Miikael Jekimovi "Tormiga saabub ka veritasu"
Lühiromaani (anti)kangelaseks on kurikuulus kosmosepiraat Morgan Must, kosmosemaailma professionaalne kurjategija, kellele endalegi ta kitšiliku kõlaga hüüdnimi nalja teeb. Pärast järjekordset edukat saagiretke otsustab Morgan Koidu Ääre nime all tuntud hiidplaneedi kuule, mis on tuntud kosmosekurjategijate pesitsuspaigana ja mida kimbutavad regulaarselt ülikiirelt puhuvad tapvad tormituuled, mis elanikud siseruumidesse sunnivad, paigale jääda ning rihma lõdvaks lasta. Ootamatult kohtab Morgan humanoidist politseiuurijat Wales Greyd naaberkuult Adarilt, kes räägib talle, et Morgani kambajõmm Mho Cara on Punase Kuuvarju nime all tuntud narkojõugu poolt tapetud. Grey, kellele teeb muret narkojõugu halb mõju algselt Adari poolt koloniseeritud Koidu Varju elanikkonnale, teeb piraadile ettepaneku ajutiselt jõud ühendada ja koos Punase Kuuvarju likvideerimisega ka tolle sõbra eest kätte maksta. Morgan nõustub, ent tegelikult on kõik märksa keerulisem...
"Tormiga saabub ka veritasu" on teine minu poolt loetud Jekimovi tekst eelmisel aastal samuti "Täheajas" ilmunud "Läbi külma metalli" järel. Sarnasusi on neil lugudel päris palju-tegevuskoht kaugtuleviku kosmoses, seikluslik ja hoogne, ent samas sünge ning verine süžee, tegelasteks kurjategijad ja muud eluheidikud, korralikult lahtikirjutatud tegevusmaailmad oma humanoidsete rasside ning tsivilisatsioonidega. Ilmselt hakkab noorel ja paljutõotaval autoril oma stiil välja kujunema, nii et jääb vaid üle loota, et ta jätkab kirjutamist ning mõjuta oma loominguga tulevikus oluliselt kodumaist ulmekirjandust.
Veidi arusaamatuks jäi küll asjaolu, et miks humanoidsel adarlasel on inglise nimi...
Mairi Lauriku "Surf ajalainetel"
Kauges tulevikus on Eleanori-nimelisel koloniaalplaneedil elavad teadlastest vennad Rik ja Kari leiutanud mingi kummalise viisi aja kulgemisega manipuleerimiseks. Kui valitsus nende töö viljad sõjalistel eesmärkidel monopoliseeris, hakkas Kari valitsusega koostööd tegema, Rik aga jätkas iseseisvalt illegaalseks muutunud ajamanipulatsioone ja sattus seetõttu kümneks aastaks trellide taha. Üle kümne aasta hiljem on Rik järjekordselt võimudega pahuksis...
Loo peamiseks miinuseks on hulk äärmiselt segast temporaalfüüsikat-lugedes on praktiliselt võimatu aru saada, et milles see "ajalainetel surfamine" täpselt seisnes või milline järjekordne avastus pani tegelased mingisugust otsust langetama. Lisaks jätab lugu kuidagi lõpetamata mulje, justkui oleks tegu avaldamata romaani esimese peatükiga.
J. J. Metsavana ja Veiko Belialsi "Neli kohta peale koma"
Fanfiction Strugatskite "Asustatud saare" põhjal, täpsemalt on loos juttu Saareimpeeriumi valgetest allveelaevadest Sarakši planeedil ja ühe sellise allveelaeva kaptenist.
Pikemalt loo sisust rääkida ei tahakski-need, kes on "Asustatud saart" lugenud ja kellel Sarakši maailma puutuv meeles, aimavad isegi, millise looga umbkaudu tegu on. Võrreldes Strugatskitega on käesoleva loo autorid pannud vähem rõhku õhustikule ja kirjeldustele ning rohkem hoogsale sündmustikule. "Asustatud saar" on minu jaoks Strugatskite teostest absoluutne lemmik ja ega käesolevale pastiššilegi eriti midagi ette heita pole, lugu on põnev ning ootamatute süžeekäänakutega.
Mann Loperi "1905"
Aurupunk-lugu 1905. aasta revolutsiooni sündmustest Eestis ja mõnevõrra teistsuguses maailmas, mida iseloomustavad laialt kasutatavad õhulaevad, aurukalessid ning muud ajastu õhustikule kohased tehnikaimed.
Loo tegevusmaailm on väga põnev ja umbes sellisena olengi ma tsaariaja lõpu Eesti teemalist aurupunki endale ette kujutanud (keskendumine 20. sajandi revolutsioonilistele algusaastatele, veidrikest baltisaksa mõisnikud oma lossides tehnikaimedega eksperimenteerimas jne). Tore näha, et sellist kodumaist aurupunki on ka reaalselt kirjutama hakatud ja minu meelest võiks "1905" käsitlusviisi osas ka mingitpidi kanooniliseks tekstiks kujuneda.
Mis kohati häirima kippus-kohutavalt pateetiline stiil. Tegelased räägivad ja isegi mõtlevad poliitilistes loosungites, loo stiil kipub kohati meenutama revolutsioonilist kõnet rahvamassidele või mõnd nõukogudeaegset ajalooõpikut. Peamiselt just see viimane asjaolu pani mind hinde osas pikalt kõhklema. Olgu siis "5-".
Tamur Kusnetsi "Ootamatu jahisaak"
Tulnuka-kontakti loo sündmused käivitab Virumaa maakohas molutavale politseipatrullile saabunud korraldus sõita Ebavere külla, kus väidetavalt on toimunud mõrv. Jahimehest tapja ja tema ohver leitakse küll, ent viimase näol pole ilmselgelt tegu inimese, vaid mingi maavälise olendiga...
Lugu pole otseselt halb, ent mõningaid etteheiteid võib sellele teha küll. Esiteks jätab kogu see kontakti-teema kuidagi kulunud mulje... sündmustik tekitab tunde, nagu oleks kõik see kirja pandud kunagi üheksakümnendatel aastatel näiteks Juhan Paju või Urmas Alase poolt. Teiseks jääb mulje, et kõik toimuv teeb autorile kuidagi kohutavalt nalja (millele viitavad nii kohatine killurebimine kui ka mõnede tegelaste nimed), ent vähemalt mulle kui lugejale see nali väga kohale ei jõua. Kolmandaks peatükk "Tähesõdalased", mis haakub justkui nõrgalt ülejäänud sündmustega (mis tulnuka "riistakotist" sai, jääbki lahtiseks). (Eelmainitud peatükis kirjeldatud välisriikide sõjalistesse erioperatsioonidesse puutuv tundub ebausutavana mitmel moel, ent väga võimalik, et autor teab oma isiklikku tausta arvestades neid asju lihtsalt minust paremini.)
Armin Kõomägi "Punamütsike"
Igav stampdüstoopia totalitaarses tulevikuühiskonnas elavast steriilsest abielupaarist, kes otsustavad oma elutee kummalise virtuaalreaalsuse-eutanaasiaga lõpetada.
Jaagup Mahkra "Umgolla mustad maagid"
Araabiapärase õhustikuga kangelasfantaasia, mille peakangelaseks on üleloomulike võimetega vibukütt Castor, kes peab Oaaside Šeigi Hasayni vangistusest päästma Kahetsejate sekti kuuluva naiskulleri Daryusha...
Loos on tunda ilmselgeid Robert E. Howardi ja mõningal määral ka H. P. Lovecrafti mõjusid. Idamaine õhustik, hoogne, sünge ja verine süžee, vihjed kõiksugu "muistsetele kurjustele", üsnagi poliitiliselt ebakorrektne suhtumine mustanahalistesse (sõna "must" pealkirjas ei viita sugugi maagia liigile, nagu teksti lugemata arvata võiks) ja koguni sõnakasutus, milles võib ära tunda mitmeidki mainitud autoritele omaseid keelendeid. Tegevusmaailm pole küll Howardi Hübooria, vaid meie maailma kunagi keskaja paiku meenutav alternatiivne maailm, kusjuures nii mõnegi koha või riigi nime võib elementaarsete geograafia- ja ajalooalaste teadmiste puhul siduda vastetega pärismaailmas (Tanzarufti kõrb-Sahara, Amarea-Rooma impeerium jne, pealkirjas mainitud Umgolla peaks siis asuma kusagil Kongo läheduses).
Olles kõik uue "Täheaja" algupärandid läbi lugenud, võin öelda, et käesolev lugu on neist selgelt parim. Sarnaselt Jekimoviga jääb vaid üle vaid Mahkrale tuult tiibadesse soovida ja tema järgmisi lugusid ootama jääda.
C. L. Moore´i "Jirel ja maagia"
Võiks öelda, et tegu on kokteiliga keskaja-teemalisest ajaloolisest seiklusjutust, pulp-fantasyst ja hallutsinogeensetest nägemustest. Ainult, et lugu pärineb aastast 1935, kui fantasy žanrina polnud veel õieti väljagi kujunenud ja isegi LSD leiutamine, rääkimata kuldsest hipiajastust, jäi tulevikku.
Sarnaselt eelarvustajale ma sellest loost väga vaimustuda ei suuda-unenäoline, segane ja mitte väga kaasakiskuv. Unenäolise sürrealismi ja pretensioonitu pulpseikluse süntees mõjub eriti kummaliselt.
Ühtlasi on tegu mu esimese kokkupuutega Moore´i loominguga, loodetavasti on järgmised kokkupuuted paremad.
C. L. Moore´i "Shambleau"
Lugedes aimasin üsna ruttu ära, mis elukaga selle Shambleau´ näol täpselt tegu oli-kursiivis "sissejuhatus" loo alguses ja kummalise tüdruku madujalt väänlevad punased juuksed olid piisavateks vihjeteks.
Hinde osas kõhklesin mõnevõrra, ent tegelikult on ju tegu päris originaalse ideega ja võimsalt kirjapandud tekstiga, nii et lõppkokkuvõttes otsustasin maksimumhinde kasuks.
C. L. Moore´i "Ajavärav"
Loo keskmes on kuskil veidras "aardemajas" eraklikku elu elav võõrolend, kes kõrgtehnoloogia abil erinevatest aegruumi punktidest talle meeldivaid kunstiväärtusi röövib-viimaste hulka kuuluvad ka elusolendid, kelle ta surmab ja seinale raami paigutab. Ühel hetkel otsustab ta ära röövida ilu poolest silma jäänud inimnaise, täpsemalt naisteadlase, kes koos meessoost kolleegiga kuskil laboris mingit katset teostab. Mõlemad leiavad end ühel hetkel võõrolendi "aardemajast", ent võitluseta alistuda ei kavatse...
Olles kolm Moore´i lugu läbi lugenud, võin öelda, et autori stiil paistab olevat selline unenäoline, sürreaalne, meeleoludele ja õhustikule rõhuv, samuti ei kirjuta autor tegevusmaailma ega kõike toimuvat just väga detailselt lahti, päris palju jääb saladuseks ning lugeja mõistatada. Täpselt selline lugu on ka "Ajavärav"-lugeja ei saa teada isegi seda, mis katset need teadlased täpselt korraldasid või kus ja millal see katse toimus, rääkimata paljust muust.
