Mark Hodderi "A Red Sun Also Rises"

Briti aurupungi-kirjaniku, kuueosalise "Burtoni ja Swinburne'i" romaanisarja autori üksikromaan "A Red Sun Also Rises" on üsna omapärane teos. Aurupungiks võiks seda romaani otsapidi liigitada küll - teos on kirjutatud 19. sajandile omases stiilis, osa selle tegevusest toimub viktoriaanlikul Inglismaal ja ka anakronistlikke tehnilisi leiutisi tuleb raamatus näpuotsaga ette. Viktoriaanlikest anakronistlikest olulisem on siin siiski võõra maailma ja sealsete eluvormide kirjeldus.

Romaani ülesehitus on omane vanamoelisele seiklusjutule. Autor esitleb romaani kui käsikirja, mille tema harrastussukeldujast sõber on leidnud 1947. aastal uppunud auriku pardalt. Loo minajutustaja, Aiden Fleischer, on noor nohiklik vaimulik 1880. aastate Inglise maakolkas. Ühel päeval saabub Aideni elamisse Clarissa-nimeline noor ja igatpidi vigane naishulgus - neiu on küürakas, kõverate jalgadega ning lisaks sunnitud valgusetalumatuse tõttu veidraid prille kandma. Selgub, et tegu on Šoti aadliku lord Huffertoni kasutütrega. Kui Clarissa valgustundlikkus on kaasasündinud, siis tema muud puuded pärinevad lapsepõlvest, kui Huffertoni 13-aastane poeg Rupert tema ja ta isa eksperimentaalse auruautoga alla ajas, tappes ta isa käigupealt ning põhjustades talle endale eluohtlikke vigastusi. Hiljem oli süümepiinadest haaratud lord küll Clarissa oma hoole alla võtnud, ent pärast lordi surma oli pärijaks saanud Rupert ta isa elamisest välja visanud ja neiust oli saanud hulkur.

Aiden pakub Clarissale tööd oma abilisena, ent paraku on nad mõlemad varsti sunnitud kodust lahkuma, põhjuseks Aideni ühepoolne armumine Alice'i-nimelisse kaunitari ja nurjunud saamatute lähenemiskatsete tõttu ähvardav skandaal. Aiden otsustab vaimulikutööst Inglismaal loobuda ja suunduda misjonärina Melaneesiasse Koluwai saarele. Paraku satuvad Aiden ja Clarissa ka Koluwail tõsistesse jamadesse ning leiavad end ühel hetkel Ptallaya-nimeliselt planeedilt, mille taevas paistab kaks päikest ja mida asustavad veidrad mittehumanoidsed eluvormid...

"A Red Sun Also Rises" on üsna omapärase ülesehitusega teos. Romaani alguses areneb sündmustik aeglaselt ja teos meenutab väga mõnd vanamoodsat seiklusjuttu. Hetkest, kui Ptallaya telepaatidest põliselanikud hakkavad oma maailmast viktoriaanliku Londoni koopiat üles ehitama, tekib tunne, nagu loeks mõnd vana allegoorilist satiiri väljamõeldud maailma kohta - nagu "Gulliveri reisid" või "Alice Imedemaal". Sel hetkel tekkis mul küsimus, et mis mängu autor õieti mängib ja milliseid tänapäeva lugejaid võiks küll viktoriaanliku Inglismaa allegooriline kujutamine huvitada - ent siis algas hoogne ning pulpilik märul maailma päästmise nimel, mida jagus peaaegu romaani lõpuni.

Päris korralik romaan, ehkki "Burtoni ja Swinburne"'i sari meeldis mulle rohkem. Ilmselt tuleks ära mainida veel asjaolu, et Rappija Jacki puudutav osa jäi kuidagi poolikuks ega haakunud hästi ülejäänud tegevusliiniga...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Richard Garfinkle'i "Celestial Matters"

Käesolevat romaani on žanriliselt liigitatud "alternatiivajalooliseks science-fantasyks" ja selle tegevus toimub maailmas, kus nii universum kui ka selles toimivad füüsikaseadused on täpselt sellised, nagu Vana-Kreeka õpetlased neid ette kujutasid (huvitaval kombel on sarnast ideed oma loomingus kasutanud ka Poola ulmekirjanik Jacek Dukaj). Ehk siis - Maa on universumi keskpunktiks, kristallsfääridega ümbritsetud Päike, Kuu ja planeedid tiirlevad selle ümber. Kõik asjad koosnevad neljast elemendist - maast, õhust, tulest ja veest, mis omakorda koosnevad spetsiifilistest aatomitest. Ja ka inimeste meeleolusid ning üldist tervist mõjutavad nelja põhitemperamenti (sangviinilist, koleerilist, melanhoolset ning flegmaatilist) põhjustavad kehavedelikud.

Romaani minategelane, Kreeka teadlane Aias, on sündinud 935 aastat pärast Delia Liiga asutamist ja romaani tegevuse ajal 43-aastane, seega leiab teose sündmustik aset umbkaudu aastal 500 P. Kr. Kirjeldatud universumis on ajalugu läinud küll hoopis teisiti ja see, et ristiusku pole seal tekkinud, on vast isegi kõige väiksem võimalikest muudatustest. Nimelt on Aleksander Suur elanud kõrge vanuseni ja tema õpetaja, kuulus filosoof Aristoteles, on muutnud Ateena filosoofide Akadeemia sõjatehnika arendamisega tegelevaks haridus-teadusasutuseks. Aleksandril on õnnestunud vallutada India ja rünnata Hiinat (mida teoses Keskmiseks Riigiks kutsutakse). Vastukaaluks Kreeka tehnikaimedele on hiinlased arendanud välja omaenda traditsioonilisel maailmanägemusel põhineva teaduse ja tehnika (romaani pealkiri näib viitavat 2. sajandil Hiinas tegutsenud taoistlikule sektile Taevaste Asjade Tee). Aiase eluajaks on kestnud globaalne sõjategevus hellenistlikku tsivilisatsiooni esindava Delia Liiga ja Keskmise Riigi vahel juba üheksa sajandit, ilma et kumbki osapool teist lõplikult võita suudaks. Maailm on vahepealse aja jooksul tehnoloogiliselt tohutult edasi arenenud, ehkki teistsuguste füüsikaseadustega maailmas on see areng olnud üsna kummaline - lisaks aurujõul töötavatele transpordivahenditele ka kõiksugu "taevalaevad", "kuukelgud", mingi veider torutransport ja "tuleaatomite" füüsika abil liikuvad laevad. Kuna kirjeldatud universumis on avakosmoses inimeste jaoks hingamiskõlbulik õhk ja teised taevakehad asuvad Maale üsna lähedal, on ka kosmoseuurimises üsna kaugele jõutud.

Ateena Akadeemias õppinud Aias suhtub õppeasutuse jätkuvasse militaareesmärkidele keskendumisse ja lõputusse sõtta Keskmise Riigiga üsna kriitiliselt. Samas on ta seotud Delia Liiga salajase sõjalise projektiga Päikesevaras, mille eesmärgiks on lennata kuukivist tehtud kosmoselaevaga Tšandra Pisar Päikese juurde, võtta kaasa tükk Päikesest ja kasutada seda massihävitusrelvana Keskmise Riigi pealinna hävitamiseks. Vaenlase eriteenistus tunneb Aiase isiku vastu suurt huvi - juba romaani alguses ründavad laeva, mille pardal ta viibib, Keskmise Riigi sõja-tuulelohed, misjärel ta ihukaitsjaks määratakse Atlanteas ehk kreeklaste Uue Maailma koloonias sündinud tšerokii päritolu Sparta naissõdalane Kollane Jänes. Hoolimata Keskmise Riigi sabotaažikatsetest asub Tšandra Pisar lõpuks Päikese poole teele...

Kui ülaltoodud sisukirjeldus kõlas üsna pööraselt ja segaselt, siis seda see romaan tõepoolest on. Autor on selles suhteliselt õhukeses teoses (üle 300 lehekülje) loonud ülimalt kummalise maailma, kus lisaks teistsugusele ajaloole on ka teistsugune astronoomia, füüsika, tehnoloogia ja meditsiin. Seejuures on Garfinkle püüdnud seda kõike kirjeldada realistlikult ja Vana-Kreeka kultuuri esindaja vaatepunktist - nii peab Aias näiteks pidevalt mõttelisi vestlusi jumalate ning muusadega, kelle olemasolusse ta siiralt usub, romaani peatükkidel on pealkirjade asemel kreeka tähestiku tähed jne. Lisaks tuleks mainida ka üsna omalaadset armastuslugu...

Kokkuvõttes võib öelda, et Garfinkle teeb siin romaanis Vana-Kreeka (ja osalt ka Vana-Hiina) arusaamadega teadusest ja tehnikast sama, mis aurupunk viktoriaanliku ajastu ning aurumasinatega. Seda, milliseks "pungiks" tulemust nimetada, ma täpselt ei teagi, aga alternatiivajaloo ja kummaliste ideede fännidel soovitaksin Garfinkle'i romaani lugeda küll. Midagi sarnast ma varem lugenud polegi. Ja hindes pole mõistagi kahtlustki...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Philip Pullmani "Põrmu raamat. Esimene osa: La Belle Sauvage"

Pullmani "Tema tumedate ainete" triloogia lugemisest on mul praeguseks möödunud ümmarguselt 10-15 aastat. Mäletan esialgset kõhklust enne "Kuldse kompassi" lugemahakkamist ("mingi lastekas"), millele järgnes kiiresti vaimustus romaanis kirjeldatud põnevast aurupungilikust maailmast (kuna ma tol ajal veel inglise keeles ei lugenud ja eesti keeles aurupungiks liigituvaid teoseid peaaegu polnud, oli see žanr mulle suuresti kättesaamatu). Hiljem sai veel Ekraani kinos triloogia esimese osa ekraniseeringut vaadatud. Aastad kulusid ja Pullmani loominguga ma rohkem kokku ei puutunud - kuni eelmise aasta lõpuni, mil sain ootamatult teada, et eesti keeles on ilmunud "Tema tumedate ainete" eelloo-triloogia "Põrmu raamat" esimene osa "La Belle Sauvage". Kuna mu omaegsed mälestused "Tema tumedatest ainetest" on üsna positiivsed, otsustasin selle raamatu ära osta ja läbi lugeda.

"La Belle Sauvage'i" tegevus toimub nii 10-15 aastat enne "Tema tumedate ainete" oma. (Sellise eelloo kirjutamise idee tundub mulle mõneti kummaline, samas oleks "Tema tumedatele ainetele" ilmselt ka keeruline järge kirjutada - arvestades kui põhjalikult "Vaigust kiikris" kõik otsad kokku sõlmiti). "Tema tumedate ainete" peakangelane Lyra on äsja sündinud ja nunnakloostri hoolde antud. Suurbritannias omandab kirik järjest suuremat mõjuvõimu, kruvisid keeratakse kinni ja Konsistoriaalse Distsiplinaarkohtu agendid tahavad imik-Lyrat (kelle tulevaseks saatuseks on kirikule ja ühtlasi Jumalale endale lõpp peale teha) oma võimusesse saada. Lyra peamiseks kaitsjaks osutub Malcolmi-nimeline kõrtsmiku poeg...

Erinevalt "Tema tumedatest ainetest" "La Belle Sauvage" mulle väga ei meeldinud. Kui "Kuldses kompassis" paisati lugeja kohe omapärases maailmas toimuva tempoka sündmustiku keskele, siis käesoleva romaani sündmustik venib kohutavalt ja valdavalt on tegu igavapoolse lugemisega. Romaani järjed (mida autor küll praeguseks kirjutanudki pole) jäävad minust igatahes lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis