Pullmani "Tema tumedate ainete" triloogia lugemisest on mul praeguseks möödunud ümmarguselt 10-15 aastat. Mäletan esialgset kõhklust enne "Kuldse kompassi" lugemahakkamist ("mingi lastekas"), millele järgnes kiiresti vaimustus romaanis kirjeldatud põnevast aurupungilikust maailmast (kuna ma tol ajal veel inglise keeles ei lugenud ja eesti keeles aurupungiks liigituvaid teoseid peaaegu polnud, oli see žanr mulle suuresti kättesaamatu). Hiljem sai veel Ekraani kinos triloogia esimese osa ekraniseeringut vaadatud. Aastad kulusid ja Pullmani loominguga ma rohkem kokku ei puutunud - kuni eelmise aasta lõpuni, mil sain ootamatult teada, et eesti keeles on ilmunud "Tema tumedate ainete" eelloo-triloogia "Põrmu raamat" esimene osa "La Belle Sauvage". Kuna mu omaegsed mälestused "Tema tumedatest ainetest" on üsna positiivsed, otsustasin selle raamatu ära osta ja läbi lugeda.
"La Belle Sauvage'i" tegevus toimub nii 10-15 aastat enne "Tema tumedate ainete" oma. (Sellise eelloo kirjutamise idee tundub mulle mõneti kummaline, samas oleks "Tema tumedatele ainetele" ilmselt ka keeruline järge kirjutada - arvestades kui põhjalikult "Vaigust kiikris" kõik otsad kokku sõlmiti). "Tema tumedate ainete" peakangelane Lyra on äsja sündinud ja nunnakloostri hoolde antud. Suurbritannias omandab kirik järjest suuremat mõjuvõimu, kruvisid keeratakse kinni ja Konsistoriaalse Distsiplinaarkohtu agendid tahavad imik-Lyrat (kelle tulevaseks saatuseks on kirikule ja ühtlasi Jumalale endale lõpp peale teha) oma võimusesse saada. Lyra peamiseks kaitsjaks osutub Malcolmi-nimeline kõrtsmiku poeg...
Erinevalt "Tema tumedatest ainetest" "La Belle Sauvage" mulle väga ei meeldinud. Kui "Kuldses kompassis" paisati lugeja kohe omapärases maailmas toimuva tempoka sündmustiku keskele, siis käesoleva romaani sündmustik venib kohutavalt ja valdavalt on tegu igavapoolse lugemisega. Romaani järjed (mida autor küll praeguseks kirjutanudki pole) jäävad minust igatahes lugemata.
No comments:
Post a Comment