Andrzej Sapkowski "Lady of the Lake"

Sarja viies ja viimane osa on üks kummaline romaan... nii kompositsiooni kui ka sündmustiku poolest. Päris ilma spoilerdamata läheks selle arvustamine keeruliseks, nii et need, kellel romaan veel lugemata, ent kes seda teha kavatsevad-kui te käesolevat arvustust edasi loete, siis süüdistage iseennast, teid on hoiatatud!

Olles oma elu jooksul lugenud läbi mitmeid ingliskeelses maailmas kirjutatud ulmeromaanide tri,- tetra- ja muid -loogiaid, tean ma väga hästi, kuidas selliseid sarju üldjuhul üles ehitatakse. Esimeses osas tutvustatakse maailma ja tegelasi ning hakatakse tasapisi intriige kerima. Vahepeal on kõiksugu questid ja muud katsumused. Ja see viimane osa on üldjuhul kõige tüütum-mingi suur lahing, viimane vastasseis eri jõudude vahel vms, millega sündmustik paraku ei lõpe, vaid peab veel pikalt seletama, mis tegelastest ikka täpselt edasi sai. Lõpuks ei pääse ka tegelaste taaskohtumistest ja lahkuminekutest ning muust pateetikast.

Poola kirjaniku Sapkowski romaanisari järgiks algul justkui seda ingliskeelses ulmes levinud malli, ehkki autori stiil, kus traagika seguneb künismiga, on midagi täiesti omalaadset. Kogu maailma haarav sõda, questid, ohtude trotsimine, ähvardav maailmalõpp... Ja siis, viiendas osas, kogu see apokalüptiline meeleolu äkki taandub. Jah, viimane suur lahing toimub, peategelased elavad kõiksugu katsumusi läbi ja, nagu eelarvustajadki maininud, leiab mõni neist õige verise otsa. Siis aga kõik justkui rahuneb... ja kui jõuad juba mõelda, et mis see autor neist tegelaste edasistest tegemistest ikka nii pikalt nämmutab, saabub see lõpp-ootamatu ning segane. Paistab, et autori eesmärk ongi mingil määral olnud klišeede trööpamine-"kangelasliku lõpulahingu" kirjelduse kõrval pajatatakse verd ja väljaheiteid täis välilaatsaretis toimuvast, sõja lõpplahendus ei meenuta kuigivõrd "headuse võitu kurjuse üle" jne.

Kohati hakkas sündmustik hullupööra venima ja vahepeal kaalusin isegi hinde "4" peale langetamist, aga lõpplahenduse ning kogumulje põhjal otsustasin lõpuks ikkagi kerge miinusega "5" kasuks-vähemalt on tegu üsnagi huvitava kompositsiooniga ning mõtlemapaneva teosega.

Ametlikult peaks "Pani Jeziora" ingliskeelne tõlge ilmuma 2017. aastal. Minu poolt loetud võrgus vedelevast fännitõlkest soovitaksin võimaluse korral pigem eemale hoida-tõlge on toimetamata ja sisaldab seetõttu üsna rämedas koguses hulle trükivigu, mis lugemise kohati kaunis ebameeldivaks muudavad.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Andrzej Sapkowski "The Tower of the Swallow"

Hea raamat, nagu sarja eelmisedki romaanid... neist paremaks ega halvemaks ma käesolevat romaani pidada ei oska. Sarja eelmistest romaanidest eristubki "Wieza Jaskolki" minu jaoks vast põhiliselt oma kummalise struktuuriga, millega harjumine lugedes mõnevõrra aega võttis.

Ciri tegelaskuju meenutab järjest rohkem "Troonide mängu" Aryat ja eks see üldine veristest sõdadest räsitud, apokalüptiline ning jääaja ootuses maailm aita ka paralleelide tõmbamisele Martini loominguga kaasa... Siiski on Sapkowski stiil oma kohatise moodsa teadusliku sõnavara ja tugevate science-fantasy elementidega liialt erinev, et paralleelide tõmbamisega liiale minna. Rääkimata sellest, et lõputute tellisesarjade nakkus polnud vähemalt üheksakümnendatel veel ilmselt Poolasse jõudnud, Sapkowski romaanid on normaalse pikkusega ja järgmine romaan peaks käesoleva sarja ka lõpetama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert Sheckley "Tont nr 5"

Kogumiku kaheksast loost olin varem lugenud vaid "Tont nr 5-t" ("Päästepaadi mässu" lugesin käesolevast kogumikust esimest korda) ja seegi lugu ei tekitanud minus omal ajal teab-mis-vaimustust, nii et sarnaselt eelarvustajale lood minus erilist nostalgiat ei tekita.

Mida siis nende kaheksa Gregori ja Arnoldi tsükli loo kohta kokkuvõtvalt öelda? Kõige tugevam osa on vast omapärased ideed ("Laxia võtme" ja "Sarkanlase" ideed kiskusid küll üsna tobedateks ning "Skagilossis" mingit nutikana mõjuvat ideed polnudki). Nalja osas... ilmselt on mul veidi teistsugune huumorimeel, aga kontrollimatult naerda lõkerdama need lood mind ei pannud. Ja ega suurt midagi muud polnudki.

"Tont nr 5"

Aastaid tagasi sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud ja nüüd, kus lõpuks ilmus Sheckley´ esimene eestikeelne jutukogu, mis "Tont nr 5-t" ava- ning nimiloona sisaldab, lugesin loo uuesti läbi. (Kodumaist telelavastust näinud pole, mida ka ei kahetse.)

"Tont nr V" pole otseselt paha lugu, aga eks ta veidi lapsik on küll... ja nagu eelnevatest arvustustest aru saada võib, tuleneb loo kultuslik maine kohalike ulmefännide seas just teatud põlvkonna lapsepõlvenostalgiast. Raske on hoiduda mõttemängust, et kuidas oleks sarnase sündmustikuga teksti pannud kirja Stephen King-igatahes Lillatriibuline Õgard ja muud lapsepõlvekollid oleks märksa jubedamaks kirjutatud.

Loo hindeks "4-".

"Piimaring"

"Laxia võti"

Kuidagi tobeda ideega lugu-see, et sellest "tasuta tootjast" midagi head ei tule, oli algusest peale ettearvatav ja peategelased, kes lasksid kahtlase väärtusega hallil sodil oma kontori üle uputada, jätsid ka üsna idiootse mulje. Vaimukaks või naljakaks ma seda teksti pidada ei suuda. Samas pole lugu ka päris nii halb, et "3-st" madalamat hinnet väärida, ehkki seda pärast arvustamist kaalutud sai.

"Oravaratas"

Planeedikahjutustajad Gregor ja Arnold sõlmivad töölepingu tulnukast farmeriga Seeri-nimeliselt planeedilt, kelle põldude kallal kohalikud rotilaadsed loomad laastamistööd teevad. Seerile jõudnud äripartnerid avastavad aga oma üllatuseks, et kohalikke närilisi on raske hävitada, sest nood on nähtamatud. Paraku on leping sõlmitud selliselt, et ülesande poolelijätmise korral peaksid Gregor ja Arnold tulnukfarmerile valuraha maksma, mistõttu nende töö Seeri mõistatuse kallal jätkub...

"Oravaratas" on päris sümpaatne lugu-erinevalt näiteks "Laxia võtmest" ei mõju peategelased siin mingite pooletoobistena ja loo lõpplahendus on üllatav ning tundub originaalsena.

"Päästepaadi mäss"

"Tarvilik asi"

"Skagiloss"

Planeedikahjutustajate Gregori ja Arnoldi jutule saabub Myra-nimeline kaunis ning rikas pärijanna, kellel on õnnestunud oma onult pärida isiklik planeet-Coelle. Coelle´il asub ka muistse reptiloidse skagide tsivilisatsiooni rajatud loss, mis on Myra eluasemeks saanud. Paraku näib, et lossis kummitab-reptiloidne tont nõuab Myra lahkumist planeedilt, ähvardades vastasel korral kättemaksuga. Planeedikahjutustajad suunduvadki Coelle´ile toimuvat uurima...

Kuidagi segadusttekitav on see lugu. Naljakas ta väga pole (tegelikult ei suuda ma Gregory ja Arnoldi tsükli lugusid üldse väga koomilisteks pidada, erinevalt näiteks sama autori "Piletist Tranaile"). Kogu loo sündmustik on... noh, umbes nagu mingi täiskasvanud tegelastega, ent lastele mõeldud koomiksi või multika oma, väga tõsiselt seda võtta ka ei saa. Mõttemänge lolliksläinud imeseadeldiste teemal (nagu "Laxia võtmes", "Päästepaadi mässus" või "Tarvilikus asjas") siin ka pole. Lõppkokkuvõttes selline üsna keskpärane jant.

"Sarkanlane"

Lugu on originaalis ilmunud ülejäänud Gregori ja Arnoldi juttudest pea kolmkümmend aastat hiljem. Loos saavad planeedkahjutustajad järjekordse tellimuse planeedilt Sarkan pärit tulnukalt, kelle rassi jaoks olulist toidukraami, saunikate-nimelisi aedvilju, on asunud hävitama meegideks kutsutud kahjurelukad. Gregor ja Arnold suunduvadki Sarkanile meege hävitama, ent pärast kohalelejõudmist hakkab see, keda nad õieti hävitama peaksid, nende jaoks järjest segasemaks muutuma...

Ütlen ausalt, et ei meeldinud mulle see lugu. Eks ta naljaloona muidugi mõeldud oli ja veidi sai lugedes ka naerda turtsatatud. Samas polnud lugu nii naljakas, et absurdse tekstina piisavalt hästi toimida-ja millegi muuna seda võtta ei saa, idee (erinevad mõistuslikud liigid oma käekäigu pärast kahe juhmivõitu luuseriga kauplemas) oli liialt totter.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

C. C. Finlay "Poliitohvitser, poliitvang"

Jesusalemma planeet on karm koht, mis valiti asustamiseks ja terraformimiseks Ameerika päritolu ususekti poolt, kuhu kuulus ka rohkesti venelasi ning muid idaeurooplasi. Jesusalemmal algselt rajatud teokraatliku ja progressipelgava ühiskonna lõi segamini kodusõda ning revolutsioon, mis asendas teokraatia mõnevõrra stalinistlikku Nõukogude Liitu meenutava totalitarismiga (režiimi täpset olemust ega ideoloogiat vähemalt kahe käesolevas kogumikus sisalduva lühiromaani põhjal teada ei saagi).

Jesusalemma maailma ja ühiskonda puutuv on igatahes väga huvitav ning juba eelmisel Estconil plaanitavast eestikeelsest kogumikust kuuldes tekitas ajaolu, et inglise keeles kirjutav autor on kirjutanud selliste pealkirjadega lühiromaanid, minus siirast huvi. Kogumikus pettuma ma ei pidanud.

"Poliitohvitser"

Kosmoseooperi žanrisse liigituva lühiromaani tegevus toimub Jesusalemma-nimelise koloniaalplaneedi relvajõudude kosmoselaeva pardal ja selle peategelaseks on laeva poliitohvitser (jah, selline ehtne politruk, nagu Punaarmees) Maxim Nikomedes, kes pole tänu oma elukutsele ülejäänud meeskonna seas kuigi populaarne ja peab vaenulikus kosmilises ruumis tegutseval laeval konkureerivate jõustruktuuride käsilastega arveid klaarima. (Jesusalemma näol on tegu hiljuti revolutsioonilise läbi teinud ja ilmselt totalitaarse ühiskonnaga, mis siiski päriselt Stalini-aegse Nõukogude Liidu koopia ei ole ja mille elanike nimedes segunevad inglise, vene ning muud elemendid.)

"Poliitohvitser" on karm ja põnev lühiromaan, mille teemakäsitlus (alates pealkirjast!) on ameerika kirjaniku kohta küllaltki üllatav. Minu esmatutvusena Finlay´ loominguga jättis käesolev lühiromaan igati positiivse mulje ja hindes pole kahtlustki.

"Poliitvang"

Käesolevas lühiromaanis kirjutatakse "Poliitohvitseris" veidi segaseks jäänud Jesusalemma koloniaalplaneedi ühiskonda puutuv põhjalikumalt lahti ja selle kummalise ning vastuolulise maailma olemus saab lugejale palju selgemaks.

"Poliitvang" algab väga põnevalt, ent pärast Maxi jõudmist koonduslaagrisse hakkas lugu kuidagi maha käima ja lõpplahendus mulle ka väga ei meeldinud, mistõttu hinne langeb "4" peale.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Uks suvesse"

Kuidagi vastuoluline mulje jäi sellest romaanist. Ühelt poolt päris huvitav tegevusmaailm (1956. aastast nähtud lähitulevik, kus ka tuumasõda juba edukalt maha peetud), hakkaja olemisega ja väga sümpaatse maailmanägemusega minategelane ning selline poeetiline südamlikkus. Teiselt poolt-põnevat toimus romaanis tõesti vähe ja kogu see sehkendamine majapidamisrobotite ning nende patentide üle oli üsna tüütu. Kohati paistab, et romaani ulmeline osa keerles paari märksõna ümber (külmauni, ajaränd ja majapidamisrobotid.

Tõlkest: pealkirja tõlge mind ei häirinud, aga veidi toores mulje jäi tõlkest tervikuna küll-päris rohkelt igast vigu ja apsakaid. Kõige naljakam tahtmatu viga ilmneb vast kohas, kus "zombirohuga" uimastatud minategelase jalad pikast seismisest nõrkevad-lauses peaksid olema sõnad "Ma olin seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni...", ent selle asemel võib lugeda "Mul oli seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni..." Lisaks veel muud näpukad (piiblitegelase nimi on eesti keeles Delila, mitte Delilah jne). Kuna romaan on üsna USA-keskne, siis joonealuste märkuste üle viriseda ei saa, ent need jätavad kuidagi valikulise mulje-näiteks on seletatud lahti kiirtoidurestoranis pakutava kanaroa olemus, ent mitte Daniel Boone´i isikusse puutuv, kelle järgi minategelane on oma nime saanud.

Hindest: vahel tundub, et Baasi hindamissüsteem pole piisavalt diferentseeriv. Käesolev romaan on üks neist teostest, mille hindamisel ma jänni jään-"4" oleks justkui liiga palju, ent "3" ebaõiglaselt karm. Olgu siis heatahtlikult "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis