S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Steel"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Anvil"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Hammer"

Pärast teise osa läbilugemist võib öelda, et sari hakkab juba veidi tüütuks minema. "The Hammer" kujutab endast lihtsalt ühe pikaleveniva sõjakäigu kirjeldust, mille lõpplahendus (nagu kõigil Raj Whitehalli ettevõtmistel) on vägagi etteaimatav. Maailm on muidugi endiselt huvitav, ent ei mõju enam nii värskelt kui esimeses romaanis. Lisadest läbi närima ma ennast sundida ei suutnud. Ilmselt pole pikkade romaanisarjade ("Kindrali"-tsükli kogupaksus on kuskil 1600 lehekülje kandis) ühe hooga läbilugemine mulle lihtsalt väga sobiv, olen lugejana selleks liialt vaheldustarmastav.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Forge"

Sisust on eelarvustajad juba küllalt rääkinud. Võiks vast veel mainida, et sõjakirjeldused on kohati suhteliselt räiged, samas on romaan kiire seiklusliku süžeega ja erilise poliitkorrektsusega ka silma ei paista (moslemivihkajatele peaks ilmselt meeldima, sest nendevastase sõdimisega põhiliselt tegeldaksegi ning "kaltsupea" on romaani tekstis vast levinuim sõimusõna). Väidetavalt olevat "Kindrali"-sari inspireeritud 6. sajandi Bütsantsi väejuhi Belisariuse elukäigust, kes keiser Justinianuse korraldusel endise Lääne-Rooma alasid barbaritelt tagasi vallutas (ning kellest David Drake on omakorda kahasse Eric Flintiga alternatiivajaloolise romaanisarja kirjutanud).

Mis puutub võrdlustesse Pournelle`i loominguga, siis käesolev romaan meeldis mulle võrreldes "Falkenbergi leegioniga" rohkem, kasvõi oma maailma pärast. "The Forge`i" täpseim žanrimääratlus oleks vast "postapokalütilise aurupungi võtmes teostatud kosmoseooper". Üldiselt on mul militaarulmesse kahetine suhtumine (põnev, aga võib ka nüriks kiskuda), "The Forge" aga lõppkokkuvõttes meeldis ja hinde osas pole kahtlust.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Joe Haldemani "Hemingway võltsing"

Teatud määral meenutas "Hemingway võltsing" mulle Kingi loomingut, eriti "Tumeda torni" tsüklit-peategelase tihe seos kirjandusega (kui Kingil on peategelaseks tihti kirjanik, siis Haldemanil kirjandusteadlane) ning paralleelmaailmade eristumine meie maailmast automarkide ja muude kohati märkamatute pisiasjade põhjal. Mis puutub Hemingwaysse, siis tema loomingust olen kunagi lugenud üht lühijuttu, mille pealkirja ei mäleta.

Üldiselt pole sellised kirjandusklassikale vihjavad metakirjanduslikud ulmetekstid vist väga minu "tassike teed", võrreldes näiteks Jasper Fforde`i "Eyre`i juhtumiga" meeldis käesolev lühiromaan mulle rohkem, ent mitte väga palju. Lõpupoole hakkas "Hemingway võltsing" nagu juba huvitavaks minema, ent siis tuli eelmise arvustaja mainitud segasevõitu lõpp ja tõmbas hinde lõppkokkuvõttes ühe palli võrra alla.

"3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Isaac Asimovi "Jumalad ise"

Rahulikus tempos kulgeva sündmustikuga mõtlemapanev romaan. Alg- ja lõpposa olid huvitavamad, parauniversumi energiaolendite tegemised mitte niivõrd. Hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks, sest idee on ikkagi väga huvitav ja tervikmulje hea. On näha, et raamat on suunatud mõtlemisvõimelisele lugejale.

Väidetavalt on "Jumalad ise" romaaniks, kus Asimov otsustas esimest korda kirjutada seksist ja tulnukatest. Esimest esineb siin raamatus tegelikult suhteliselt näpuotsaga ja kirjeldatud tulnukad pole ka päris sellised tulnukad, nagu neid üldiselt ulmeteostes kirjeldatakse-ei pärine nad kuskil teisest tähesüsteemist, vaid paralleeluniversumist, ning lisaks pole nad päris materiaalsed. Paralleelid Heinleini Kuu-teemaliste tekstidega tekkisid ka minul ja romaani kergelt erootiline alltoon tugevdab paralleele selle autori loominguga... Ainult et Asimovi romaanis pole sõjateemat, märulit ega sotsiaal-poliitilist sõnumit.

Kui rahulikus tempos kulgev ja inimkonna saatuse teemadel arutlev SF meeldib, siis tasub lugeda, seiklusulme austajad aga võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Edmond Hamiltoni "Tähekuningad"

Vahetult pärast raamatu lugemise lõpetamist oli selline tunne, et selle Baasi hindeks saab "3", sest lugemine edenes ju libedalt. Pärast mõningat järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et mis siin ikka hellitada-on ikka üks halb raamat küll ja saagu ka vastava hinde.

Ausaltöeldes polegi mulle nii puhast kitši päris ammu ette sattunud. Romaan mõjub iseenda paroodiana ja kohati tundub, et see on nii halb, et on peaaegu hea. Eelmiste arvustajate mainitud E. R. Burroughsi loomingu, eriti John Carteri tsükliga on tugevad sarnasused tõesti olemas, samuti meenub Hubbardi "Võitlustanner Maa".

"Tähekuningates" lihtsalt pole midagi peale primitiivse ja sirgjoonelise süžee. Võõraste maailmade kirjeldused mõjuvad visandlikult ja kogu ülejäänud worldbuildingust pole mõtet üldse rääkida. Jääb isegi arusaamatuks, mis otsast päritava võimuga Kesk-Galaktika Impeerium, mille eest peakangelane terve romaani kestel sõdib, "demokraatlik" on või milline on kogu see tulevikuühiskond, mille ümber madin käib-head on head, pahad on pahad ja pahadele tuleb pasunasse anda, muu autorit huvita.

Ehkki "Tähekuningate" näol on tegu kosmoseooperiga, meenutab selle ülesehitus fantasy-ja seejuures väga primitiivse fantasy-oma. Samahästi võiks peakangelane sattuda kuhugi muinasmaailma, teadlasi võiksid asendada võlurid, radioaktiivsust maagia, aatomirelvi võlumõõgad, kosmoselaevadega ringisaalimist kuskil metsades ratsutamine ja disruptorit võimusõrmus või mingi muu sarnane artefakt. Läbinisti paha-pahade purustamisest otsustavas lahingus ja armastusest kauni printsessi vastu pole vist mõtet rääkidagi...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Esmaspäev algab laupäeval"

Kummaline romaan ja seda kasvõi süžee ning kompositsiooni poolest. Fiktiivses "järesõnas" kasutatud definitsioon "olukirjeldused" on tegelikult suhteliselt tabav. Enamikele romaanidele omast intriigi siit ei leia, pole ka mingit ühtset ega peamist süžeeliini, mis toimuvat tervikuna kuidagi defineerida aitaks. Romaani algul sõidab programmeerijast (olid sellised tegelased juba 1960. aastate Nõukogude Liidus olemas) puhkuse ajal oma autoga kuskil Põhja-Venemaal ringi, satub ühte väikelinna ja avastab sealt mitmesuguste üleloomulike juhtumiste järel maagia uurimise instituudi, kuhu tööle asub. Ja edasi on juba selle instituudi fantastilise töörutiini kirjeldused. Tõeliselt värvikas tulevärk, kus erinevad fantastilised elemendid veidralt põimuvad, nagu eelarvustajadki on maininud. Iseenesest päris huvitav lähenemine, sest enamik sarnaseid romaane ei saa läbi ilma peategelase isiklike eesmärkide, dramaatilise konflikti, armastusliini ja muu sarnaseta.

Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.

Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...

Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis