Nagu ma äsja avastasin, on viimasest korrast, kui keegi Baasis seda romaani arvustama vaevus, möödas seitse ja pool aastat. Mäletan, et kümmekond aastat tagasi oli see romaan kodumaiste ulmelugejate hulgas suhteliselt populaarne, mille tõenduseks on kasvõi eelmised arvustused. Toona ma "Riisi ja soola aastaid" lugema ei sattunud, ent kuuldu järgi tundus see mulle huvitavana-nii (alternatiiv)ajalugu kui ka kõik idamaadesse puutuv on mulle alati huvi pakkunud. Praegu võib vaid nentida, et ilmselgelt pole selle praeguseks vaid 13 aasta vanuse ja kunagi ka olulisi ulmeauhindu pälvinud romaani näol tegu mingi aegumatu klassikaga, vaid teosega, mis tulevastele ulmelugejatele enam erilist huvi ei paku. Ühtlasi on see mu esimeseks kokkupuuteks Robinsoni loominguga, mis ei kutsu just väga teisi ta teoseid lugema.
"Riisi ja soola aastate" tegevusmaailm on päris huvitav ja ka mõningaid ajaloofilosoofilisi arutlusi on päris põnev lugeda, ent lõppkokkuvõttes on romaan ikkagi suhteliselt igav. Suure osa peaaegu 800-leheküljelisest tellisest täidavad mingid filosofeerivad dialoogid-islami ja budismi teoloogiast, primitiivselt tasemel füüsikast ning meditsiinist, ajaloofilosoofiast ning teab-millest-veel. Ehkki osalt on need teemad päris põnevad, on "Riisi ja soola aastates" targutamisega ilmselgelt ülepingutatud. Lisaks veel mingi pidev paatos, muretsemine inimkonna saatuse pärast ja primitiivne punaroheline maailmaparandamistung.
Lõppkokkuvõtteks: oli paks raamat, päris paha ei olnud, hea et läbi sai.
