Väärtuslik antoloogia, eriti vene keelt mittevaldavate Eesti ulmelugejate jaoks. Nii koostaja-tõlkija kui ka kirjastaja väärivad selle raamatu olemasolu eest kiidusõnu. Samas neil, kellele Strugatskite looming absoluutselt ei meeldi, on parem sellest raamatust eemale hoida-peale vendade loomingu ja nende Keskpäeva-maailma käsitlevate pastiššide siin muid tekste ei ole.
Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Kauge vikerkaar"
"Tagasitulekut" ma lugenud ei ole ja seetõttu ei oska ma "Kauget vikerkaart" ka sellega võrrelda, ent Strugatskite hilisemast loomingust, mis paistab silma sotsiaalse düstoopilisuse ning üldise nukker-sünge meeleolu poolest, erineb käesoleva lühiromaani stiil küll päris kõvasti. "Kauge vikerkaare" tegevusmaailm meenutab pigem vendade endi "Purpurpunaste pilvede maa" või Rein Sepa "Viimse üksiklase" oma-päikeseline, tänapäeval anakronistlikult mõjuva tulevikutehnoloogiaga täidetud, täis töökaid ja ennastohverdavaid kangelasi. (Seda päikeselist õhustikku rõhutab eriliselt Vikerkaare palav kliima.) Ehk siis selline helge tulevikunägemus ajastust, mil toimusid esimesed mehitatud kosmoselennud, Nõukogude Liidus taheti hakata maisi kasvatama ja kommunism tundus olevat käeulatuses.
Tegevusmaailma kirjeldused koos oma praegu tuumapungilikult mõjuva tehnoloogiaga on muidugi tipptasemel, nagu ka katastroofi kirjeldused. Maksimumhinnet takistavad "Kaugele vikerkaarele" panemast kaks asjaolu. Esiteks juba Ghilderichi arvustuses mainitud mõtisklused ehk siis täpsemalt dialoogid, mis jätavad kuidagi igava või ideeliselt aegunud mulje. Teiseks see inimeste käitumine katastroofiolukorras-kuidagi liiga rahulik ja ennastohverdav, mingis mõttes muutus see lõpuosa isegi veidi läilalt pateetiliseks. (Viimases asjaolus oleks autorite süüdistamine ilmselt keeruline, sest usutavasti tekitanuks rottidena ellujäämise nimel omavahel võitlevate Nõukogude inimeste kirjeldamine nende jaoks probleeme tsensuuriga.)
Ilmselt polnud "Kauge vikerkaare" lõpplahendus siiski päris nii apokalüptiline, nagu esmapilgul arvata võiks, sest Gorbovski tegelaskuju esineb ka hilisemasse aega paigutuvates "Keskpäeva"-maailma teostes.
Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Poiss põrgust"
Idee poolest on "Poiss põrgust" ju otsekui "Asustatud saare" tagurpidi pööratud variant-kui "Asustatud saares" satub 22. sajandi Maalt pärit noormees ootamatult sajandeid arengus maas olevale sõdadest haaratud planeedile, siis siin on vastupidi. Ja sarnaselt "massarakšile" kordub siin kummalise vandesõnana "Rästikupiim!" Sellega paralleelid tegelikult ka piirduvad, sest tekstide sündmustikud kulgevad sootuks erinevalt.
Hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Jah, nagu esmaarvustaja on maininud, jätab "Poiss põrgust" tõesti nukrapoolse ja veidi väsinud mulje ning näiteks eelmainitud "Asustatud saarele" jääb see selgelt alla. Hoolimata sellest kõigest on selles üle neljakümne aasta vanas lühiromaanis päris palju mõtlemapanevat ka tänapäevase lugeja jaoks ja nii mõnedki selles käsitletud teemad tunduvad vat et aktuaalsetenagi.
Mihhail Uspenski "Rästikupiim"
Ega eelmistele arvustustele suurt midagi lisada polegi. Uspenski järg Strugatskite "Poisile põrgust" on tõesti hea lugu ja meeldib mulle tegelikult rohkemgi kui vendade tekst. Kogumik "Keskpäeva varjud" läheb järjest huvitavamaks...
Jaroslav Verovi ja Igor Minakovi "Operatsioon "Viirus""
Nagu saame teada antoloogia "Keskpäeva varjud" järelsõnast, põhineb see Strugatskite "Asustatud saare" ja "Põrnika sipelgapesas" otsene järg vendade märkmetel kirjutamatajäänud romaanist ning kavandi kiitis heaks ka toona veel elavate seas viibinud Boriss Strugatski.
"Operatsioon "Viiruse"" sündmustik algab täpselt sealt, kus "Põrnikas sipelgapesas" lõppes-Lev Abalkin lebab Rudolf Sikorsky püstolilasust tabatuna maas, Maia Glumova kriiskab läbilõikavalt... Edasi viib lühiromaani sündmustik selle minategelase Maksim Kammereri tagasi Sarakši planeedile müstiliste Rändurite jälgi otsima, lähemalt käsitletakse ka "Asustatud saares" lahtikirjutamata jäänud Saareimpeeriumi täpsemat olemust.
Nagu Strugatskite loominguga hästi kursis olevad lugejad eeltoodud info põhjal mõistavad, paigutub "Operatsioon "Viiruse"" tegevus ajaliselt "Põrnika sipelgapesas" ja "Suure ilmutuse" vahele. Eraldi tegevusliinina tuuakse sisse Strugatskite "Põgenemiskatsest" pärineva Saul Repnini tausta lahtikirjeldav tegevusharu.
Seniloetud Strugatskite teostest (ja nende loomingu hinnatuma osaga olen ma peaaegu täielikult tuttav) on "Asustatud saar" mu absoluutne lemmik... mäletan veel, et kui seda omal ajal loetud sai, olin suures vaimustuses ja tahtsin Sarakši kohta veel lugeda, mistõttu "Kammereri-triloogia" teine osa "Põrnikas sipelgapesas" oma hoopistükkis Maal toimuva tegevusega mulle mõningase pettumuse valmistas. Seetõttu ei suuda ma ka jätta "Operatsioon "Viirusele"" kõrgeimat hinnet panemata, sest käesolevast lühiromaanist saab Sarakši kohta rohkem teada ja paljastatakse ka Saareimpeeriumi olemus. Muidugi pole see ainsaks põhjuseks, miks "Operatsioon "Viirus"" mult kõrgeima hinde pälvib-lühiromaan on lihtsalt mõtlemapanev, põnev ja ülepea hästi kirjutatud. Ainsaks nõrgaks kohaks ongi see Saul Repnini liin-kirja pandud sama huvitavalt kui Kammereri tegevusega seotud põhiliin ja eks võib ka aru saada, mida autorid sellega mõtlesid, ent kunstlikult külgepoogitud mulje jääb sellest kõrvalliinist küll, oleks võinud põhiliiniga rohkem siduda. See asjaolu pole siiski piisav, et lühiromaanile maksimumist madalamat hinnet anda.
Andrei Lazartšuki "Kõik on hästi"
Idee oli huvitav, ent teostus minu maitse jaoks veidi sogane ja unenäoline, mistõttu maksimumhinnet see lühiromaan mult ei saa.
No comments:
Post a Comment