust on rohkem ja õõnsat pateetilist dialoogi vähem, ka valmistavad viimased read võrreldes "Lääne-India valgusega" mõningase üllatuse.

Lõpetuseks võiks veel öelda, et "Seitsmes keerus poomisnööril" läheb Whitehead enda loodud Lääne-India pseudoajalooga mõnevõrra vastuollu. Kui loos "Must Tancred" on mainitud tegelase juhitud orjade ülestõusu toimumise ajaks aasta 1833, siis käesolevas lühiromaanis on Tancredi hukkamisega lõppenud sündmused paigutatud hoopis aastasse 1733 ehk sajandi võrra vanemasse aega. Ja piraadid aastal 1825 hukkavaks timukaks on Ajax Mendoza, kes peaks olema justkui Tancredi hukanud Achilles Mendoza pojapoeg.

"Huuled"

Kogumiku "Lääne-India valgus" lõpulugu ei seostugi üllataval kombel autori kaasajal (20. sajandi alguses) tegutseva Gerald Caneviniga, vaid räägib 19. sajandi alguse ameeriklasest orjalaevakaptenist, kes Neitsisaarte kandis seilates naisorjalt kaela hammustada saab ja veidrate sümptomite all kannatama hakkab...

Tekstis esinev sõna l`kundu meenutas kunagi ammustel aegadel Marduses ilmunud Edward Lucas White`i õudusjuttu "Lukundu", mille sisuks oli samuti neegrite nõiduse alla sattunud valge mehe kurb käekäik.

"Huuled" pole teab-mis-vapustav tekst, ent Whiteheadi kohta päris hea-loos on õudusloole vajalikku teravust ja erinevalt mõnest teisest kogumiku loost ei mõju selle stiil ajale jalgu jäänult.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Sword and the Stallion"

Kui "Tammes ja jääras" näis Corumi-sari hakkavat üha enam traditsioonilist eepilist fantasyt meenutama, siis käesoleva, kuueosalist tsüklit lõpetava romaani stiil on taas Moorcockile omane-süngetes toonides, julmavõitu, dekadentlik ja rohkelt kõiksugu jumalaid ning muid üleloomulikke olendeid sisaldav. (Üldse on Corumi-sarjas nii suured stiilierinevused, nagu oleks see kirjutatud mitme erineva autori poolt.)

"Mõõga ja täku" alguses valmistuvad endaga igavest talve kaasa toovad Fhoi Myored otsustavaks rünnakuks mabdenite ehk inimkonna valduste vastu. Inimeste olukord näib olevat lootusetu ja nii otsustabki Corum, olles kuulnud lugu tontlikust Ynys Scaithi saarest (kus on nähtud ka ta enda teisikut), saare salapärastelt elanikelt Fhoi Myorede vastu abi otsida. Seda hoolimata sõprade vastuseisust ja hoiatustest saarest eemale hoida...

Romaani hinde osas kõhklesin ma tegelikult "4" ja "5" vahel, otsustades lõpuks "5-" kasuks. Eks pikkadesse sarjadesse kuuluvate romaanide järjest lugemine mõjub veidi väsitavalt ja lõpetades pole ei tegelastest ega maailmast enam üldse nii värsket muljet kui sarja alustades (selles mõttes on eestikeelsete tõlgete lugemine isegi parem-järgmist köidet tuleb mingi aja oodata ja seetõttu ei hakka sari niiväga ära tüütama). Samas pole "Mõõgale ja täkule" ka suurt midagi ette heita. Lõpplahendus võib tunduda veidi kunstlikuna, ent samas on see klišeelikkusest kaugel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Oak and the Ram"

Kokku kuueköitelise romaanisarja viiendas osas jätkab Corum tegutsemist keskaegset Walesi meenutavas maailmas, mis on ta kodureaalsuse jaoks kauge tulevik. Romaani süžee ongi selline fantasy jaoks traditsiooniline quest... Corum peab vabastama pahalaste vangistatud ülemkuninga (kes on lisaks veel nõiduse mõju all ja peab ennast kitseks, rääkimise asemel mökitab ning ähvardab rohudieedi tõttu nälga surra) ja hankima ka pealkirjas mainitud väärismetallidest maagilised artefaktid, mis aitaksid päästa maailma kurjade hiiglaste Fhoy Myorede võimu alt.

Tegelikult on kummastav, kuidas selle pika, kahest alamsarjast koosneva romaanisarja stiil ajapikku muutub. Esimeste osade tumedates toonides sünge maagiaga täidetud maailmast, kus toimub paljusid paralleelmaailmu hõlmav võimuvõitlus erinevate jumalate vahel, pole "Tammes ja jääras" enam suurt midagi järel, ka ei rända Corum siin enam pidevalt ühest maailmast teise. Pigem hakkab kõik muutuma traditsioonilisele fantasyile omaselt selgeks ja lihtsaks-on kangelane, kes peab maailma päästmiseks ohtlikule teekonnale asuma, röövitud kuningas, pahalased, kes toovad igavese talve, jne... Kohati on selline tunne, nagu ei loekski Moorcocki, vaid Robert Jordani "Ajaratta" veidi karmimat versiooni või mingit Lloyd Alexanderi täisealistele lugejatele suunatud teost. Võrreldes sarja esimeste osadega on muidugi tegu ilmselge taandarenguga, ent tervikmulje käesolevast romaanist on siiski parem kui teise Corumi-triloogia esimesest osast ja hinne jääb seega "4" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Bull and the Spear"

Kui isiku- ja kohanimed tundusid mulle juba varasemates Corumi-raamatutes kuidagi kõmripärased, siis käesoleva romaani puhul pole kahtlustki, et maailm, kuhu Corum ootamatult satub, põhineb suuremal või vähemal määral Walesil (kindlus nimega Caer Mahlod, vadhaghite nimetamine sidhideks jne).

Muidu selline kõva keskmine fantasy, mis erilist vaimustust ei tekitanud, aga hamba all ei karjunud ka. Moorcocki fantasy-looming oma kiirelt vahelduvate tegevuspaikade, dimensioonirändude ja rohke maagiaga meenutab mulle mõnevõrra Zelazny "Amberi"-tsüklit. Käesoleva romaani hindeks "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The King of the Swords"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki " The Queen of the Swords"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Knight of the Swords"

Olen Moorcockilt varem lugenud eesti keeles ilmunud Elricu-lugusid (seda kümmekond aastat tagasi) ja hiljuti ka "Ajanomaadi"-triloogiat. Kui Elricu-tsüklist on mul väga head mälestused, siis "Ajanomaad" jättis kohati rabeda mulje ja tekitas tunde, et ehk sai Moorcocki omal ajal nooremast ning kogenematumast peast tõesti üle hinnatud. Käesolev, Corumi-tsükli esimene romaan aga parandas mu arvamust autorist taas kõvasti. Pole ka välistatud, et dark fantasy tuleb autoril lihtsalt paremini välja kui aurupunk.

Corumi-sarja tegevusmaailm ja õhustik on vägagi sarnased Elricu-tsükli omadega... Selline sünge tume maailm, kus on rohkelt maagiat ja võimuvõitlust erinevate olendite vahel. Ainult et kui Elricu-lugudes oli inimestest vanem rass-melnibonelased-tuntud oma sõjakuse ja sürreaalse ning sadistliku julmusega, siis siin on lood vastupidi-vadhaghid kujutavad endast abituid ohvritallesid sadistlike inimeste küüsis. Ja ka Corum, kes on romaani algul elurõõmus ning süütu tegelane, peab ränkade kannatuste hinnaga õppima sõdalane olema. Sarnasustest Elricuga veel nii palju, et ka Corum on väljasureva dekadentliku rassi ülikusoost esindaja ja musta mõõka asendab tal jumalikku päritolu käsi, mis aeg-ajalt samuti lambist inimesi tapab.

Lisaks hõrgule tumedates toonides tegevusmaailmale meeldivad mulle ka Moorcocki maailmavaade ja mõtteviis-erinevalt paljudest teistest fantasy-autoritest pole tema romaanides vähimatki pateetikat ega võitlust hea ning kurja vahel. Maailm on selline kaootiline koht, nagu ta ka reaalselt olema kipub ja lõppkokkuvõttes on jumalatevahelises võimuvõitluses osaleva peakangelase eesmärgiks ellujäämine, enesekehtestamine ning oma eesmärkide saavutamine, mitte enda kangelaslik ohverdamine mingite "kõrgemate eesmärkide" nimel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis