Silverbergile omases lobisevas stiilis kirjapandud kollaažromaani sündmustik käivitub aeglaselt, ent lõppmulje sellest raamatust on igati võimas. Kaks romaani, mis mulle "Roma Eternat" lugedes esimesena meenusid, olid Milleri "Kantileen Leibowitzile" ja Robinsoni "The Years of Rice and Salt"-tohutult pika ajavahemiku vältel toimuv ja erinevateks lühemateks alateosteks jaotatud sündmustik, mis peegeldab inimkonna ajaloolist käekäiku. Võrdlus on siiski tugevalt Silverbergi kasuks-kui Robinsoni romaan oli lõppkokkuvõttes lihtsalt üsna tüütu ja Milleri oma sisaldas minu maitse jaoks ülemäära katoliiklikku moraliseerimist, siis Silverbergile mul mingeid erilisi etteheiteid pole.
"Roma Eterna" "koostislugudest" on kõige pöörasem ja eksootilisem vast "The Second Wave"-seikluslik lugu Rooma leegionäride ebaõnnestunud katsest maiade riiki vallutada. Ilmselt meeldib see tekst käesolevas kollaažromaanis mulle ka kõige rohkem. Silverbergile omane stiil domineerib selles loos vast kõige vähen, ülejäänud tekstid aga kipuvad olema just sellised... lobisevad, aeglaselt areneva sündmustikuga, lopsakad ja hedonistlikud, milletaolisi autorilt oodata võiks. Kui näiteks Majipoori maailma juures hakkas see stiil (koos maailmaga) lõpuks mõnevõrra närvidele käima, siis alternatiivajaloo jaoks näib see paremini sobivat, aidates maailma põhjalikumalt lahti kirjutada.
Kokkuvõttes-üks üsna võimas ja meeldejääv visioon.
No comments:
Post a Comment