Mart Sanderi "Lux Gravis ehk Raske Valgus"

Alustaksin tõdemusest, et romaani käesoleval aastal ilmunud eestikeelne variant, mida lugesin, on autori poolt ümber töötatud ja seega pole tegu päriselt selle raamatuga, mida Silver on arvustanud. Autor on enda sõnul kirjutanud romaani umbes sada lehekülge paksemaks ja eelmises arvustuses mainitud kolmele tegevusliinile on lisandunud neljas - aasta 2345, mil meie planeedist on saanud kõrgtehnoloogiline ja üliturvaline, ent hingetult steriilne düstoopiaühiskond. Kuna alates sellest aastast minevikku 654,321 aasta taha (aastasse 1691) enam sõnumeid ei saadeta, on Raske Valguse fenomeniga kursisolevad isikud hakanud seda aastat maailmalõpuks või millekski sarnaseks pidama. 2345. aasta maailmas sekkuvad Raske Valguse fenomeni uurimisse mitme sajandi vanused kehavahetamisvõimega tulevikuinimesed ja koguni üks kosmilist päritolu võõrteadvus, nii et pöörast žanriulmelist elementi tuleb romaani veel kõvasti lisaks. Ja näib, et Silveri loetud ingliskeelses algversioonis järgnevad eri ajastutel toimuvad tegevusliinid lineaarselt üksteisele. Romaani täiendatud eestikeelses variandis on aga kõik neli eri ajastutel toimuvat tegevusliini omavahel ära segatud, nii et üks peatükk kirjeldab üht ajastut, teine teist, vahel vahetub ajastu koguni ühe peatüki piires.

Minu varasem kokkupuude M. Sanderi ulmeloominguga piirdub 1990. aastatest pärinevate õuduskuuldemängudega, millest kolme ürgammu ühe helikasseti pealt kuulatud sai. Nood kuuldemängud (meenub, et ühe neist nimi oli "Yvonne on sõnakuulmatu") kujutasid endast kohati üsna lõbusat kitšilikku gootihorrorit. "Lux Gravis" on muidugi hoopis teisest puust, keeruline, sügavamõtteline ja lugejalt suurt tähelepanu nõudev tekst. Alternatiivajalooks ma seda romaani küll ei peaks... ajalugu siin väga palju ei väänata ja isegi vahepealsed katsed seda teha (nt. normannid Inglismaal paarkümmend aastat varem võimule tuua ja paavst Benedictus IX mingi suur liider teha) ei õnnestu. Pigem on tegu ajalooteemalise teadusliku fantastikaga, mis seguneb kohati lovecraftiliku kosmilise õuduse elementidega.

Silveri arvustuse kiidusõnadega tuleb ühineda. Arvan, et kui "Lux Gravis" järgmisel aastal parima Eesti autori romaanina Stalkerile peaks kandideerima, on tõenäosus auhinna võitmiseks üsna suur. Põnev, keeruline ja sügavamõtteline romaan, milletaolisi üsna harva ette satub. Sarnaselt Silverile käisid need ajaparadoksid ka mulle kohati üle mõistuse, ajalooteemadest sain tänu eluaegsele ajaloohuvile ja erialasele väljaõppele mõnevõrra paremini aru. Ajalooteemade osas on suureks abiks Silveri mainitud järelsõna, mille leiab ka romaani eestikeelse variandi lõpust ("Lisa: Lux Gravis - kes on kes?").

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

George R. R. Martini "Tants lohedega". Teine raamat.

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.

Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.

Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.

Jään sarja järgmist osa ootama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Tuumahiid 3: Triitium" (koost. Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana ja Artur Räpp)

Helju Rebase "Taruaeg"

See laast jäi kuidagi liiga fragmentaarseks, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

Mairi Lauriku "Otsustamise hetk"

Postapokalüptiline lugu tuumasõja-järgsest maailmast (tegelaste nimede põhjal võib oletada, et tegu on Eestiga) ja väikese küla ravitsejaneiu "suurekssaamisest".

Sarnaselt sama autori romaanile "Süsteem" ei kõnetanud see lugu mind eriti. Võib-olla olen lihtsalt vale sihtgrupp, tegu näib olevat teismelistele neidudele suunatud young adultiga. Ka oli loo tegevusmaailmas ja sündmustikus midagi kummalist... üheaegselt karmi eluga harjunud ja ülitundlikud tegelased, rõhutatult arhailine ning maalähedane kõnepruuk segatud sõnadega nagu "empaatia" ja "dramatiseerima" jne.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Valge härrasmees"

Loo näol on tegu järjega "Mehitamata inimestele", mille tegevus toimub kohe pärast mainitud romaani lõppu. Minategelane on paigutatud intellektuaalse omandi (s.t. oma surmasaanud armastatu erafirma poolt digitaliseeritud isiksuse) varastamise eest Haapsalu Täisautomaatsesse Vanglasse, mis asub otse piiskopilinnuse all. Elu vanglas on üsna karm, alguses paigutatakse ta ühte kongi Peetri-nimelise jõhkra ambaaliga, siis amputeeritakse ta jalg "ühiskonna hüvanguks" ja asendatakse Hiina päritolu odava proteesiga. Ehkki mees kardab, et tema tulevikuks on vanglas surra ja piiskopilossis kummitusena Valgele Daamile seltsi pakkuda (sellest ka loo pealkiri), ei anna ta alla ning haub põgenemisplaane...

Algselt maakonnalehes Lääne Elu ilmunud "Valge härrasmees" on omalaadne segu küberpungist ja splätterist. Sarnaselt tsükli eelmistele osadele "Euromant" ja "Mehitamata inimesed" leiab ka selle loo tegevus aset lähituleviku Eestis, ent sedapuhku on tegevus viidud maakonnalehe lugejate jaoks kodusemasse väikelinna. Kui "Mehitamata inimeste" näol oli tegu puhtakujulise küberpungiga, siis "Valges härrasmehes" on lisandunud korralik annus splätterit ja veidi ka (ilmselt tänu kaasautori lisandumisele) huumorit. Maksimumhindest jääks minu jaoks nagu midagi puudu, ent ausa "nelja" teenib "Valge härrasmees" minult ära küll.

Meelis Ivanovi "Hea laps"

Sedatüüpi "puändiga" laast, mille sisust on loo kohta midagi väga olulist välja lobisemata keeruline rääkida. Eriti originaalselt see "puänt" minu meelest ei mõjunud ja seda väljendab ka hinne.

J. J. Metsavana "Mongori viimane seiklus"

(:)kivisildniku "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik"

Poolteist lehekülge äärmiselt segast teksti, mis on seejuures vormistatud teadusliku fantastikana.

Siim Veskimehe "Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik"

Üldiselt pole sellised leheküljepikkused laastud päris minu rida, aga see oli küll päris teravmeelne.

Tea Lalli "Vahetus"

Unenäoline õudusjutt naisest, kes näeb unes oma surnud vanaisa, kes kutsub teda kalmistule portveini jooma. Nagu selgub, polnud tegu kaugeltki vaid unenäoga...

Loo lõpupuänt oli üsna ettearvatav (seda ka tänu pealkirjale), ent üldiselt jättis see unenäoline ja surmateemaline lugu mulle päris hea mulje.

Aira Rakavi "Muumitroll"

Eelarvustajatele polegi palju lisada. Rabedapoolne lugu ja midagi tundus selle juures justkui valesti olevat. Kas Põhja-Soomes ehitavad tõesti kuldkettidega kantpead tehaseid ja ähvardavad joodikutest "kalevipoegi" mättasse lüüa? Lisaks see hilissügisese Lapimaa kirjeldus-algul läks väljas kella kolmest pimedaks, aga siis juba kella neljast-sellisel aastaajal peaks ju päike päev-päevalt järjest varem loojuma?

Heinrich Weinbergi "Kes varjub püüab"

Miikael Jekimovi "Pärast kättemaksu"

Jekimovile omane low-tech/low-life-kosmoseooper kosmosegängsterite tegemistest. Loo peategelaseks on Altani-nimeline palgasõdur, kes peab pärast aastaid planeeritud kättemaksu, reetliku eksbossi Määrdunud Rikki tapmist oma elule mingi uue eesmärgi leidma...

Üldiselt mulle Jekimovi lood meeldivad ja see lugu meeldis ka. "Pärast kättemaksu" meenutab paljuski autori lugusid "Läbi külma metalli" ja "Tormiga saabub ka veritasu" - värvikas kosmosemaailm, mille loomisel pole autor tehnoloogilisele taustale väga suurt tähelepanu pööranud, (pool)kriminaalsed tegelased ning vesternilaadne sündmustik. Neile, kellele mainitud lood meeldisid, peaks ka "Pärast kättemaksu" sobilik lugemisvara olema.

Helju Rebase "Minu pea"

Lisaks eelarvustajale veel, et loos on tugevad vihjed Aleksandr Beljajevi "Professor Dowelli peale" ja mainitud teost on loo alguses ka otseselt mainitud.

Üldiselt tuleb eelarvustajaga nõustuda. Tegelaste käitumine pole väga loogiline ja tekst näib olevat pigem sotsiaalkriitiline paskvill ulmekuues kui žanrilistel eesmärkidel kirjapandud teaduslik-fantastiline lugu. Kogu oma elu äritegemisele pühendanud "edukate" eluviisi üle irvitamine pole sugugi keeruline, samas saaks sarnast allegooriat kasutada ka mistahes muu fanaatiliselt "istuvale tööle" pühendunud isiku kohta.

J. J. Metsavana "Vanamehe unistus"

Loo naljakuse koha pealt nõustun Indreku arvustusega. Aga muidu polnud sellel tulevikupildikesel häda midagi.

Üks asi, mis Metsavana tekste lugedes pidevalt silma torkab: sõna "enda" "oma" asemel. Keeleliselt korrektne, aga vähelevinud.

Heinrich Weinbergi "Ringkaitse"

2018. aastal kukub Ida-Virumaa metsadesse meteoriit... või nii vähemalt avalikkusele räägitakse. Radioaktiivse saaste ettekäändel luuakse õnnetuskoha ümber keelutsoon. Vandenõuteoreetikud ei jää toimunu ametlikku versiooni uskuma ja arvavad, et tegu on katsega midagi kinni mätsida...

Loo õhustik meenutab väga Strugatskite "Väljasõitu rohelisse". Niivõrd paljukasutatud teemal kirjutatud loo kohta on "Ringkaitse" päris korralik ja ka ootamatut puänti sisaldav tekst, mis on "nelja" auga ära teeninud.

Artur Räpi "Ja viis köidet ülespoomist"

Üks neist vähestest kordadest, kui pean Kriku arvustusega enam-vähem nõustuma. Mulle jättis see lugu ülepea veidi liiga absurdse mulje. Võimalik, et peategelast tabanud painajaliku olukorra täielikuks mõistmiseks peab olema kirjanik, keda sahtlisolevad lõpetamata tekstid kuidagi ängistavad. Minu jaoks on kirjaniku mõttemaailm oma iseloomulike rõõmude ja vaevadega kuidagi väga võõraks muutunud ning võib-olla just seetõttu ei suuda ma Räpi lugu väga kõrgelt hinnata.

See, kuidas Raimond algusstseenis aknalaual olevate esemete kindlakstegemiseks "silmad sulges ja pimesi kobas", tundus veidi kummaline.

J. J. Metsavana "Veretu elu"

Mõningad kirjavead torkasid tõesti ka paberkandjal ilmunud kordustrükis silma, aga üldiselt oli see lugu Metsavana poolt üksi kirjutatud teksti kohta ikka väga tugev ja ilmselt kolmanda "Tuumahiiu" kõige meeldivam üllatus.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Täheaeg 16: Hirmu planeet" (koost. Raul Sulbi)

Kuueteistkümnes, Veenuse-teemaline "Täheaja" antoloogia on minu meelest lugude keskmise taseme poolest kõigist sarjas ilmunud antoloogiatest kõige parem. Kindlasti leidub ka teistsuguseid arvamusi, sest "Hirmu planeedi" lugudes domineeriv seikluslik stiil ei pruugi kõigile meeldida. Siiski arvan, et "Täheaja" muutumine temaatiliste antoloogiate sarjaks on parem lahendus senistest "igaühele midagi"-tüüpi antoloogiatest.

Silma torkab vast "päris klassikaliste" Veenuse-lugude (nt. Leigh Bracketi tekstid) puudumine. Kõige vanem antoloogias sisalduv lugu, Keith Bennetti "Raketlastel on karvased kõrvad", pärineb aastast 1950. Muidu on antoloogias sisalduvate tekstide valik lai, ulatudes tuleviku-teemalisest hard-SF-ist poliitilise hõnguga alternatiivajaloo ja kummaliste segažanris tekstideni.

Veel üks silmatorkav detail on antoloogia sisukord: ehkki tõlkelood ja algupärandid on antoloogias paigutatud läbisegi, on need sisukorras toodud ära kahes eraldi tulbas. Nii ei järgi sisukord päriselt antoloogia ülesehitust.

Keith Benneti "Raketlastel on karvased kõrvad"

Eelarvustajaga tuleb nõustuda - tegu on väga põneva militaar-seiklusulmelooga, mis Veenuse-teemalise kuueteistkümnenda "Täheaja" avaloona mõjub üsna paljutõotavalt. Loo sündmustikuks on üsnagi sirgjooneline quest, ent see on vägagi põnevalt kirja pandud ja Veenuse ning kõikvõimalike sealsete koletiste kirjeldused on kahtlemata teksti plusspunktideks.

Näib, et loo autor pole suurt midagi muud kirjutanud ja tema isiku kohta pole samuti palju teada. On kahtlustatud, et tegu võis olla Teise maailmasõja veteraniga, kes kuskil džungliga kaetud Vaikse ookeani saartel jaapanlastega võitles - see seletaks ka loo temaatikat ja üldist õhustikku.

Jaagup Mahkra "Veenuse kuninganna"

Hullumeelselt tempokas ja erinevaid ulme alažanre segav lugu, mis kujutab endast seejuures täiesti häbenematult kirjapandud kitši. Ja stiliseeritud kitšina on "Veenuse kuninganna" suurepärane lugu... kui keegi selle tegevusmaailma ja sündmustikku ainult liiga tõsiselt ei kavatse võtta.

Loo sisust on eelarvustaja juba veidi rääkinud. On meie mõistes keskaeg (13. sajandi algusaastad), ent Päikesesüsteemis eksisteerib mingi arenenud kosmosetsivilisatsioon, mille olemasolu Maa elanike eest varjatakse. Kes selle tsivilisatsiooni loonud on, jääb ebaselgeks (mingid inimkujulised humanoidid?). Igatahes on kosmosetsivilisatsiooni üks maistest varjatud esindustest Veneetsia linnriik, kus ka keskaegse Maa sitkemaid elanikke Veenusele kaevuriteks värvatakse. Veenus on loos umbes selline, nagu ta tänapäeva teaduse andmetel olema peaks - mitte vanade pulpjuttude dinosaurusi tulvil džunglimaastik, vaid sogase atmosfääriga põrguauk.

Loo peategelaseks on Sakala vanema Õilise vend Tarvas, kes on Veneetsia võimude kaudu leidnud töökoha Veenuse kaevandustes ja kõrgtehnoloogilise kosmosetsivilisatsiooniga juba suuresti ära harjunud. Hoolimata põrgulikest tingimustest pole Veenus sugugi elutu - lisaks kaevuritele leidub seal ka näiteks "õgarditeks" kutsutud monstrumeid, hõljuvaid samblikukolooniaid ja koguni maist päritolu amatsoonide tsivilisatsioon, mis on ennast Veenusel sisse seadnud. Tarvasel on Veenusel tegemist küllaga, muuhulgas valmistavad kaevanduskolooniale peavalu kuninganna Zelana juhitud amatsoonid. Ent nagu selgub, on oma probleemid ka tema Maal elaval vennal - ristisõdijad kavatsevad Sakalasse tungida...

Ilmselt annab eelnev sisukokkuvõte aimu, kui hullumeelselt žanresegava tekstiga on "Veenuse kuninganna" näol tegemist. Siin on elemente kosmoseooperist, sword and planeti žanrist ja sala- või alternatiivajaloost. Lisaks kasutab autor häbenemata kõiksugu klišeesid (nagu paljunemise otstarbel mehi rööviv amatsoonide tsivilisatsioon), ise seejuures ilmselt mõnusalt muiates.

"Veenuse kuningannal" on päris palju ühist Mandi ja Metsavana loodud "Saladusliku tsaari" maailmaga, mille raamides on ka Mahkra vähemalt ühe loo kirjutanud. Eriti tulevad need sarnasused ilmsiks loo Jurjevi vürsti õukonnas toimuvas osas. Ent postapokalüptilise tuleviku asemel kirjeldatakse Mahkra loos hoopis minevikku ja lugu on stiililiselt väljapeetum. Kui "Tsaari" maailma tekstid tekitavad pidevalt küsimuse, kas autor(id) on mõelnud kirjutada naljalugusid või tõsiselt karme ja süngeid tekste, siis "Veenuse kuninganna" selliseid küsimusi ei tekita - tegu on puhtakujulise kitšiga.

Lugege ja ärge liiga tõsiselt võtke.

Lavie Tidhari "Uppunud jumalus"

Eelarvustaja sisukokkuvõttele ja kiidusõnadele pole palju lisada, tegu on tõesti suurepärase looga. Ehk peaks ära märkima loo tugevalt homoseksuaalse hõngu - Colti ja Sharoli omavaheline pidev "õrnutsemine" ning füüsiliste kontaktide olulisus torkab lugedes kogu aeg silma. See asjaolu pole minu silmis loo jaoks plussiks ega miinuseks ja "viie" on see tekst kahtlemata ära teeninud.

Veiko Belialsi "Surnud mehe käsi"

Järjekordne seiklusliku ja hoogsa süžeega Veenuse-teemaline "kosmosevestern", milles on sedapuhku segatud vihjeid Lääne popkultuurile ja nõukogulikele elementidele.

Tulevikus on Maa ökosüsteem inimtegevuse tagajärjel pöördumatult kahjustatud ja inimesed püüavad end teistel Päikesesüsteemi planeetidel sisse seada. Marsi kuppellinnades saadakse elu enam-vähem korralikult toimima, ent Veenuse maasarnastamiskatsed viivad tulemuseni, kus planeet hakkabki välja nägema selline nagu vanades pulpulmelugudes - sood, limakollid jne. Veenusel seab end sisse ka kõiksugu kuritegelik element.

Loo peakangelaseks on Veenusel tegutsev telepaatiliste võimetega relvakangelane Wesson, kelle Vene maffiaboss Igor Bõk alias Istuv Sõnn röövib ja oma teenistusse sunnib. Bõki huvitab Veenusel väidetavalt leiduv salapärane energiaallikas ja ta loodab, et Wesson selle talle kätte juhatab...

Seiklusulmena on lugu hästi teostatud, sisaldades ka ootamatuid süžeepöördeid ja huvitavaid ideid.

Miikael Jekimovi "Terra Nova kuningas"

Lühiromaani tulevikus toimuva sündmustiku keskmes on palgasõdurite jõuk, mis suundub kaevanduskompanii kutsel Veenusele. Kaevanduskäikudes toimub midagi kahtlast, töölised kaovad ja liiguvad kuulujutud Maa mütoloogiast pärinevatest olenditest. Palgasõdurite retk pimedatesse kaevanduskäikudesse ei saa lihtne olema...

Üldiselt olen ma seniloetu põhjal Jekimovi teostest heal arvamusel ja pean teda paljutõotavaks ulmeautoriks, ent see lühiromaan oli nüüd küll nõrgapoolne. Esiteks meenutab kogu see palgasõdurite quest mõnd kadunud Lew R. Bergi viletsamat lugu - kamp üksteisest üsna eristamatuid palgasõdureid saadetakse mingite kollide vastu ja nad hukkuvad ükshaaval. Lisaks dialoogidesse puutuv - tegelaste omavaheline kramplik vaimutsemine ei tule lühiromaanile just väga kasuks. Stiil ja sõnakasutus on Jekimovil küll üsna head, ehkki kohati kipuvad ta pikad laused veidi ülemäära eksperimentaalselt poeetiliseks muutuma (nt. "Ere triip ta plasmapüstoli lambist heitis valgust ette, visandades koopakäigu kontuure, tuhmid ja külmad"). Selliste lausete puhul oli kohati raske aru saada, kas tegu on veidi vigase lauseehituse või mingi kõrgemal tasemel poeetilise stiiliga.

Teiseks oleksin lugejana oodanud kaevanduskäikudes toimuva põhjendusena veidi paremat puänti... lühiromaan läks mõnevõrra fantasyks kätte ära ja seda sugugi mitte heas mõttes.

Kokkuvõttes ütleksin, et minu meelest tulevad Jekimovil kosmosegängsteritest ja tähtedevahelisest blatnoiromantikast rääkivad lood paremini välja kui sellised kollitapmisquestid. "Läbi külma metalli" tõestas seda igati hästi ja loodan, et Jekimov jätkab eelmainitud teosega sarnaste tekstide kirjutamist.

Eleanor Arnasoni "Varemed"

Taaskord üks lugu maailmast, kus Veenus on elamiskõlblik niiske sooja kliimaga koht (autor on meie naaberplaneedi teistsuguseks kujunemist ka loo lõppu lisatud märkuses pikemalt lahti seletanud). Külma sõja aegse kosmosevõidujooksu käigus on Veenuse elukõlblikkus avastatu ja see on viinud USA ning Nõukogude Liidu vahelise võidukoloniseerimiseni, mille rahaline maksumus on viinud omakorda Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni...

22. sajandi alguseks on Maa looduskeskkond tugevalt kahjustatud. Veenus on endiselt suuresti koloniseerimata, lisaks ameeriklaste kolooniale Venusportile asub siin ka lagunenud Nõukogude Liidu viimane jäänuk, tulihingeliste leninlaste poolt asustatud Petrogradi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Loo peategelaseks on Venusportil elav USA päritolu anarhistitüdruk Ash, kes teenib elatist fotograafina. Ühel päeval saab Ash National Geographicult tellimuse Veenuse hiidfaunat puudutava meedialoo osas. Ash teatab ettepanekust ka oma Petrogradi sõpradele, kes omapoolset toetust pakuvad ja kampa löövad. Algab ekspeditsioon Veenuse metsadesse, mille käigus selgub üht-teist ootamatut ja kummalist...

Minu meelest päris huvitava tegevusmaailma ja süžeeliiniga lugu, hinde osas otsustasin maksimumi kasuks.

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Uppunud vaakumisse"

Loo "Kaelani vaakumis" otsese järje (millele viitab ka pealkiri) tegevus leiab aset samas maailmas, mis Mandi poolt üksi kirjutatud "Euromandi" ja "Mehitamata inimeste" omagi ning ka peategelased on samad. Kaasautori lisandumine Metsavana näol on selle tsükli stiili küll muutnud - lisaks sellele, et tegevus on kolinud lähituleviku Eestist ajas kaugemale avakosmosesse, on ka lugude üldine toon kuidagi kergem ning meelelahutuslikum. "Mehitamata inimestele" kohati omast sünget traagikat neist lugudest enam ei leia, traagiline armuvalu on asendunud lõbusavõitu suhteseebiga. Seda ka hoolimata asjaolust, et loo sündmustik kohati üsnagi veriseks ja võikaks kisub.

Loo sisust niipalju, et pärast loos "Kaelani vaakumis" kirjeldatud sündmuste lõppu tegutseb minategelane koos oma Sirtsu-nimelise tüdruksõbraga Päikesesüsteemis kosmosepiraatidena... nagu omalaadsed kosmilised Bonnie ja Clyde. Paarikese kosmoselaevaks on "limukateks" kutsutud tulnukatelt saadud jäätmejaam ehk sisuliselt bioloogiline alus ja abiliseks Jorsiks kutsutud virtuaalne tehismõistus. Ootamatult langeb jäätmejaam Veenuse läheduses teiste kosmosepiraatide rünnaku ohvriks ja kukub Veenuse paksu supilaadsesse atmosfääri. Pika langemise ajal Veenuse pinna poole on loo kangelastel aega mõelda, kuidas sellest jamast välja tulla...

"Uppunud vaakumisse" on kiire sündmustikuga ja hoogne lugu päris huvitavate ideedega. Veidi meenus Poul Andersoni "Minu nimi on Joe", ehkki käesoleva teksti tehnoloogiline taust on mainitud klassikalise ulmelooga võrreldes muidugi märksa "kaasaegsem".

Pealkiri tekitab küll segadust - kirjeldatud Veenuse atmosfäär on vaakumist küll väga kaugel...

Heinrich Weinbergi "Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab"

Tuleviku Päikesesüsteemis veab Mike Suoari nimeline kaupmees oma kosmoselaevaga Fat Lady erinevat kaupa - kuivjääd Veenuselt Marsile, vett Europalt ja Enceladuselt Veenusele ning Marsile ja põgenikke Maalt Veenusele. Ühel päeval leitakse Fat Lady pardalt tundmatu isiku laip ja hiljem avastatakse ka Nyah-nimeline naissoost laevajänes, kes vastupidiselt sõdadest ning ökokatastroofist räsitud inimkonna koduplaneedilt lahkuvatele põgenikele on huvitatud just Veenuselt Maale põgenemisest...

Üsna tüüpiline Weinbergi lugu, ei midagi vapustavat, ent lugeda kõlbab. Loo tegevus toimub valdavalt avakosmoses ja selle seos kuueteistkümnenda "Täheaja" teemaks oleva Veenusega jääb suhteliselt nõrgaks. Kummalisevõitu pealkiri vihjab muidugi mainitud kosmoselaeva nimele...

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis