Neli 1953. aastast pärinevat Dicki eri pikkuse ja vägagi erineva kvaliteediga teksti ühtede kaante vahel. Sellise kogumiku avaldamine eesti keeles on kahtlemata tubli tegu, ainult et raamat vajanuks keeletoimetamist või siis eesti keele grammatikareeglitega hästi kursisolevat tõlkijat.
Olen varem lugenud põhiliselt Dicki hilisemat, 1960. aastatest pärinevat loomingut, mida iseloomustab filosoofilisus ja teatud vaimuhaige-narkootiline hägusus. (Autori varasemast loomingust on mulle siiani ette sattunud vaid Marduses ilmunud jutt "Koloonia".) Peab tunnistama, et noore Dicki (1953. aastal tähistas ta oma 25. sünnipäeva) looming on hilisemast mõnevõrra teistsugune, lihtsakoelisem, hoogsam ja seikluslikum.
"Vilistaja metsas"
Asteroidil Y-3 asuva kosmoselaevade kontrolljaamana toimiva baasi töötajaid tabab üksteise järel kummaline vaimuhaigus-nad hakkavad end pidama taimedeks, lõpetavad töötegemise ja eelistavad päikese käes vegeteerida. Loo peategelaseks on psühhiaater Henry Harris, kes suundub Maalt Y-3-le vaimuhaiguse-epideemia põhjusi uurima...
Loo idee on minu meelest suhteliselt totter ja mitte eriti andekas, mis määrab ka hinde. Ka "puänt" ei tee asja paremaks. Metsadega kaetud ja kohalike humanoidsete pärismaalastega asustatud asteroidist Jupiteri lähistel on tänapäeval muidugi päris naljakas lugeda, ent hinnet see asjaolu ei mõjuta.
Tõlkest: lugedes käesolevat, esimest teksti kogumikust "Vilistaja metsas" torkas silma olematu keeletoimetamine. Päris palju on grammatiliselt vigaseid lauseid, eriti just puuduvate komade koha pealt.
"Mr. Tähelaev"
Kosmosesse jõudnud inimkond on kistud sõtta Proxima Centauri tähesüsteemilt pärit Yucconite-nimeliste tulnukatega. Yucconid on rajanud oma süsteemi ümber bioloogiliste kaitseseadmete võrgustiku, mida inimeste automaatjuhtimisega mehitamata sõja-kosmoselaevad ei suuda läbistada (1953. aastal kirjutatud loo autor võis ilmselt tõsimeeli arvata, et elusolendi võime mingile olukorrale reageerida on parem mistahes masina omast, praegu tundub see muidugi mõttetusena). Ootamatult saabub inimestele idee siirata mehitamata tähelaeva juhtarvuti asemel vana sureva matemaatikaprofessori aju ja saata selline "elus" tähelaev Proxima Centaurit ründama...
SPOILERID!!!
Lugu on suhteliselt igav ja moraliseeriv ning ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Eriti kummaline on lõpplahendus-vihjed Vanale Testamendile on muidugi ilmselged, ent jääb arusaamatuks, mis verepilastuslikku inimkolooniat see professori aju ikkagi täpselt luua kavatses ning kuidas selline asi reaalselt toimima pidi. Rääkimata sellest, et olukorras, kus inimkond oli kosmoses juba kokku puutunud teiste samuti sõdivate mõistuslike liikidega, jätab kõigi probleemide ajamine inimeste sõjakuse süüks veidi kummalise mulje.
Tõlkest: grammatikavigadeta ei saanud siingi ja tegelikult pole seda vaja ka iga kogumiku "Vilistaja metsas" loo arvustuses eraldi mainida. Küll aga peaks mainima, et Poe novelli pealkirja võinuks ikkagi "Näpatud kirjaks" tõlkida-lisaks Aaviku eksperimentaalkeelsele tõlkele "Varastet kiri" eksisteerib ju ka täiesti korralikus kaasaegses eesti keeles tõlge.
"Mees võrrandis"
Aga mulle meeldis. Jah, eks ta selline rabedavõitu ja kohati spontaanselt toimuvale märulile rõhkupanev ole, tüüpiline noore kirjaniku tekst. Ja idee, mis tänapäeval totrana paistab (1913. aastast pärit meistrimees, kes saab 21. sajandi tehnikast paremini sotti kui kaasaegsed) ei pruukinud seda olla aastal 1953. Hoogne, sümpaatne ja ilmselt ka meeldejääv lühiromaan hästiloodud maailmaga.
"Teine generatsioon"
Kiidusõnadega tuleb ühineda, tõesti hea tekst. "Screamersit" ma näinud pole, ent "Terminaator" meenus "Teist generatsiooni" lugedes mullegi. Ja eks see 1953. aastast pärinev tekst ole seoses automaatsete relvasüsteemide järjest laialdasema levikuga aktuaalne ka tänapäevalgi.
Mida võiks ehk ette heita on lõpplahendus-erinevalt eelmistest arvustajatest tundus see puänt mulle suures osas ettearvatav. Ja sarnaselt Erkki Tohtile pean nentima, et eriti venelaste moodi need "Teises generatsioonis" esinevad venelased küll polnud, isegi vene nimesid neil polnud.
No comments:
Post a Comment