Sunday, December 13, 2015

China Mieville'i "Perdido tänava jaam". Kolmas osa.

Vahel on kummaline vaadata, kuidas raamatutest aru saadakse. Jah, Mieville on mauistlik kommunist, romaanis on tõesti ühe korra korra kommunismi kohta hästi öeldud, hea tahtmise korral võib tekstist välja lugeda vihjeid klassivõitlusele ja eks see New Crobuzon selline rõhutatult multikultuurne (täpsem oleks ilmselt öelda "mõistuslikest eluvormidest mitmekesine") on. Aga romaani põhiintriig ei seostu üldse poliitteemadega, kogu maailm oma veidruses ja sünguses on äärmiselt põnev ning omanäoline. Politseid mitteusaldavate ja tasuta hambaravi ihkavate vasakpoolsete hipide manifestiga pole selle romaani näol nüüd kindlasti tegu... jah, arusaadavalt pole Eesti lugejatel, eriti neljakümnestel ja vanematel erilist põhjust kommunismi armastada, ent kui suurest antisovjetlikust raevust viirastub "tasuta hambaravi" Mieville`i romaanis või maikasärkites tätoveeritud blatnoid ja viinapudelid Strugatskite "Väikemehes", siis on tegu pigem ideoloogilise soovmõtlemise kui teose enda olemusega. Mis "ebateadustesse" puutub, siis ega "Perdido tänava jaama" näol polegi tegu SFiga, vaid science-fantasy/aurupungiga maailmast, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

"Perdido tänava jaama" tegevus toimub sellises kummalises maailmas... on kummaliselt toimivad loodusseadused, "teaduslik maagia", mehhaanilised robotid ja radioaktiivse mutatsiooniga sarnanevat efekti tekitavad relvad, samas on transpordi areng pigem 19. sajandi või 20. sajandi alguse tasemel (rongid, tsepeliinid) ja tulirelvadena kasutatakse ränilukuga musketeid. Lisaks inimestele leidub selles maailmas ka kõikvõimalikke teisi rohkem või vähem mõistuslikke olendeid.

New Crobuzoni kui linna olemusest ja romaani süžeest on eelarvustajad juba veidi rääkinud... Sündmustikku käivitavaks asjaoluks ongi peategelase, inimesest teadlase Isaac Dan der Grimnebulini juurde saabuv äralõigatud tiibadega garuda Yagharek (garudad on linnupeade- ja tiibadega humanoidsed mõistuslikud olendid), kes tahab endale uusi tiibu ja taas lendama õppida. Grimnebulin teeb Yaghareki aitamiseks katseid kõikvõimalike putukate ja muude tiivuliste olendite peal, söötes muuhulgas tundmatut, tegelikult valitsuse käest varastatud ja heauskselt ostetud, röövikut "unepasa" nime all tuntud narkootikumiga. Narkootikum avaldab röövikule kummalist mõju ja see moondub hiiglaslikuks putukaks, inimteadvustest toituvaks "kustutajakoiks", kes imeb Grimnebulini kolleegi teadvusest tühjaks, ja põgeneb mõistuseta "juurviljaks" muudetud meest maha jättes laboratooriumist. Selgub, et narkootikumi näol on tegu nendesamade röövikute poolt eritatava ainega, mille tootmise on monopoliseerinud maffiaboss Motley, kes omab veel nelja röövikut. Kui noodki röövikud kustutajakoideks muutuvad, satub kogu New Crobuzon üliohtlike hiidputukate terrori alla. Lisaks hakkab valitsus Isaaci ja tema sõprade peale klaperjahti pidama ning Motley vangistab Isaaci kheprist (mõistuslikust inimputukast) elukaaslase Lini, arvates, et teadlane on oma röövikukasvatamisega otsustanud tema unepasa-monopoli hävitada...

"Perdido tänava jaam" on hoogsa süžeega ning üsna verine ja sünge raamat, kogu maailm oma veidrate olendite, kummalise maagia/teaduse/tehnika ning muuga mõjub äärmiselt omanäoliselt. Erseni otsus romaani eestikeelne tõlge kolmes köites välja anda polnud just kõige lugejasõbralikum lahendus, sündmustik käivitub suuresti alles teises köites ja lisaks kipuvad ka äärmiselt värvikireva maailma erinevad detailid ununema, kui romaani päris järjest ei loe. Samas on kahtlemata tegu hea valikuga ja hinde osas pole kahtlustki.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment