Sunday, May 24, 2015

"Täheaeg 14: Teise päikese lapsed" (koost. Raul Sulbi)

Reidar Andresoni "Teise Päikese lapsed"

Eelarvustajad on olulise juba ära öelnud-muidu päris korralik hard-SF-stiilis kosmosemärul, ent tehnilise butafooriaga oli veidi üle soolatud ja lõpuosa muutus veidi kummaliseks.

"Teise päikese lapsed" on loo "Tema meeltes voolab jää" järel teine minu poolt loetud Andresoni tekst ja sellega seoses torkavad silma mõned talle iseloomulikud jooned, mida ehk korrigeerida võiks. Esiteks (ja seda võib lugeda pigem puuduliku keeletoimetamise süüks) kummalised laused. Selles loos on neid küll vähem, ent kohati on sõnajärjekord pikas ja keerulises lauses ikkagi veidi sassi aetud (nt Kaks jõulist kätt venitasid naise üles, kes suutis selle peale ainult oiata/../) või siis on peategelase kirjeldamisel üksteisele järgnevate omadussõnadega üle soolatud (/../varastes 30-ndates aastates sihvakas pikemat kasvu heledate pikkade juustega ümara näoga naine/../). Teiseks pealkirjavalik-üldiselt kõlavad Andresoni lugude pealkirjad poeetiliselt, aga seostuvad lugudega ainult põgusalt lõpplahenduse käigus ega iseloomusta neid lugusid just kõige paremini.

Jaan Meriniidu ja Kaire Meriniidu "Tappa naer"

Science-fantasy mingist kummalisest maailmast, kus toimib maagia ja eksisteerivad ka kõikvõimalikud fantastilised olendid, s.h. jumalad, samas tarvitavad tegelased kohati teaduslikku kõnepruuki. Peategelaseks on miski sõjaväestatud koletisteküti kooli lõpetaja, kes suundub "lõputööna" Pärapõhja-nimelises kohas toimuvaid imelikke sündmusi uurima...

Ausaltöeldes rohkem ei tahakski loo sisul peatuda-kogu see kirjeldatud quest on tüütu ja raskestijälgitav sigrimigri, mis lõpupoole eriti jaburaks kisub. Üks neist lugudest, mille võib läbi lugeda ja millest paar kuud hiljem enam ilmselt midagi meeles pole.

Seio Saksi "Viimane robot paradiisis"

Loo peategelaseks on Kerahni-nimeline noormees, kes elab 57 aasta eest suure sõja eest põgenenute poolt asustatud eraldatud Taerni orus. Orus ei teata midagi välismaailmas toimuvast ja ühel hetkel otsustab ettevõtlik Kerahn orust lahkuda...

Lugu algab paljutõotavalt. Õhustiku loomine on autoril hästi välja tulnud ja maailm, mida meile järk-järgult avatakse, balansseerib oskuslikult postapokalüptilise teadusliku fantastika ning fantasy vahel, pannes mõtlema, et mis tüüpi maailmaga siis ikkagi tegu on. Paraku kisub loo sündmustik lõpupoole mingiks veidraks pooleldi unenäoliseks sogaks, mis langetab hinde "3" peale. Algaja autori debüüdi kohta pole lõppkokkuvõttes siiski väga vigagi ja ehk on Saksi järgmised ulmelood juba paremad.

Meelis Friedenthali "Võõras jumal"

Omapärane fantasylugu rohkete vihjetega kreeka mütoloogiale. Sisust ei tahakski pikemalt rääkida, mainiks ehk vaid, et peategelasteks pole inimesed, vaid kummalised saatürisarnased olendid ja nende veelgi kummalisemad jumalad...

Martin Kirotari "Seeme"

Loo võiks vist liigitada alternatiivajalooks-ehkki tegu pole ilmselgelt meie maailmaga, on paralleelid 14. sajandi Musta Surma aegse Prantsusmaaga ilmsed, seda kuni kohanimedeni välja. Ainult et Musta Surma asendab Valge Surm ja katoliku kirikut sellega kummaliselt sarnane Külvaja kultus, mis lubab ka naistel kirikuametites karjääri teha...

"Seemne" peategelaseks on läbi Valgest Surmast laastatud maa rändav Külvaja kultuse preester Toissant, kes väidetavalt täidab salajast ülesannet maailma päästmiseks. Tegelikult on kõik küll märksa keerulisem, ent jäägu see juba lugejate avastada.

Lugu on igati huvitav ja seniloetud "Täheaeg: 14" lugudest parim. Mõningase kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.

Krafinna "Sinised silmad"

Hiiumaalt pärit neiu Kristin on seoses õpingutega Kultuurikolledžis üle pikkade aastate taas Viljandis, kus oli veetnud ka ühe lapsepõlvesuve. Toona oli ta järves ujudes näinud kaldal kummalist rohesiniste silmadega meest ja seejärel veidrasse lummusse langenuna peaaegu uppumisohtu sattunud. Kuna on saabunud suvi ja ujuda meeldib Kristinile endiselt, läheb ta taas järve ujuma. Järvega pole aga arusaadavalt kõik korras...

Suvise Eesti õhustik on loos igatahes väga hästi välja tulnud ja "4" madalamat hinnet ei näe ma mingit põhjust panna.

Kadri Pettai "Sei tu bah?"

Loo tegevusmaailm ja idee on päris huvitavad, ent teostus mõjub kuidagi liiga fragmentaarsena ning teise tegevusliini sissetoomine Hugo ja Maria näol toimuva lahtiseletamiseks jätab kuidagi kunstliku ning pooliku mulje. Kogu see maailm eeldaks mingit pikemat teksti, kus toimuv põhjalikumalt lahti kirjutataks, lühijutt jääb selle jaoks ilmselgelt liiga ahtaks vormiks.

Hindeks kokku "3+".

Lea Pulleritsu "Valge mälestused"

Kohutav soga, mis paistab silma ainult sellega, et on sinavormis, mida ilukirjanduses üldjuhul ei kohta.

T. K. Jürgensi "Teisel sagedusel"

Päris huvitav lugu, kus klassikalises stiilis kosmoseteemaline teaduslik fantastika (esimesed inimesed Marsil) seguneb tugevate fantasy-elementidega. Idee poolest meenutab veidi Bradbury ja teiste vanemate ulmekirjanike tekste, ent see, milleni autor välja jõuab, on päris originaalne ning omanäoline. Hinde osas otsustasin pärast mõningat kaalumist maksimumi kasuks.

Miikael Jekimovi "Läbi külma metalli"

Algaja autori kohta ikka ülikõva tekst... Kui nüüd aus olla, siis teeb selja prügiseks ka päris paljudel vanematel ja kogenumatel kohalikel ulmeautoritel. Ma tõesti ei saa aru, miks see lugu jutuvõistluse pingereas nii tahapoole jäi.

"Läbi külma metalli" liigitub žanriliselt kosmoseooperiks. Kirjeldatud tulevikumaailmas pole ju midagi teab-mis-originaalset ja tehnoloogilise tausta poolest võiks see lugu sama hästi pärineda ka paarikümne aasta tagusest ajast. Mis muudab loo tõeliselt heaks, on just stiil ja sündmustiku kirjeldamise viis-selline karm ning karge.

Loo peategelaseks on Gwairi-nimeline kurjategija, kes peab erinevate jõudude vahele lõksu püütuna ühe kosmosejaama ligipääsmatuks muudetud tasandile salapärase saadetise viima. Tulevikumaailm, milles Gwair tegutseb, on läbinisti kuritegelik ja korrumpeerunud, lisaks inimestele on selles oluline roll ka kõikvõimalikel mõistuslikel tulnukatel. Teksti märksõnadena võiks nimetada rohket märulit ja tegelaste mõnevõrra küünilist suhtumist neid ümbritsevasse maailma.

Autorile minu poolt tuult tiibadesse... ja loodetavasti jätkab ta sellest maailmast kirjutamist.

Orson Scott Cardi "Kingituste sõda"

Mida rohkem ma Cardi teoseid loen, seda enam tunnen, et selle autori looming ei sobi päriselt mu veregrupile. Peresuhete psühholoogiline lahkamine pideva religiooniteema kontekstis ja aeglaselt kulgeva süžee näol pole kombinatsioon, mis mind eriti köita suudaks.

Lühiromaani sisust on esmaarvustaja juba rääkinud. Mainiks veel ära ühe huvitava detaili-kui 1985. aastal ilmunud "Enderi mängus" on Holland Teise Varssavi pakti koosseisus kommunistliku valitsuse all, siis käesolevas, 2007. aastal ilmunud lühiromaanis on mainitud riik hoopis tugevalt ühisesse Euroopasse integreeritud ja isegi hollandi keel on inglise keele mõju tõttu hääbumas. Ka Pakistani saatus, mis "Enderi mängus" kommunistide võimu all oli, on "Kingituste sõjas" teistsugune. Ehk siis huvitav näide, mis saab siis, kui kirjutada ühest ja samast tulevikumaailmast pika aja jooksul ning muutuvas maailmas elades.

Henry S. Whiteheadi "Paani rahvas"

Sarnaselt enamikule Whiteheadi eestikeelses kogumikus "Lääne-India valgus" ilmunud lugudele toimub ka "Paani rahva" tegevus 20. sajandi alguse Lääne-India saartel, ent käesoleva loo näol pole tegu mitte voodoo-teemalise õudusloo, vaid geograafilise ulmega. Ehk siis seda tüüpi looga, milletaolisi oli kombeks kirjutada kuni 20. sajandi esimese pooleni, mil meie koduplaneet polnud veel nii läbinisti läbi uuritud kui praegu ja tundmatuid tsivilisatsioone võis oma fantaasias vabalt ka meie maailma paigutada.

"Paani rahvas" kujutab endast lugu ameeriklasest, kes leiab asustamata Lääne-India saarelt maa alla viiva šahti ja sealt omakorda Atlantise ning selle sõsarmandri Antillea hävingu järel läänepoolkerale pidama jäänud antiikkreeka kultuuri kandjate maa-aluse mikrotsivilisatsiooni. Ma ei tea, mis mulje jättis see lugu lugejatele aastal 1929, ent praegu on see tekst ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mõjub pigem veidralt ning kummaliselt. Lisaks on nii loo süžee kui ka tegevusmaailm kohutavalt halvasti ja usutamatult üles ehitatud (mingi maa-alune sekt on suurepäraselt teadlik laias maailmas toimuvast, s.h. Euroopas toimunud hilisematest arengutest). (Klassikalise kreeka keele ja kirja kasutamisest, viimane neist teatavasti loodud foiniikia kirja põhjal vanas maailmas, pole vist mõtet rääkidagi-samas pole ma ka päris kindel, kui palju neist asjadest Whiteheadi eluajal teati.) Mingit põnevat sündmustikku käesolevas loos erinevalt näiteks Haggardi või Burroughsi sarnastest tekstidest ka pole, nii et lugu ei tööta ka pulpiliku seiklusloona. Kõik see määrabki hinde.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment