Olin varem kuulnud väidet, et kogumiku esimeses pooles on rohkelt pulpilikke tekste. Minu meelest neid siin nagu väga pole (kui "Päikesetõus Merkuuril" ja ehk ka "Absoluutselt resoluutne") välja jätta. Pigem paistab suur osa esimesest üheteistkümnest loost silma sellega, et noor autor on püüdnud väga "tõsistel" teemadel kirjutada, mis on kohati üsna igavalt välja kukkunud. Alates kogumiku kaheteistkümnendast loost, 1964. aastal ilmunud "Naabrist" läheb aga kogumiku keskmine tase kõvasti kõrgemaks.
Sarnaselt eelarvustajale on mu lemmiklooks käesolevas kogumikus mõistagi "Hawksbilli jaam".
"Öösse kaduv tee"
Sünge postapokalüptiline õhustik on loos päris hästi välja tulnud ja nii noore autori kohta on see päris hea saavutus. Samas on loo sisu, nagu ka eelarvustaja on maininud, kaunis keskpärane ning selle muudab ulmeliseks peamiselt setting 2054. aasta New Yorgi näol, peaaegu samasuguse süžee võiks paigutada ka näiteks blokaadiaegsesse Leningradi või mõnda muusse mitteulmelisse keskkonda.
"Absoluutselt resoluutne"
Käesoleva loo eeskuju, Heinleini "Enese ees ja järel", olen muidugi aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" lugenud, ent praeguseks on mälestus sellest üsna tuhmunud. Seega ei osanud ma ka loo lõpplahendust nii ettearvatavaks pidada, nagu eelarvustajad seda teinud on.
Aga loo tegevusmaailm ja intriig on rabedad küll, sisaldades rohkem küsimusi kui vastuseid. Mille eest need "hüppajad" täpselt põgenevad? (Minevikumaailma põgus kirjeldus mõjus pigem segadusttekitavalt) Miks nad just 28. sajandisse satuvad ja pole võimelised sealt ajas edasi "hüppama"? Miks nad alati ühekaupa "hüppavad"? Jne.
"Macauley skeem"
"Suvelaulud"
Meenutas väga Tarlapi loomingut-paks egoistlik kapitalistist lurjus õilsate metslaste harmoonilist elu rikkumas ja neile tsivilisatsiooni viimas. Samas täitsa korralik jutt, lõpplahendus oli originaalne ja ootamatu.
"Päikesetõus Merkuuril"
"Soe inimene"
"Mees, kes midagi ei unustanud"
Omaette küsimus on, kuivõrd see jutt üldse ulmeks liigitub. Mingi sarnane absoluutse mälu sündroom (sünteetiline mälu) peaks ka reaalselt eksisteerima, nõukogude ajal ilmus selle kohta eesti keeles isegi üks populaarteaduslik raamat (Aleksandr Luria "Väike raamat suurest mälust"). Seda, kas selline mälu võib pärilik olla, nagu Silverberg oma loos on kirjutanud, ma küll öelda ei oska.
Keskmisest kõvasti paremat (õnneks mitte küll sünteetilist ega ka mitte eideetilist) mälu eviva isikuna leidsin selles loos endalegi palju tuttavat (ma tõesti ei saa aru, kuidas nö. keskmise mäluga inimesed asju mäletavad või kui kiiresti kedagi või midagi unustavad või millise loogika alusel unustamine toimub, samuti olen tuttav sellega, kui ärritavalt hea mäluga inimene halvamälulistele vahel mõjuda võib). Samas jäi loos midagi puudu, et sellele maksimumhinnet panna-ehk just see lõpp, oleksin oodanud midagi muud.
Tõlkest: eesti keeles ei peksta inimesi "üles", vaid siiski "läbi".
"Elas kord üks naine"
"Raudne kantsler"
Minu meelest oli see lõbus lugu täitsa tore ja hindes pole kahtlustki.
"Kannatustega kaubitsejad"
Üldiselt Rauli arvustusega nõus, pigem igavapoolne sotsiaalporno.
Meelis Sepa arvustusele täienduseks, et loo tegevus pidi siiski toimuma 21. sajandil, sest ühes lõigus oli mainitud sellist automarki nagu " '08nda aasta Frontenac".
"Naaber"
Loo tegevusmaailm oli väga põnevalt loodud ja talvise planeedi painav õhustik hästi edasi antud. Millegipärast ma erinevalt eelarvustajatest loole siiski maksimumhinnet panna ei suuda... ilmselt ei suutnud just süžee piisavalt kaasahaaravalt mõjuda, ehkki maailmaloome oli suurepärane.
Erinevalt Raulist ei meenutanud kirjeldatud ühiskonnas toimiv peremudel mulle keskaegset patriarhaati, vaid pigem diktaatorlikku "isavõimu" Rooma riigi suurperedes.
"Kuues palee"
Eks see idee veidi absurdsevõitu oli (mul tekkis lugedes peamiselt küsimus, et miks ükski aardekütt seda robotit lihtsalt füüsiliselt hävitada ei püüdnud, selle asemel, et temaga mõistatamismängu mängida). Samas oli idee absurdsusele vaatamata päris põnev ja loo õhustik lummav, nii et hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks.
"Hawksbilli jaam"
Avastasin üllatuslikult, et olen selle äsja eesti keelde tõlgitud lühiromaani esmaarvustaja Baasis. "Hawksbilli jaama" hilisemal romaaniversioonil on Baasis küll kaks arvustust, ent lühiromaani pole keegi arvustanud.
21. sajandi alguses (mis käesoleva lühiromaani kirjutamise ajal oli veel paari aastakümne tagune tulevik) on USA-s võimul konservatiivne diktatuurivalitsus. Väga hullu totalitaarrežiimiga ei paista nappide kirjelduste järgi tegemist olevat, pigem selline kõrgeltarenenud heaoluühiskond, kus Kuul käiakse puhkusereisidel ja meditsiin on üsna kõrges arengujärgus (tehisorganid). Vastalisi sellel valitsusel aga leidub ja lühiromaani kirjutamisajale omaselt on tegu just vasakpoolsetega-kommunistid, sotsialistid, anarhistid jne (tekstis vilksatanud sõna "hruštšovist" tõi igatahes muige suule, aga ehk eksisteeris kuldsetel kuukümnendatel ka selliseid teoreetikuid). Valitsus dissidente surma mõistma ei hakka, vaid kasutab omapärasemat lähenemist-kuna on leiutatud ajaränd (ainult minevikku ja ühesuunaline), kupatatakse nad hiliskambriumi ajastusse, kus on loodud Hawksbilli jaama nime all tuntud järelevalveta koonduslaager. Aeg-ajalt saadetakse neile ka vajalikku varustust järele, et nad hiliskambriumis elades omadega päris otsa ei lõppeks. Naisssoost vastalised aga saadetakse veidi hilisemasse perioodi, et vasakpoolsed eelajaloolises minevikus elades järglasi ei saaks ja kogu ajalugu segamini ei keeraks.
Lühiromaani peategelaseks on jaama mitteametlik boss, kuuekümnendale eluaastale lähenev Barrett, kes on juba aastakümneid hiliskambriumis pagenduses olnud ja lisaks hiljuti ka jalavigastuse tagajärjel invaliidistunud. Seltsimeeste elu hilisema Põhja-Ameerika kontinendi territooriumil on üsna sünge-elatakse merest ümbritsetud kaljusel maatükil. kus puudub igasugune taimestik ja loomastik peale üksikute samblalaikude. Isegi taevas pole sinine, vaid beežikas. Kuu paistab taevas roosakas, ent pagendatutel puudub kosmosetehnika uurimaks, et kas seal võib atmosfääri olla. Põhiliseks toidukraamiks on trilobiidid, peajalgsed ja muud meriannid, elu levik maismaal koos dinosauruste ning kõige muuga jääb kaugesse tulevikku. Pagendatuid ohustab vaimne murdumine ja paljud hakkavad tasapisi hulluks minema, teised püüavad leida endale kõiksugu tegevust, näiteks trilobiitide söömise kõrvale Marxi teooriate üle vaieldes. Kuni ühel päeval saabub Hawksbilli jaama uus pagendatu, kummaline noormees nimega Lew Hahn...
"Hawksbilli jaama" näol on tegu väga hästi kirjapandud lühiromaaniga, mis ühendab ulmelises maailmas erinevaid teemasid (poliitika, eelajalooline Maa kambriumiajastul), sidudes need üheks ladusaks tervikuks. Eriti tuleb kiita autorit kambriumiajastu õhustiku loomisel.
"Päikesetants"
"Kui müüdid läksid koju"
Mulle päris meeldis... mitte selle kergelt moraliseeriva müüditeema pärast, vaid just sellepärast, kuidas loos avati 126. sajandi kõrgeltarenenud, ent dekadentlikku inimühiskonda oma kummaliste ajaviidetega. Ja muidugi see lõpplahendus...
"Rõõm nende seltskonnast"
"Külaskäik reaalsusse"
