Ann Leckie´i "Abistav mõõk"

Kui sarja esimene osa kellelegi igav või raskestiloetav tundus, siis arvestage, et võrreldes teise osaga pole te veel tõelist igavust näinud.

Etteheidete osas saab üldiselt nõustuda kahe eelarvustaja poolt väljatooduga. Üsnagi õhukese romaani sündmustik venib ja koosneb suuresti dialoogidest, naeruväärselt suurt tähelepanu on pööratud toitude, lauanõude, kõiksugu aiakujunduse jne kirjeldustele. Tegelaste sood on omavahel lootusetult sassis ja kuna nad ei eristu ka nimede põhjal, tekitab pidevalt segadust, et mis soost tegelane nüüd järgmiseks mis soost tegelasega magada tahab. Ka noored meessoost sõjaväelased on kujutatud... sutsu robinhobbilikult, lambist õnnetult armuvate ja vanemate ohvitseride käiseid märjaksnutvate tegelastena. Kõik see kokku on igav nagu mõni Herberti "Düüni" järg... hullemgi, sest Herbert ei rõhunud vähemalt kramplikult sooneutraalsusele.

Triloogia kolmas osa jääb minust igatahes lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Alustaksin arvustust ehk tõigast, et mõnede inimeste meelest ei liigitu "Raudrästiku aeg" ulmeks. Sellisel arvamusel saab olla ainult kaks seletust-kas ei teata suurt midagi Eesti muinasajast (või neist nappidest allikatest, mis selle kohta meieni on jõudnud) või ei teata, et ka alternatiivajalugu on žanriulme. 10. sajand, kus eestlastel on üsnagi organiseeritud suurriik, mille territoorium ulatub tänapäeva Leeduni, ei kattu kindlasti meie teadmistega toonasest ajaloost.

Selle peale võib ju vastu väita, et äkki oligi mingi selline Kuningavald olemas, aga ühtki allikat pole selle kohta meieni säilinud-ükskõik kui ebatõenäoline see on. Jah, aga ka sel juhul liigituks "Raudrästiku aeg" salaajalooks ja ikkagi ulmeks. (Romaanis leidub ka mõnevõrra poolfiktiivse Muinas-Eesti religiooniga seotud müstilisi nägemusi jne, aga neist ainuüksi ilmselt ei piisaks, et ajaloolist romaani žanriulmeks muuta.)

Täpset tegevusaega pole "Raudrästiku ajas" kordagi mainitud, ent nagu ülalpool öeldud, paistab minu ajalooteadmiste põhjal tegu olevat 10. sajandiga. Skandinaavlased on endiselt valdavalt paganad, kristlikud misjonärid tulevad Põhja-Saksa aladelt, Karl Suure impeerium on ilmselt jäänud minevikku ja kui ka Kuningavalla idapiiri taga idaslaavlasi leidub, siis mingit erilist rolli nad ei mängi-Jaroslav Targa vallutuskatse 11. sajandil on veel ilmselt ees.

Rääkides romaani positiivsetest külgedest -alternatiivajalooline maailm on Harglale omaselt huvitav ja ka keelekasutus on omalaadne. "Autentsema" õhustiku loomiseks on autor loonud hilisemate võõrkeeltest laenatud sõnade asemel sõnu, mis vanade eestlaste jaoks mingeid asju tähendada võinuks -"kahimine"="ohverdamine" jne.

Negatiivse külje pealt jääb üle nõustuda Indreku arvustuses väljatooduga. Sündmustikul puudub tegevusmaailmale sobilik eepiline ja mastaapne mõõde. Mis krimkateemasse puutub, siis tegelikult ei ole mul kui lugejal moraalset õigust lugeda raamatut, mille kaanel seisab kiri "kriminaalromaan" ja viriseda, et tegu on krimkaga (ise olen oma elus selle žanriga üsna vähe kokku puutunud, meenuvadki ainult Sherlock Holmesi lood ja mingid Ellis Petersi keskaja-teemalised krimkad). Aga seda "Raudrästiku aeg" muude asjade hulgas paraku on ja teosele, mis keskendub mingite isikute mahakoksamisele ning mõrvarite otsimisele, ma maksimumhinnet anda ei saa. (Näiteks Hargla hardcore-alternatiivajalooline lühiromaan "Maris Stella", mis paljudel ulmelugejatel juhtme kokku ajas, meeldis mulle "Raudrästiku ajast" rohkem.) "Raudrästiku aja" viimane lehekülg viitaks justkui võimalikule questi-vormis järjele, usun, et see meeldiks mulle krimkavõtmes väljapeetud teosest rohkem.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Mann Loperi "Kellest luuakse laule"

Alustuseks peaks vist mainima, et käesoleva romaani näol on tegu jutuvõistluse võitnud ning "Täheajas" ilmunud "Meistri ja õpipoisi" eellooga. "Meistrit ja õpipoissi" lugenutele peaks romaani kummaline tegevusmaailm-segu feodaalajastu Jaapanist ja ingliskeelses fantasys üldlevinud "germaanilikust" tegevusmaailmast-tuttav olema (raamatu tagakaanel olevas tutvustuses on märgitud nii vanapõhja kui ka muid germaani, Jaapani, keldi ja "erinevate kangelaslaulude" mõjusid). Jaapanipärased nimed, tegevusmaailma üldine geograafia ja muud detailid vihjaksid justkui Tõusvale Päikese Maale (lugedes sai mõeldud, kas gromoyakide näol vihjatakse hiinlastele või ehk hoopis mongolitele), ent maailmas on ka midagi sügavalt õhtumaist-lohed (mitte idamaised draakonid!), viiulid jne. Ka tegelaste mõtteviis on pigem läänelik.

Kui maailm välja jätta, on käesoleva romaani näol tegu üsnagi geneerilise fantasyga. On head ja pahad (viimased ei piirdu küll ühe ürgkurjami ja tema käsilastega, vaid neid on mitut eri tüüpi), keisririik, mille kangelased hävingust päästma peavad ning koguni väiksest külast pärit vaene orvuke, kes maailma päästmisel suurt rolli mängima peab (tema edasine käekäik kujuneb küll veidi ebastandardseks ning tegevusse astub ka üks teine orvust külapoiss, kelle roll järgnevates sündmustes mõnevõrra erinevaks kujuneb, ent see jäägu juba lugejate avastada). Quest maagiliste esemete sebimiseks, mis maailma kurjuse jõudude käest päästma peaksid, on ka täitsa olemas.

Nagu juba öeldud, on tegelaste mõttemaailm pigem läänelik... tegelikult on see karmi keskaegse maailma elanike kohta lausa pehme. Kõige paremini ilmneb see vast stseenis, kus kirjeldatakse kohutavat õudust, mis rabab sõjaväge põletatud kindlust ja tapetud kaassõdureid avastades.

"Kellest luuakse laule" pole küll eriti originaalselt mõjuv fantasyromaan, ent siiski on see hoogsalt kirja pandud ja ei muutu lugedes tüütuks ega igavaks. Romaani üks peamisi plusse on selle suhteliselt õhuke maht. Mõni inglise keeles kirjutav fantasyautor kirjutanuks samal teemal 700-leheküljelistest tellistest koosneva aeglaselt venima sündmustikuga triloogia-ja siis veel teise triloogia otsa. Loper pole endale käesoleva romaaniga just väga suuri eesmärke seadnud, ent seatud eesmärgid on korralikult ja hea maitse piirides ära täidetud. Ka tegelaste hingeelu lahtikirjutamine mõjub positiivselt ega lase neil muutuda suvalisteks mängunuppudeks laual.

Hindeks kokku "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis